Esmaspäeval, 11. detsembril suri 100-aastasena Günther Tlotzek, viimane 1944. aastal Tartut kaitsnud saksa sõdur. Tema uskumatu elukäik on jäädvustatud mälestusteraamatus. Viimastel eluaastatel aktiivselt sotsiaalmeedias osaledes leidis Tlotzek üle maailma palju sõpru ja austajaid tänu oma sõjameenutustele kui ka maailma suurimale kiikhobuste kollektsioonile.

Günther Tlotzek sündis 1923. aastal Ida-Preisimaal Sokolkenis (praegu Sokółki). Pärast keskkooli lõpetamist 1942. aastal mobiliseeriti Günther Tlotzek ja ta teenis 11. Ida-Preisi jalaväediviisi 23. rügemendis. Pärast väljaõpet saadeti ta otse Idarindele.

Ta koges rindel nii sõprust, ühtekuuluvust kui kangelaslikkust, kuid ka hirmsaid sõjakoledusi. Luurajana saadeti ta palju kordi punaarmeelaste tagalasse nende liikumisi jälgima. Ühes lahingus saadeti noor leitnant Tlotzek 80-mehelise rünnakrühma koosseisus venelaste positsioone hõivama. Ent rühm piirati ümber ja järgnes veresaun, kui venelased tulistasid nende pihta kõigist suundadest. Lahingukära vaibudes avastas Günther, et ta oli kogu rünnakrühmas ainus ellujäänu. Saksa abivägede kartuses alustasid venelased taandumist.

“Nad kiirustasid, et lahingupaigast taanduda,” meenutas Günther oma mälestusteraamatus. “Enne seda korraldasid nad aga veel ühe veresauna: püssikabadega lõid nad sisse kõigi mu haavatud või juba surnud kaaslaste pead, võtsid neilt saapad ja rõivad ning torkasid kõiki korduvalt täägiga kõhtu. See jättis mu mällu intensiivsete emotsioonidega pildi, mida ma kunagi ei unusta. Lamades väikese põõsa taga, hoidsin oma paremas käes püstolit oma kõhu ees, et saaksin end ise maha lasta, kui tajusin lähenevat ohtu. Üks venelane astus minu väljasirutatud käe peale, ja ma mõtlesin, et nüüd on see läbi. Õnneks ei pööranud ta mulle tähelepanu. Meie abiüksus jõudis kohale, ja venelased taandusid. Ma nägin esimesi saksa sõdureid, kuid jäin alguses täiesti liikumatuks, sest sageli kandsid ka venelased saksa mundreid. Tõusin aeglaselt, kui tundsin ära ühe oma kaaslastest. Kõik vaatasid mind üllatunult, sest nad ei suutnud uskuda, et siin oli veel ellujääja.”

1944. aasta augustis võitles Güntheri väeosa Eestis Tartu rindel õlg õla kõrval Saksa vormis oma kodumaad kaitsnud eestlastega. 25. augustiks oli rinne surutud Tartu linna piiridesse Ropka ja Tammelinna kanti, kuid venelaste edasitung Maarjamõisas sundis sakslased taganema. Kiirustades taandusid kaitsjad mööda Laia tänavat üle Vabadussilla teisele Emajõe kaldale. “Ma olin viimane, kes koos kamraadidega silla ületas, kohe seejärel lasti see õhku,” meenutas Günther. “Ma nägin oma silmaga, kuidas sillaga koos lendasid õhku ka esimesed sellele jooksnud venelased.”

Tema sõjarada jätkus Kuramaa kotis, kus saksa üksused jäid sõja lõpuni Punaarmee vastu kaitsele. Günther leidis end keset ränkasid taganemislahinguid, unepuudust ja väsimust. Ta meenutas lugusid külmast, näljast ja rasketest oludest, kuid ka vaprusest, mis aitas tal ja tema kaaslastel vastu pidada. Ta sai mitu korda haavata ning granaadikillud jäid elu lõpuni tema vasakusse reide.

Sõja lõpus langes Günther Punaarmee kätte sõjavangi ja pidi veetma viis aastat Siberis. Ta pidi taluma ränku elutingimusi sõjavangide laagris, kus puudusid põhilised hügieenitingimused ja valitses alatine toidunappus. Güntheri kirjeldused vangilaagri elutingimustest, nälgimisest ja kohanemisest Siberi külmaga annavad aimu tema vastupidavusest ja elutahtest. Laagris sai ta tõsise silmakahjustuse, kui talle lendas silma tuline saepuru. Selle tulemusena kuulutati ta töövõimetuks ja lubati laagrist vabastada. Paraku lõppes esialgne rõõm varakult, kui dokumentide kontrollis avastati viga tema isa nime kirjapanekul, mistõttu Nõukogude ametnikud keeldusid teda kodumaale laskmast.

