Sel nädalal meenutab Koiduaeg ajalooliste ülevaadetega 1944. aasta saatuslikel septembripäevil ametisse astunud Otto Tiefi valitsust ja raskeid taandumislahinguid, mis eesti meestel tuli toona läbi teha. Ei saa aga üle ega ümber tõdemusest, et neid kangelastegusid peetakse tänapäeva Eestis meeles kaugelt liiga vähe.
Meie side kodumaaga kandub edasi suuresti tähendusrikaste maastike ja paikade kaudu, tähenduse aga annavad neile põlvkondadeülesed lood. Nende lugude põlistamine toimub kohanimede ja mälestusmärkide kaudu. Vaevalt leidub Eestis paika, kuhu aastasajad ja -tuhanded poleks jätnud suurel hulgal lugusid, mille säilitamine on väärtus iseeneses.
Mõned neist lugudest puudutavad aga terve Eesti ajaloo sõlmpunkte ja meie otsustada on, milliseid neist tahame meeles pidada. Tähendusrohketel ajaloolistel pärandmaastikel leidub reeglina ka palju mälestusmärke, samas kui suured, meie rahva ja riigi seisukohalt olulised sündmused on jätnud maha tähendust paljudesse paikadesse.
Pärast Vabadussõda võeti eesmärgiks püstitada Eesti vabaduse eest võidelnute ja langenute mälestussammas igasse kihelkonda. Üle riigi püstitati 170 sellist monumenti, millest enamik Nõukogude okupatsiooni ajal purustati ja valdav osa on nüüdseks taastatud – viimati taasavati sel suvel Viljandi vabadussammas. Need mälestussambad on tihti lihtsad ja siirad, kuid palju on ka Eesti parimate skulptorite loodud elavaid ja ülevaid monumente, mis järgivad klassikalise skulptuuri parimaid kaanoneid.
Teise maailmasõja mälestusmärkidega on lugu palju keerulisem. Kindlasti on palju neid, kes põhjendaksid seda väitega, et ka Eesti ajalugu Teises maailmasõjas oli keeruline. Kuid ühes aspektis – nimelt kes oli meie vaenlane – tuleb ometi seda näha väga lihtsana. Nagu ütles 1944. aasta augustis Jüri Uluots: “Ei ole praegu mingit teist, kolmandat või ei tea millist võimalust päästa eesti rahvast ja kõike, mis talle kallis, kui ainult üks võimalus: hoida ära seda, et bolševikud meie maad ei vallutaks.”
Ent kuni eelmise aastani ülistas suurem osa Teise maailmasõjaga seotud mälestusmärke Eestis just seda põhivaenlast. Alles Ukraina sõja eskaleerumine 2022. aastal ajendas punamonumente eemaldama või neutraalsete tahvlitega asendama, mida oleks tulnud teha juba 30 aastat varem, kohe Eesti vabanemise järel.
Punamonumentidest maha jäävad tühjad kohad aga tekitavad nõutust. Kuigi igas maa- ja kihelkonnas on paiku, kus eesti mehed pidasid lahinguid kommunistliku vaenlasega, on neist mälestusmärgiga tähistatud vaid üksikud olulisemad. Nii jääb mulje, justkui üritaksime seda olulist episoodi oma ajaloost maha vaikida või oma mälumaastikelt kustutada.
Mitte ilmaasjata pole 1944. aasta kaitselahinguid nimetatud ka Teiseks Vabadussõjaks. Eesti mehed, kes kandsid erinevat mundrit: saksa, soome, aga näiteks Omakaitse koosseisus ka Eesti Kaitseväe vormi, võitlesid kahtluseta just Eesti Vabariigi kaitsmise või taastamise nimel. Seda küsimuse alla seada oleks eesti rahvale ja meie esiisade mälestusele solvav ning alandav.
Paraku võimaldas täpselt seda Eesti valitsuse häbiväärne samm 2004. aastal, kui hirmust Lääne ajalookäsitlusega vastuollu sattuda eemaldati Lihulast mälestusmärk saksa vormis võidelnud eestlastele. Selle asemel, et oma ajalugu maailmas tutvustada ning jääda väärikaks, saadeti kohalike elanike vastu märulipolitsei. Kahjuks mõjutab see juhtum veel kaks aastakümmet hiljem tuntaval määral meie mälupoliitikat.
Kuid mälestusmärke väärivad Teises maailmasõjas ja selle järel Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud eestlased igal juhul. Aastal 2018–2020 Memento sarja 14.–16. köitena välja antud vabadusvõitlejate nimistus leidub mehi igast vallast ja kihelkonnast, kelle nimed võiksid olla kõikjal põlistatud sarnaselt esimese Vabadussõja kangelastega. Vajaksime selle jaoks üldrahvalikku aktsiooni meie ajaloomälu väärtustamise ja taasloomise nimel.
Kindlasti peaksid need mälestusmärgid olema väärikad, kantud isamaalisest vaimust ja esile tooma heroilise monumentaalskulptuuri parimaid traditsioone. Kuigi toonastest sündmustest peagi mööduva 80 modernistliku aasta jooksul on säärane stiil tagaplaanile jäänud, oleks ainuvõimalik austada just Teises maailmasõjas võidelnud põlvkonna kunstimeelt. Selles seisneb ka praegu Lagedil asuva Lihula ausamba üks peamine väärtus – vanas eas vabadusvõitlejatele ta meeldis, sisendades noortelegi rahvuslikku ja väärikat vaimu.
Esiisade vabadusvõitluse meelespidamine on loomulikult ka rahvusliku eneseväärtuse küsimus. Ühtlasi aitab see meenutada, et eesti rahvas pole võõrvõimule alistunud hääletult ega lasknud end vastuhakuta orjastada ja küüditada. Paraku võib just meie põlvkonnal ühel hetkel seda inspiratsiooni ootamatult palju vaja minna.
