Füüsikupaberitega neuroteadlane Karl Kristjan Kaup avaldas ajalehe Postimees lisas „Tähenduse teejuhid“ filosoofilise essee „Surnud sõnad“, mis astub vastu tänapäevasele kiretut ja mehhanistlikku maailmapilti soosivale teabekultuurile. Poeetilise ja filosoofilise mõõtmega tekst kannab endas päevakajalist hoiatust: liigne toetumine tehisintellektile ja üksnes väitelisele teadmisele hävitab inimese elava kogemuse ning empaatia.
Kaup avab arutluskäigu tõdemusega, et isegi kui inimene suudab oma probleeme ja ängi sõnades täiuslikult kirjeldada, ei pruugi sellest kannatuste peatamiseks piisata. Olemisel on protseduuriline ja osaluslik osa, mis jääb teisele poole deklaratsioone. Neuroteadlase hinnangul on teadus sadu aastaid püüdnud kogu reaalsust deklareerida ja jäikadesse struktuuridesse paigutada, mis toimib eluta looduse puhul, kuid on elusolendite puhul laastav. Inimkogemusel on mitte-väiteline mõõde, mida on võimatu või raske sõnadesse panna, ning ainuüksi asjade kirjeldamisest ei piisa elusolendite mõistmiseks.
„Põhjani mehhanistlikud ja reduktsionistlikud käsitlused tapavad elusa, sest nad lõikavad ta tükkideks ja rebivad ta maailmast välja, panevad ta vaakumisse ja jätavad üksildusse,“ kirjutab Kaup. Teadlase sõnul on sellise lähenemise tulemusel jäänud järele vaid jäätunud sõnad, mis ei arene ega tunne aega, ning koos usuga väidetesse oleme hüljanud tunded, intuitsiooni ja päris kogemuse.
Artikli üks olulisemaid punkte on neuroteadlase kriitika tänapäevase infomaastiku ja tehisaru suunal. Tema sõnul on maailm liiga keeruline, et mahtuda lineaarsetesse kirjeldustesse – sõnad üksi ei suuda asendada empaatiat, mille saavutamiseks tuleb teist inimest päriselt kogeda. Tänapäeval laialt levinud mehhanistlikud käsitlused „tapavad elusa“, muutes elussüsteemid hingetuteks masinateks ning jättes järele vaid staatilised, „surnud sõnad“.
Suurima ohu toob Kaup esile seoses tehisintellektiga, mis ähvardab hävitada viimasedki elavad sõnad. „Keelemudelid toovad rämpstoidu kulleriga kohale ja asetavad lusikaga keelele,“ iseloomustab teadlane tänapäevast infovälja. Ta teeb karmi hoiatuse nende suunal, kes neelavad infot ilma seda ise tunnetuslikult läbi töötamata: „Kui unustame mäluda ja toitume üksnes surnud sõnadest, jäävad meist järgi filosoofilised zombid, robotid, välismaailma mõjutustest täielikult juhitud tahteta ja tunneteta aparaadid.“
Väljapääsuna nendest ohtudest näeb Kaup vajadust puhuda sõnadele uuesti elu sisse. See juhtub siis, kui sõnad seotakse konkreetse kogemuse, käitumismustrite ja isikliku perspektiiviga. „Mõistmine, mille sa oled ise välja mõelnud, on väärtuslikum kui targalt kuuldud sõnad,“ rõhutab autor isikliku panuse tähtsust teadmiste omandamisel.
Lõpetuseks märgib Kaup siiski lootusrikkalt, et ka teadus on hakanud vaikselt kaugenema rangest reduktsionismist ning väärtustab taas kogemust ja põimitust keskkonnaga. Oluline pole eksplitsiitsest argumentatsioonist täielikult loobuda, vaid leida tasakaal, kus väited ja inimlik vaist käivad käsikäes. Tasakaalu ja inimlikkuse säilitamiseks tuleb taasavastada isiklik kogemus ning siduda sõnad päriselu tunnetusega.
