Eesti riigi mõte on hoida eestlaste kodumaad, kus meie rahvas saaks oma pärandit edasi kanda ja arendada. Nii saab omariikluse edu mõõta suuresti just demograafilistes terminites. Kui sünnib palju lapsi ja eesti kultuur õitseb, on riigijuhid ajanud tarka ja õiget poliitikat; kui aga suur hulk eestlasi rändab riigist välja ja asendatakse muukeelse odava tööjõuga, on poliitikud järelikult eestlusele selja pööranud või lihtsalt käpardid.
Kogukonnatunde tekkimiseks ja säilimiseks on vajalik, et kogukonnaliikmed tunneksid end ühtse kultuurilise tervikuna. Pooleks sajandiks kaotatud iseseisvus tähendas, et Nõukogude-aegsetes tööstuslinnades, kuhu imporditi elanikke üle laia impeeriumi, ei olnud ka eestlastel kodutunnet. Okupatsiooni pärandina jäid maha terved piirkonnad näiteks Ida-Virumaal, kus eestlased olid jäänud vähemusse ja kuigi tegemist on meie ajaloolise kodumaaga, ei ole põlisrahva sinna naasmine edenenud kergelt.
Taasvabanenud Eesti ja Läti olid ühed Euroopa kõige madalama põlisrahvastiku osakaaluga riigid. Kui enne Teist maailmasõda oli eestlaste osakaal riigis üle 90%, siis kolme aastakümnega pole jõutud isegi seitsmekümne protsendini, rääkimata aeglasest ja sihipärasest liikumisest sõjaeelse rahvastiku koosseisu taastumise poole. Võrdluseks võib tuua näiteks demograafiliselt tugeva Poola, kus elanike koguarvust moodustavad poolakad üle 95%.
Poliitilised meetmed, mis võimaldaksid eestlaste osakaalu oma kodumaal hoida jätkusuutlikus tõusujoones, ei ole saladuses: nende üle on aastakümneid diskuteeritud, kuid paraku ainult osa neist on suudetud ellu viia. Sündimuse tõusule aitab kaasa, kui riik ulatab abikäe lapsevanematele ja noortele peredele nii kodu loomisel, vanemapuhkuse võimaldamisel kui lasteaia- ja koolikohtade tagamisel. Loomulikult on suur osa siinjuures sellel, kas ühiskond tervikuna perekondi ja lapsevanemaks olemist väärtustab või pigem nähakse lastes takistust mugavale elule ja ebavajalikku koormat.
Kuid tugevast perepoliitikast jääb väheks, et kompenseerida tööealise elanikkonna väljarännet riigist. Selle põhjused on mitmekesised, kuid taanduvad siiski lihtsale tõdemusele: Eesti riik ei ole suutnud end kehtestada orgaanilise tervikuna, kus igal eestlasel, olenemata oma erialast, võimetest ja vaadetest, oleks roll ühiskonna käigushoidmisel. Vääralt sihitud sotsiaalpoliitika ja läänelik edukultus on aastakümnete jooksul süvendanud eestlastest liht- ning oskustööliste riigist lahkumist, unustades tõsiasja, et Eesti vajab neid kõiki.
Selle kõrval lahenduse või koguni möödapääsmatu vajadusena välja pakutud võõrtööjõu sisseränne ähvardab eestlaste niigi nõrka demograafilist olukorda katastroofiga. Eelmainitud sotsiaalprobleemide tunnistamise asemel on valitud lihtsama vastupanu tee, mis aga ei saa lõppeda kuidagi soodsamalt kui Lääne-Euroopas, kus massiimmigratsioon on linnapilti tundmatuseni muutunud, purustanud kogukondliku usalduse ja ühiskondliku turvatunde ning tekitanud pideva islamiterrorismi ohu. Tulemuseks on rahvastiku väljavahetamise sünge perspektiiv.
Põlisrahvuse osakaalu languses tõsiste riskide nägemiseks ei ole vaja ajada näpuga järge, kes on õige eestlane ega leiutada uusi definitsioone. Piisab seni loomulikuks peetud eestlaste enesemääratlusest, mida on arvesse võtnud põhiseadus, rahvaloendused ja etnograafilised uurimused. Sellele riikliku tähelepanu pööramist takistab üksnes poliitilise tahte puudumine.
Seega on Eesti rahvusriikliku poliitika jaoks sajandi võtmeküsimus eestlaste osakaalu tõusule pööramine. Omariiklus annab Eestile piisavad vahendid, et püüda vähemalt vältida liivlaste ja vadjalaste saatust ning säilitada oma kodumaal tingimused eesti kultuuripärandi ja selle kandjate kestmiseks. Selle küsimuse kõrval on muud poliitilised vaidlused vähetähtsad.
