Endine juhtiv riigiprokurör Margus Kurm esitles teisipäeval Põhimõtte Koja egiidi all raportit „Eesti kriminaaljustiitssüsteemi struktuursed probleemid kui vaba ühiskonna arengu takistajad“. Raportis järeldab Kurm, et Eesti õigussüsteemis on sügavad struktuursed puudused, mis muudavad kriminaalõiguse kasutamise etteaimamatuks ning loovad pigem hirmu ja ebakindlust kui õiguskindlust.
Kurm toob välja kolm põhilist väidet. Esiteks napib kriminaalkohtu otsustel legitiimsust – neid tuleb küll täita, kuid mitte alati austada. Teiseks puudub prokuratuuril tõhus järelevalve ning selle enesekontroll on nõrk, mille tulemusel on süüdistuspoliitika muutunud mõõdutundetuks. Kolmandaks on Kaitsepolitseiameti (KAPO) praegune „FBI-mudel“, kus vastuluure, riigisaladuse kaitse ja kriminaaluurimine on ühes asutuses, Eestile sobimatu ning loob kontrollimatuse mulje.
„Riigi repressiivvõim mitte ainult ei pea olema tasakaalustatud, vaid see peab ka sellisena näima,“ rõhutab Kurm.
Raporti keskne probleem on see, et inimestel on üha raskem aru saada, milline käitumine võib tuua kaasa kriminaalvastutuse. Kurm toob välja, et prokurörid tõlgendavad norme sageli liiga laialt ja „innovatiivselt“. Näitena nimetab ta erakond Isamaa annetuse uurimist, Priit Humala ja Parvel Pruunsilla kaasust, endiste politseijuhtide protsessi ning mitmeid teisi juhtumeid, kus süüdistused on rajatud ebamäärastele või tagantjärele leiutatud tõlgendustele.
„Prokuröri roll ei ole välja mõelda asju, mida seadusandja on jätnud kirja panemata,“ kirjeldab Kurm. Ta rõhutab, et kriminaalõigus peab olema etteaimatav, mitte tagantjärele tõlgendamise valdkond.
Kurmi hinnangul puudub prokuratuuri üle sisuline väline kontroll. Kuigi formaalselt allub see justiitsministrile ja parlamentaarsetele organitele, kardavad poliitikud sekkumises süüdistamist ning kohtud hindavad vaid konkreetse süüdistuse põhjendatust, mitte menetluse algatamist tervikuna. Organisatsioonisisese enesekontrolli nõrkus võimendab probleemi.
Raport toob esile mitmeid kõrgetasemelisi protsesse, mis on lõppenud õigeksmõistmisega ning kus on kohtus välja tulnud prokuröride poolt tõenditega „sohitegemist“ või isegi kohtule valetamist.
Erilist kriitikat saavad Kaitsepolitseiameti laiad volitused. Kurm leiab, et vastuluure ja kriminaalmenetluse ühendamine ühes asutuses ei loo usaldust, isegi kui funktsioone püütakse sisemiselt lahutada. Probleemi süvendab nõrk parlamentaarne järelevalve.
„KAPO-t tajutakse asutusena, mis võib mistahes ettekäändel jälitada ja menetleda, keda heaks arvab,“ märgib Kurm. Ta soovitab lahutada vastuluure ja kriminaaluurimine institutsionaalselt, tuues kuritegude uurimise tagasi Keskkriminaalpolitseile ning tugevdades Riigikogu järelevalvekomisjoni volitusi ja läbipaistvust.
Raportis tuuakse välja ka, et pikkade ja kulukate menetluste tõttu on aus ja õiglane kohtulik kaitse paljudele praktiliselt kättesaamatu. Kohtute legitiimsus kriminaalasjades on samuti küsitav, kuna otsuseid teeb lõppastmes väga kitsas ring sarnase taustaga inimesi.
Margus Kurm rõhutab, et tegemist ei ole üksikute eksimuste, vaid süsteemi toimimisloogikaga. Kui olukord ei muutu, hakkab kriminaalõigus takistama vaba ühiskonna arengut, tehes inimesed ettevaatlikuks mitte ainult seaduserikkumise, vaid ka tegutsemise suhtes.
Raport pakub konkreetseid lahendusi: tugevamat prokuratuuri järelevalvet, selgemaid karistusnorme, kaitsepolitsei volituste piiramist ning Riigikogu järelevalve tugevdamist.
Margus Kurm on varem töötanud juhtiva riigiprokurörina, Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantslerina, Riigikontrolli peakontrolörina ning õpetanud Tartu Ülikoolis karistusõigust.
