Sel nädalal on Koiduaeg jõudnud kirjutada kahest elujõulisest ja kogukonna poolt armastatud Eesti maakoolist. Neist ühe sulgemist surub kohalikule omavalitsusele peale haridusministeerium, teine on valla poolt juba ametlikult suletud, ent koolipere ja lapsevanemad on paljude eestlaste toetusel omavoliliselt õppetööd jätkanud.

Võib ju mõelda, et seisame silmitsi paratamatusega: vananev rahvastik kolib linnadesse, lapsi on järgnevates põlvkondades aina vähem. Aga just see peaks innustama veel enam haridusse ja laste kasvatamisse panustama!

Et Metsküla ja Toila lapsevanematel, õpetajatel, kooliõpilastel ja kogukondadel puudub selles olukorras riigivõimu tugi, on äärmiselt kahetsusväärne. Eriti kohatu on, kui koolide sulgemist peidetakse bürokraatlike eufemismide ja ilukõne taha, kõneldes “koolivõrgu korrastamisest”, ning peibutades valdu toetustega, mis makstakse välja üksnes juhul, kui volikogu loobub kooli säilitamisest.

Just Eesti riik peaks olema see, kes seab rahvuse, kogukonna ja maaelu säilimiseks vajaliku taristu kõrgemale bürokraatlikest Exceli-kalkulatsioonidest. Suurem osa maakoole ei saa paraku tänapäeva tingimustes toime tulla üksnes kogukonna toel.

Eestluse hoidmiseks ei piisa kaitsepositsioonil olemisest – vaja on minna pealetungile laial rindel. Maa- ja väikekoolid on selles võtmetähtsusega, kuna just nemad suudavad säilitada ja järgmistele põlvkondadele edasi anda aastasadade vanust kogukonna- ja pärimusvõrgustikku, mis riigi peale kokku moodustabki eesti rahvuse. Sajanditevanused maakoolid hoiavad ära linnastumise negatiivseid mõjusid, mis rikuvad piirkondlikku omapära. Just maakoolides, kuni need püsivad, elavad paigavaim ja kohalikud traditsioonid põlvkondadeülese sideme kaudu.

Enne 2017. aasta haldusreformi lubati, et see ei too kaasa koolide sulgemist, vaid hoopis parandab hariduse olukorda kaugemates paikades. Nüüd on selge, et tegemist oli poliitikute ja ametnike valede ning demagoogiaga. Haldusreformi tulemusel ei jaksa varem väiksemaid valdu moodustanud kogukonnad enam enda eest seista ja koondvaldades ei jää nende hääl enam kostma. Metsküla kool on selle musternäide.

Ida-Virumaal on eesti õppekeelega koolide säilimine eriti oluline, kuna sealsed eestlased tunnevad end paratamatult pideva surve all, olles oma põlise kodumaa ühes osas vähemusse jäänud. Toila gümnaasiumi sulgemine tähendaks, et selle piirkonna eesti noored peaksid suunduma mõne lähedase tööstuslinna kooli, kus eesti keele ja meelega on teadagi lood kehvasti. Seda võiks ju näha võimalusena lõimida sealseid vene päritolu õpilasi, ent ilma riigipoolse toeta kogukonnale viib see paratamatult eesti vähemuse veel tõrjutumasse seisundisse Ida-Virumaal.

Veel tõsisem on, kui riik ja kogukonnad satuvad üha enam konflikti. Siin ei ole küsimus ainult haridusvõrgus: sama suundumust näeme automaksu, riiklike eriplaneeringute või RMK raiete puhul. Kui kogukonnad keskvõimust võõranduvad, ei saa me enam kõnelda rahvusriigist tema sisu poolest.

Selle juures ei tohi maakoole käsitleda pelgalt kui säilitamist väärivaid etnograafilisi kurioosumeid, vaid kui eestluse teravikku, sillapäid teel rahvusliku tuleviku poole. Kui poliitikud kohalikul ega riiklikul tasandil seda ei taipa, peavad nende asemele tulema uued, kes mõistavad rahvusriigi alusväärtusi paremini.