18. juunil 2026 andsid Riigikogu liikmed Jaak Valge, Leo Kunnas ja Helir-Valdor Seeder üle Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse ning mitme teise seaduse muutmise eelnõu (978 SE), mille keskne eesmärk on laiendada Riigikogu uurimis- ja erikomisjonide tegelikku jõustamisvõimet. Eelnõu on suunatud eelkõige olukorra lahendamisele, kus komisjonide käsutuses olevad õigused on seni olnud osaliselt rakendamatud või ebapiisavalt tagatud.
“Parlamentaarne kontroll ei peaks olema dekoratsioon, vaid peaks olema üks Riigikogu tööülesandeid,” lausus Jaak Valge eelnõu tutvustades Riigikogu ees. “Kui parlament ei suuda saada vajalikku teavet ega panna ametnikke ja teisi võimukandjaid oma küsimustele vastama, muutub see kontroll näiliseks. Praegu ongi meie seadustes mitu puudust, mis seda tööd takistavad.”
Eelnõu kohaselt laieneks uurimiskomisjonidele kehtiv kutsumis- ja teabenõude õigus kõigile Riigikogu erikomisjonidele. Samal ajal nähakse ette senisest rangem vastutus komisjonide töö takistamise eest: kohale ilmumata jätmine, andmete või dokumentide esitamata jätmine ning vastamisest keeldumine sätestatakse väärteona, mille menetlejana määratakse Riigikogu kantselei.
Eriti oluline muudatus puudutab valeütluste käsitlust. Eelnõu järgi muutuks teadvalt vale teabe andmine Riigikogu uurimis- või erikomisjonile karistatavaks süüteoks karistusseadustiku alusel. Algatajad põhjendavad seda vajadusega kaitsta parlamendi kontrollifunktsiooni sisulist usaldusväärsust – olukorras, kus eksitav või moonutatud teave võib halvata järelevalve kogu riigivõimu üle.
Seletuskirjas rõhutatakse, et muudatused on kooskõlas mitmete Euroopa riikide praktikaga, kus parlamentaarsetele uurimiskomisjonidele on antud laiemad sunnivahendid. Eraldi on viidatud Saksamaa ja Prantsusmaa õigustraditsioonile, kus valeütluste andmine ametlikele uurimisorganitele on selgelt kriminaliseeritud.
Eelnõu ulatub siiski kaugemale menetluslikust täpsustusest. Sellega muudetakse ka julgeolekuasutuste seadust, tunnistades kehtetuks sätte, mis reguleerib erikomisjoni õigust isikute väljakutsumiseks. Funktsioon viiakse ühtsesse Riigikogu kontrolliraamistikku, mis tähendab, et ka julgeolekuasutuste järelevalve – sealhulgas Kaitsepolitseiameti tegevuse parlamentaarne kontroll – hakkab toimima ühe ja sama tugevdatud menetlusloogika alusel.
Algatajate hinnangul on see samm vajalik, et vältida olukorda, kus julgeolekuasutused või muud täidesaatva võimu struktuurid tegutsevad sisuliselt kontrolli alt väljas või suudavad parlamendi järelepärimisi takistada. Seletuskirjas rõhutatakse, et demokraatlikus riigis ei tohi ükski võimuharu muutuda vastutusest puutumatuks.
Eelnõu kriitiline tuum seisneb võimu tasakaalu ümbermõtestamises. Kui see vastu võetakse, saab Riigikogu kontrollimehhanismist senisest märksa rangem instrument.
“See eelnõu annab Riigikogule vahendi täita seda ülesannet, mille põhiseadus talle juba on nii või naa andnud: kontrollida täitevvõimu ja kaitsta avalikku huvi,” kinnitas Valge.
Eelnõu esitajate sõnul on sama teemat hiljuti käsitlenud ka jurist, endine riigiprokurör ja endine Euroopa Kontrollikoja töötaja Margus Kurm oma raportis, kus ta muu hulgas osutab parlamentaarse kontrolli puudulikkusele Eestis. “On kõnekas, et 35 iseseisvusaasta jooksul ei ole valitsus ega riigikogu moodustanud ühtegi uurimiskomisjoni selleks, et hinnata prokuratuuri või uurimisasutuse tegevust mõne kriminaalasja menetlemisel või menetlemata jätmisel,” põhjendas Kurm oma raportis. Olukorra parandamiseks soovitab Kurm muu hulgas ümber mõtestada Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni staatus. “Esiteks peaks komisjonile valetamine ja komisjoni eest info varjamine olema kuritegu, nii nagu on kuritegu kohtule ja uurimisasutusele valetamine ja tunnistuse andmisest keeldumine.”
