Hollandi parempopulistide ajalooline võit näitab selgelt, kui eemaldunud oli liberaalne eliit rahvast. Tee parempoolse koalitsioonivalitsuseni võib aga osutuda kiviseks, kirjutavad ajakirjanikud Tamás Orbán ja Tristan Vanheuckelom veebilehel The European Conservative.
Neljapäeva hommikul ärkasid Hollandi – ja tegelikult kogu Euroopa – vasakpoolsed tervistavale reaalsuskontrollile demokraatia käe läbi. Hollandi rahvas andis valju häälega oma toetuse erakonnale ja mehele, keda oli peaaegu kaks aastakümmet deemoniseeritud äärmusparempoolse, populistliku islamofoobina, kellel ei pidavat olema kohta oma riigi poliitikamaastikul.
Tundub aga, et rahva tahte ja eliidi ülbuse vaheline lõhe on kasvanud suuremaks kui kunagi varem, nagu näitab eilne ülekaalukas tulemus. Geert Wilders ja tema Vabaduspartei (PVV) omavad nüüd peaaegu enneolematut demokraatlikku legitiimsust, et rajada Hollandile teistsugust teed.
Siiski jääb õhku küsimus, kas Wilders suudab koguda piisavalt parlamenditoetust selle tohutu ülesande täitmiseks, ja tegelik lahing on alles alanud.
Madal maa, tohutu tugi
99% hääletustulemuste lugemisega on lõplikud tulemused käes: peaaegu veerand hollandlastest andis oma hääle Wildersile. PVV sai 23,5% häältest, mis tähendab muljetavaldavat 37-kohalist kohta 150-kohalises Teises Kojas, rohkem kui ühelgi erakonnal pärast eelmisi valimisi.
“PVV-d ei saa enam eirata,” hõiskas Wilders. “Me hakkame valitsema.”
Enne eilset ööd oleks enamik meediakanaleid teid veennud, et selles võidujooksus võib olla ainult kaks võitjat: lahkuva peaministri Mark Rutte nime poolest paremtsentristlik, kuid pigem liberaalne VVD, mis on valitsenud Hollandit 14 aastat, või Euroopa Liidu endise kliimabossi Frans Timmermansi juhitud Roheline/Vasak-Tööpartei liit (GL-PvdA), mis lubas tuua Haagi veelgi progressiivsemat ja sotsialistlikumat poliitikat ning muidugi võimendada (juba katastroofilisi) kliimamuutuste vastaseid meetmeid, mis laostavad riigi toidutootmist ja viivad selle energiasõltuvuse ahelaisse.
Hollandlastel näib sellest kõigest kõrini olevat. Kolmapäevased tulemused pole mitte üksnes toetus “Holland kõigepealt” tüüpi juhtimisele, vaid veelgi enam – see on protestihääl valitsuse viimase kümnendi aina hullumeelsema elitismi vastu, sealhulgas peatamaks kontrollimatu sisseränne ja kõik katastroofilised kliimameetmed. Täielik ümberpööre Hollandi poliitikas, kui soovite.
Sellest annab tunnistust eelkõige PVV ja teiste suurte erakondade vahel olev hiiglaslik lõhe tulemustes. Timmermansi progressiivsed rohelised tulid teiseks, kuid ainult 15,5% ehk 25 kohaga. Neile järgnes VVD kolmandal kohal 15,1% ja 24 kohaga, samuti äsja loodud eliidivastane, kuid poliitiliselt väga sarnane tsentristlik erakond Uus Ühiskondlik Lepe (NSC) 12,8% ehk 20 kohaga.
Oluline on märkida, et strateegiline hääletamine mängis selles valimises olulist rolli. Paljud vasak- kui ka parempoolsed valijad loobusid suures osas väiksemaid erakondi toetamast, et anda hääl tugevamatele, eesmärgiga takistada PVV või GL-PvdA-l moodustada järgmine koalitsioon. Kuna paremal tiival on palju rohkem konkurentsi, tugevdas strateegiline hääletamine Wildersit palju suuremal määral kui Timmermansi.
