Viimastel aastatel on koos geneetika arenguga läbi viidud hulk teadusuuringuid, vaadeldes Ameerika segarahvastike geneetiliste andmete põhjal seoseid inimese geneetilise päritolu ning kognitiivsete võimete ja sotsiaalmajandusliku edukuse vahel. Uuringud viitavad statistiliselt, et euroopa päritolu geenide suurema osakaal tähendab kõrgemaid intelligentsustestide tulemusi, haridustaset ja sissetulekuid. See erinevus püsib isegi siis, kui tähelepanu pööratakse ka polügeensete skooride erinevustele eri päritolurühmade vahel.
Inimkond koosneb tervest hulgast ainulaadsetest, geneetiliselt mitmekesistest gruppidest, mida traditsiooniliselt kutsutakse rassideks ja rahvasteks. Nende erinevuste uurimiseks on eriti tõhus paik Põhja- ja Lõuna-Ameerika, kus aastasadade pikkune põlisameeriklaste, aafriklaste ning eurooplaste segunemine on loonud teadlastele n-ö loodusliku laboratooriumi. Seda laboratooriumi kasutatakse üha enam, et otsida vastuseid ühele teaduse kõige poliitiliselt tundlikumale küsimusele: kas ja kuidas on inimese geneetiline päritolu seotud tema kognitiivsete võimete ja sotsiaalmajandusliku eduga.
Tänapäevane geneetika on toonud teadlasteni uued ja võimsad tööriistad. Uurijad kasutavad nüüd kogu genoomi hõlmavaid andmeid ja spetsiifilisi geneetilisi markereid, mis võimaldavad väga täpselt määrata, mitu protsenti inimese DNA-st pärineb näiteks Aafrikast, Euroopast või põlisameeriklastelt. Näiteks afroameeriklaste (kellel on keskmiselt 15–25 protsenti Euroopa päritolu geene) ja latiinode puhul varieerub geneetiline taust grupisiseselt väga laialdaselt. Kasutades suuri mahukaid andmebaase, nagu Philadelphia neuroarengu kohort (PNC) või noorukite aju kognitiivse arengu uuring (ABCD), saavad teadlased kõrvutada inimeste täpset geneetilist profiili nende intelligentsustestide tulemuste, haridustaseme ja sissetulekutega.
Viimastel aastatel avaldatud uuringud, mille autorite seas on teadlased nagu John Fuerst, Emil Kirkegaard ja Meng Hu, on välja toonud märkimisväärseid statistilisi seaduspärasusi. Analüüsid näitavad püsivat positiivset korrelatsiooni Euroopa päritolu geenide osakaalu ja kõrgemate kognitiivsete testide tulemuste vahel. See seos joonistub selgelt välja nii afroameeriklaste kui ka latiinode seas, kusjuures isikud, kellel on suurem Euroopa geenipärand, on testitulemuste ülemises otsas sageli üleesindatud. Lisaks intelligentsusnäitajatele ennustab suurem euroopa päritolu osakaal statistiliselt ka paremaid sotsiaalmajanduslikke tulemusi, olles seotud kõrgema haridustaseme ja sissetulekuga. Eriti huvipakkuv on psühholoogias tuntud fenomen, mida nimetatakse Jenseni efektiks – päritoluga seotud erinevused on kõige suuremad just nendes testides, mis nõuavad üldist loogilist mõtlemist ja intelligentsust ehk g-faktorit, mitte kitsaid spetsiifilisi osaoskusi.
Geeniandmetesse veelgi sügavamale kaevudes kasutavad uurijad polügeenseid skoore ehk sadadest või tuhandetest geenivariantidest koostatud koondhinnanguid, mis on suures osas tuletatud Euroopa päritolu inimeste andmetest. Need skoorid suudavad osaliselt ennustada kognitiivseid võimeid ka segarahvastikes. Teadlased on leidnud, et päritolugruppide vahel on polügeensetes skoorides suured erinevused, mis viitavad sellele, et päritolu ja intelligentsuse vaheline seos võib tugineda väga keerulisele ja mitmekesisele geneetilisele arhitektuurile.
Kuna seosed säilivad sageli ka siis, kui statistilistes mudelites võetakse arvesse nahavärvi või perekonna sotsiaalmajanduslikku tausta, viitab see kognitiivsete ja ühiskondlike erinevuste osalisele geneetilisele baasile. Seega aitab just grupisisese geneetilise varieeruvuse uurimine eemaldada paljud keskkondlikud segajad, paljastades ajaloolisest populatsioonide eraldatusest tuleneva bioloogilise reaalsuse.
