Pärnumaal Lavassaare ümbruse taastuvates jääksoodes avati kolme kilomeetri pikkune loodusrada koos väikese vaateplatvormiga. Raja avamisel lõid kohalikud elanikud kunstnik Elo Liivi juhendamisel mahalangenud kasetüvedest suure sookurekujutise, mis sümboliseerib nii Eesti pärimuses tähtsal kohal oleva linnu rännet kui ka turbakaevandamisest kahjustatud soo taastumist.
Lavassaare ümbrus on sookurgedele pikaaegne suvekodu ning oluline peatuspaik kevadisel ja sügisesel rändeteel. Kohalike elanike jaoks on kurest saanud ka piirkonna sümbol. Sellest lähtus kunstnik Elo Liiv, kes kogus kogukonnalt inspiratsiooni oma maastikukunstiteose loomiseks. Liiv on suure maausu-teadmamehe Vigala Sassi ehk Aleksander Heintalu lesk ning tema juhendamisel kujundati loodusrada avades vaateplatvormi lähedusse ümberkukkunud kasetüvedest suure linnu vari.
Sookurg kehastab pärimuse hingelindu ning tema aastatuhandeid kestnud ränne seob eri paiku ja põlvkondi. Lõunasse suunduv kurevari esitab möödujale küsimuse: millise varju või jälje jätad siia ilma sina? Ühtlasi pakuvad mahalangenud puutüved elupaiku väiksematele elusolenditele, sealhulgas putukatele.
Loodusraja avamisele kogunes üle 50 inimese Lavassaarest ja selle ümbrusest. Teose viimistlemisel lõid hiljem kaasa ka Eestimaa Looduse Fondi talgulised, kes ehitasid oktoobris Lavassaares käsitsi veetõkkeid ehk paisusid. Nende eesmärk on aidata taastada soo looduslikku veerežiimi. Teose autor ja korraldajad kutsuvad ka edaspidi raja külastajaid üles selle eest hoolitsema, et kure tiivad püsiksid nähtavad ja kujutis säiliks.
Lavassaare piirkonna soid on aastakümneid mõjutanud turbakaevandamine, mille käigus kuivendati ja kaevati ulatuslikke alasid. Et kiirendada mahajäetud kaevandusalade kujunemist taas märgaladeks, tehti aastatel 2024–2026 ümbruskonna jääksoodes mitmesuguseid taastamistöid. Uus loodusrada võimaldab külastajatel jälgida, kuidas kahjustatud soo tasapisi taastub ja millised jäljed sellest protsessist looduses nähtavaks muutuvad.
Kolme kilomeetri pikkusest rajast pool kulgeb jääksoo servas ning teine pool läbib Lavassaare alevi vanemat osa. Teele jääb mitu infopunkti, kus saab tutvuda turba, taimede ja linnuliikidega. Infotahvlitel olevate ruutkoodide kaudu saavad külastajad sisestada oma loodusvaatlusi ning aidata sellega teadlastel koguda andmeid kohaliku elustiku kohta.
Rajalt viib ligikaudu 30 meetri pikkune hakkpuidust käigurada vaateplatvormini, kust avaneb vaade kunagisele turbakaevandusalale. Taastamistööde tulemusel kujuneb sinna järk-järgult õõtsik – veerohke, taimestikuga kaetud sooala. Eestimaa Looduse Fondi keskkonnateadlikkuse ekspert Piret Pungas-Kohv selgitas, et õigel ajal, näiteks õhtul kella seitsme paiku, võib seal kuni varasügiseni kuulda sookurgede trompetihüüdeid. Tema sõnul on Lavassaare ja selle ümbrus paljudele rändlindudele hea peatuspaik, kuid sookurgede jaoks eriti armastatud paik.
Avamisürituse lõpus saatsidki osalejaid koju sookurgede võimsad hüüded. Nii ühendas sündmus looduse taastamise, kohaliku kogukonna ja pärimuse: maastikukunstiteos sündis ümbruskonna inimeste kätega paigas, kus soo alles taastub ning kus sookured on olnud kodus ja peatuspaigas juba ammustest aegadest.
Lavassaare sookurevari on juba teine WaterLANDSi kunstiresidentuuri käigus loodud maastikuteos Eestis. Esimene pärimusest tuntud tegelase varju kujutav teos rajati Sindi lähistel Kõrsa rappa ehk Saiasoosse. Lavassaare loodusrada valmis Euroopa Liidu rahastatud WaterLANDSi projekti toel, mille eestvedajad Eestis on Eestimaa Looduse Fond, Tartu Ülikool, Riigimetsa Majandamise Keskus ja AS Tootsi Turvas.
Raja külastajatel palutakse prügi endaga kaasa võtta ning lõkke tegemisest hoiduda. Loodusraja edasise hoolduse eest vastutab Pärnu linna Audru osavald.