Tegelikult hääletas PVV poolt vaid 39% neist, kes tegid seda kaks aastat tagasi. Kõik teised eliidivastased konservatiivsed erakonnad kaotasid kohti peamiselt Wildersi kasuks. Thierry Baudet‘ FvD langes 8-lt kohalt 3-le, FvD tütarettevõte JA21 langes 3-lt kohalt 1-le ja libertaarne BVNL langes täielikult parlamendist välja. Muidugi oli suurim rühm, kes oma vanast erakonnast Wildersi kasuks hääletas, rahulolematud ja pettunud VVD valijad, moodustades Wildersi kogutud toetusest 15%.
Külm dušš Euroopa vasakpoolsetele
Üldine atmosfäär Haagis ja kogu Euroopas meenutab üsna paljus 2016. aasta USA valimisi. Mitte ainult kollektiivse uskmatuse mõttes, mis domineerib kogu riigi vasakpoolsete meeleolus, vaid ka konkreetsel moel, kuidas üks veidra soenguga blond populist on tõenäoliselt takistanud riiki saamast esimest naispeaministrit.
Meedia ja kogu eliidi silmis olid peaministrikohale kaks tõenäolist pretendenti roheliste Frans Timmermans ning VVD uus esinaine ja justiitsminister, Türgist pärit Dilan Yesilgöz.
Sarnaselt sellega, kuidas demokraadid olid täiesti veendunud Hillary Clintoni võidus – Newsweek levitas enneaegselt 125 000 eksemplari eriväljaannet pealkirjaga “Maadam president” – teatas BBC, et Yesilgözi meeskond juba tõstis klaase Hollandi esimese naispeaministri auks, saades järsku teada, et rahvas soovib midagi väga erinevat.
Ei ole üllatav, et vasakpoolsed meediaväljaanded jooksevad tormi neid valimistulemusi selgitama. Politico oli kiire sündmustikku paika panema: VVD kaotas sellepärast, et Yesilgöz üritas suunata oma erakonda rände piiramise suunas, mis kuidagi saatis tema valijad “tõelise rändevastase” Wildersi juurde. Kui ta oleks rändeküsimusest täielikult eemale jäänud, oleks Yesilgöz võinud olla võidukas, arvab leht tugevalt.
Kui midagi, siis need tulemused näitavad vastupidist. Ränne – koos sellega seotud eluasemekriisi ja palju kritiseeritud kliimameetmetega – on muutunud endeemiliseks rahva silmis, kes süüdistab VVD valitsust kõiges, mis on viimase 14 aasta jooksul valesti läinud. Inimesed ei lepi sellega, kui VVD lihtsalt veidi oma varasemat teed korrigeeriks. Nad tahtsid täielikku pööret – seda tõotas ainult Wilders.
Yesilgöz jõudis nähtavasti samale järeldusele. “Ma arvan, et sellest on poliitikutele suured õppetunnid. Inimesi ei kuulatud piisavalt,” ütles ta eile õhtul oma pettunud toetajatele ja meeskonnale.
Timmermans seevastu läks rünnakule ja kogenud brüssellasena üritas kohe raamistada Wildersi demokraatlikku võitu millekski vastupidiseks. “Nüüd on käes aeg, mil hakkame demokraatiat kaitsma,” ütles endine eurovolinik.
Tõepoolest, Euroopa eliit paistab neid tulemusi vaadates üha enam mures olevat. Wildersi juhitud Hollandi valitsus raputaks kindlasti praegust status quod Brüsselis. PVV on vastu abi suurendamisele Ukrainale, on ägedalt EL-i föderaliseerumise vastu ja takistaks igasugust sügavamat integreerumist, samuti oleks ta kindel liitlane Kesk-Euroopa rändevastastele riikidele, kui algavad läbirääkimised eelseisva rändepakti üksikasjade üle.
Veelgi enam, Hollandit peetakse sageli mõõdupuuks valimistrendidele kogu Euroopas. Kui hollandlased on peamiselt mures rände, elamiskulude kriisi ja rohepöörde majanduslike tagajärgede pärast, siis tõenäoliselt juhivad need teemad ka järgmise aasta ELi valimistel, mis võiks osutuda katastroofiks Brüsseli vasakpoolsele eliidile.
