Mõistmaks enda ajaloolist rolli raskelt kättevõidetud rahvusriigina, tuleb eestlastel alatasa tähelepanu pöörata ka oma idapoolsete hõimurahvaste käekäigule, kelle vastu saatus on olnud veelgi karmim. Avaldasime intervjuu ersa rahvuslaste juhi Syreś Boläeńiga, kelle jutust kõlab läbi sügav mure oma keele ja kultuuri püsimise pärast, kuid ka vankumatu meelekindlus seismaks enda rahva eest lõpuni, lootuses, et ajad pöörduvad ja Venemaaks kutsutava rahvaste vangla paljudele asukatele koidab kord vabadus.
Neid, kes nõnda vapralt oma identiteedi eest seisavad, on paratamatult vähemus. Enamike Venemaa põlisrahvaste eneseteadvuse areng on kusagil selles staadiumis, kus eestlastel 19. sajandi keskpaigas. Võimudepoolne tugi oma rahvuskultuuri säilitamisele ja arendamisele on ajaloos olnud minimaalne – küll tehakse sellele igal sammul otseseid takistusi, vangistades ja ähvardades aktiviste ning piirates võimalusi oma emakeelt kasutada. Nii on meie hõimurahvaste identiteedi säilitamine tihti jäänud üksikute fanaatikute hooleks.
Siiski ei tohi me lasta end petta kujutlusest, nagu oleks tegu paratamatult välja surevate rahvastega. Nende põlvest põlve kantud pärand, traditsioonid ja identiteet on paljudes paikades endiselt tugev ja elujõuline. See pakub alternatiivi Venemaa poolt peale surutud impeeriumi-identiteedile. Soodsatel tingimustel suudaks nii mõnigi neist põlisrahvastest luua oma riigi, teised suudaks vähemalt autonoomia korras oma maad ise valitseda.
Idee järgi peaks seda võimalust pakkuma juba olemasolev Venemaa Föderatsioon, mille koosseisu kuulub 21 rahvusvabariiki ja 5 etnilise autonoomiaga piirkonda. Kuid nagu ikka ja jälle, on need Kremli valitsejate kahepalgelised valed. Rahvusvabariikide piirid ei arvesta põlisrahvaste tegelike asualadega, toimub sisseränne tööstuspiirkondadesse ja soomeugrilased jäävad üha enam vähemusse ka oma põlistel kodumaadel.
Põlisrahvaste keeleõppele tehtud takistused sundisid udmurdi keeleteadlast Albert Razinit 2019. aastal end kohaliku parlamendihoone ees põlema süütama. Razini märtrisurm on saanud Venemaa põlisrahvaste vastupanu üheks sümboliks. See lükkab ümber kõik imperialistlikud propagandavaled, justkui Venemaa näol oleks meie idanaabriks põlisrahvaste enesemääramist ja võrdseid õigusi austav föderatsioon. Tegelikult jätkub kommunistlike valitsejate – nagu nägime Nõukogude Liidu puhul ja näeme tänapäeva Hiinas – iidseid kultuure hävitav poliitika. See, mis Venemaal toimub, on kultuuriline genotsiid – pealesurutud assimileerumine.
Eesti ei tohi oma sugulasrahvastele selga pöörata. Juba meie riigi olemasolu annab tohutut eeskuju ja innustust neile, kes igatsevad Venemaa koosseisust vabanemist. Aga sellele lisaks on vaja konkreetseid samme rahvusvahelisel tasandil soomeugrilaste kultuurigenotsiidile tähelepanu juhtimiseks.
27. oktoobril 2021 hääletati Riigikogus tulemusega 46–15 maha eelnõu “Venemaa põlisrahvaste toetuseks”, mis oleks just need mured rahvusvahelisel tasandil tõstatanud. Kuigi Eesti välispoliitika arengukava paneb riigile kohustuse seista põlisrahvaste õiguste eest kogu maailmas, sai võidu poliitiline argus tookordse Reformi- ja Keskerakonna koalitsiooni poolt. Muid suuri algatusi hõimurahvaste toetamiseks ei ole Eesti poliitikas viimaste aastate jooksul tehtud.
Mis sunnib Eesti poliitikuid ja riigijuhte säärases põhimõttelises väärtusküsimuses vaikima? Seda ei saa põhjendada vaid hirmuga Venemaa ees, kuna hirm pole takistanud Eestit nii retoorikas kui tegudes seismast agressiooni vastu end kaitsva Ukraina toetajate ja abistajate esirinnas. Peaministri Vene-skandaali valguses võib muidugi küsida, kas ei püüta selle taustal salamisi säilitada majanduslikke ja ka muid sidemeid Venemaaga puhuks, kui sõjaõnn peaks pöörduma Ukraina kahjuks. Pretsedente põlisrahvaste enesemääramise mahasalgamisele on aga veelgi: meenutagem kasvõi Eesti poliitikute toetusavaldusi “ühe Hiina poliitikale” või keeldumisi kohtumisest Tiibeti vaimse juhi dalai-laamaga.
Kuid soomeugrilaste kultuurilise genotsiidi tingimustes ei saa Eesti enam vaikida. Ajal, mil maailma tähelepanu fookuses on põhjendatult Ukraina, ei tohi me kõrvale jätta teisi moskoviitide režiimi kuritegusid. Peame tunnistama reaalsust, et kui Eesti neile tähelepanu ei juhi, ei tee seda keegi. Teised kaks soome-ugri rahvusriiki, Soome ja Ungari, on mõlemad pigem tuntud väga ettevaatlike suhete poolest Moskvaga. Nii on juba möödunud kümnendite jooksul just eestlased omandanud peamise rolli hõimurahvastega sidemete loomise ja arendamise osas.
Et mõned soomeugri kultuuriorganisatsioonid on aastaid püüdnud säilitada Kremliga häid suhteid, sellele viitab ka ersade vanem. Viimasel ERMis toimunud soome-ugri rahvaste maailmakongressil jäeti ersade omariiklust taotlev delegatsioon ukse taha. Enne sõda Ukrainas võis selle liini pooldajaid veel mõista: ehk võimaldas see säilitada kultuuriliseks koostööks vajalikke kontakte, mis nüüd on tahes-tahtmata läbi lõigatud. Kuid oma hõimurahvaste saatust hülgav poliitika muudab paraku õõnsaks poliitiliseks retoorikaks ka Eesti riigijuhtide toetusavaldused Ukrainale.