Eriti kui arvestada Iisraeli–Hamasi sõja võimalikku mõju ja sellele järgnevat segadust Euroopa tänavatel – Hollandi valimised olid esimene suur tagasiside Euroopas alates 7. oktoobrist. PVV küsitlustulemused eelnevatest nädalatest paistavad näitavat, et Palestiina-meelsed meeleavaldused on rahva on korraga üles äratanud reaalsusele piiramatu sisserände kohta.
Hollandi poliitika enfant terrible
Mees, keda peetakse pikka aega Hollandi vasakpoolsuse, kui mitte kogu sissekaevunud poliitilise eliidi hirmukujuks, on 60-aastane Geert Wilders, kes on olnud Vabaduspartei (PVV) juht alates 2006. aastast. Sellest ajast on ta teeninud ka parlamendisaadikuna alamkojas.
Erinevalt teistest erakondadest pole PVV-ga võimalik liituda, isegi mitte oma rahvaesindajatel: Wilders ise on erakonna ainus liige. Aastate jooksul on Wilders olnud esindatud ülemkojas, Euroopa Parlamendis, provintsides ja mitmes kohalikus omavalitsuses.
Teiste erakondade juhid on Wildersi osaluse valitsustes korduvalt välistanud, mille põhjuseks on tema järjekindlus ja valjuhäälsus rõhutamaks islamistliku ideoloogia poolt kujutatavat ohtu (sageli imporditakse seda massiimmigratsiooni kaudu islamimaadest). Samamoodi on läinud näiteks Vlaams Belangi parteil Belgias, mis hoolimata oma valijate ülekaalukast toetusest on olnud 1989. aastast alates nn sanitaarkordoni tõttu valitsusest välja jäetud.
Hollandi islamiseerumise peatamiseks soovib Wilders peatada täielikult immigratsiooni nendest riikidest.
Kuigi ta on öelnud, et tal pole moslemite vastu halbu kavatsusi, nimetab Wilders islamit “vägivaldseks religiooniks” ning “sallimatuks ja fašistlikuks ideoloogiaks”. Selle kriitika ja tema ettepanekute tõttu, kuidas sellega toime tulla, on Wildersit irooniliselt tihti tema poliitiliste vastaste poolt sildistatud fašistiks.
Alates PVV asutamisest 2006. aastal, mis tõi kaasa mitmeid ähvardusi tema elule, on Wildersile riigi poolt määratud isiklik turvameeskond, kes jälgib tema liikumisi ja järgneb talle igal pool, kuhu ta läheb.
Kohtuprotsess Wildersi vastu grupi laimamise, viha õhutamise ja diskrimineerimise osas tema avalduste pärast viis täielike õigeksmõistmisteni 2010. ja 2011. aastal (edasikaebamisel). Teine pikaajaline kriminaalprotsess samade süüdistuste osas järgnes pärast seda, kui ta lubas oma toetajatele märtsis 2014, et ta “korraldab” “vähem marokolasi” riiki sisenema. Selles protsessis, mis kaevati samuti edasi, mõisteti ta grupi laimamise eest süüdi.
Nagu ka Thierry Baudet’ rahvuslikku suveräänsust pooldav Forum voor Democratie (FvD), on Wilders “Nexiti” pooldaja, mis viiks Hollandi välja Euroopa Liidust.
Valitsuskoalitsiooni tee üle kivide ja kändude
Kuigi Wilders on nüüd juhiistmel, et moodustada oma koalitsioon (mis ilmselgetel põhjustel eelistaks olla paremtsentristlik), peaks ta kaasama veel kaks parteid “suure nelja” hulgast (PVV, GL-PvdA, VVD ja NSC).
Ilma nende toetuseta võiks Wilders proovida moodustada koalitsiooni, mis hõlmaks vähemalt kümme erakonda, mis on arvatavasti veelgi tülikam ülesanne.
Wildersi ilmsed valikud oleksid VVD ja Pieter Omtzigti NSC, millega tal oleks toimiv enamus, kus on 81 kohta (150-st).
Lisades sellele BBB (BoerenBurgerBeweging), äsja loodud Hollandi Põllumeeste Liikumise – mis on ahvatlev tänu BBB suurele kohtade arvule senatis – võiks Wilders seda arvu suurendada, jõudes 88 kohani.