Oma tehnilise taibu tõttu pääses Günther ebainimlikust olukorrast. Kui ta oli sunnitud töötama Siberi traktoritehases, näitas ta osavust masinate käsitsemisel, eriti automaatseadmetega, mis olid osa USA poolt Venemaale tarnitud tehnikast. Günther leidis viise, kuidas tõhustada seeriatootmist, ning see tõstis tema mainet tehnikuna. Nii suutis ta efektiivsemaks muuta mitmeid tootmisprotsesse sõjajärgsel Venemaal.

Günther vabanes vangilaagrist 1949. aasta lõpus, kui talle anti korralikud riided ja rikkalikum toit, ning pandi läände suunduvale rongile. Reis viis teda umbes 4000 kilomeetri kaugusele läände, kuni ta jõudis Lääne-Saksamaale. Sel hetkel ei teadnud Günther, kuhu minna, sest tema kodu asus Ida-Preisimaal, mis oli liidetud kommunismihaardesse sattunud Poolaga. Algul kuulutasid arstid ta töövõimetuks ja määrasid talle väikese pensioni. Otsingukuulutuste abil suutis ta taastada sideme perekonnaga, kuid Saksamaal oli tal raske leida stabiilset elu. Algul töötas ta ehitaja ja hiljem mõõdistusinsenerina, kuid ülikooliõpinguteks ei tundnud ta end piisavalt noorena ega olnud selleks ka rahalisi võimalusi. Ta proovis ka kindlustusfirma müügiagendi ametit ja juhtis ettevõtte filiaali, kuid rahaline ebastabiilsus ja pikk tööteekond sundisid teda sellest tegevusest loobuma.

1952. aastal abiellus Günther oma kallimaga. Tänu kirjale vangilaagris tuttavaks saanud naiselt leidis Günther tööd Breyelli elektroonikatehases, kus tehnilised oskused tulid talle jälle kasuks ja aitasid tal karjääriredelil kiiresti tõusta. Ta muutis oluliselt tootmisprotsesse, viies sisse uuendusi ja spetsialiseerides neid erinevate toodete valmistamisele. Oma erilise panuse eest tehasetöösse sai ta mitmeid auhindu ning lõpuks jäi ta väärikale pensionile, abistades ettevõtet erakonsultandina veel hiljemgi.

Tulles vastu lastelaste soovile, pani Günther Tlotzek kirja oma loo, mis ilmus 2016. aastal raamatuna “Erinnerungen an ein bewegtes Leben” (“Mälestusi sündmusterohkest elust”; ilmunud ka inglise keeles). Raamatus kirjeldab ta oma elukäiku alates lapsepõlvest Weimari vabariigis, kokkupuuteid natsionaalsotsialismiga ning lahinguteed Teises maailmasõjas. Samuti jutustab ta oma viieaastasest vangistusest Siberis ja pärast kodumaale naasmist üles ehitatud uuest elust.

Vanas eas oli Günther kirglik kiikhobuste kollektsionäär ja tema eramuuseumist sai maailma suurim kiikhobuste kogu. Sinna kuulus üle 4000 erineva kiikhobuse. Pikk elu tõi talle mitmeid tervisemuresid, muuhulgas südameprobleeme, insulti ja vähioperatsioone. Ta suutis aga nende väljakutsetega toime tulla, muutes oma elustiili ning pühendudes tervislikele harjumustele. Enne oma 100. juubelit tegi ta iga päev trenni ja võimles, et olla suureks sünnipäevapeoks heas vormis. Samuti oli Günther Tlotzek oma viimastel eluaastatel aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja ja suhtles tuhandete sõpradega igast maailma nurgast. Tema Facebooki-seinale on sõbrad ja austajad jätnud suurel hulgal liigutavaid järelehüüdeid.

“Hr Tlotzeki siinsed postitused olid üks väheseid asju, mis tegi Facebooki minu jaoks väärtuslikuks,” kirjutab Chris Pittman. “Ta jagas veebis kõigiga oma elu eredaid hetki minevikust ja olevikust, tehes seda tarkuse, huumori ja väärikusega.” Pittman tõi esile ka, et mitte kõik sotsiaalmeedia kasutajad ei suhtunud Saksa sõjaveterani sõbralikult. “Paljud tema Facebooki-seinale postitatud kommentaarid olid südantlõhestavalt rumalad, ja ma võin ainult ette kujutada, milline prügikast tema erasõnumites oli. Ta täitis oma rolli osaliselt avaliku tegelase ning oma põlvkonna esindajana lõpmatu kannatlikkuse ja väärikusega. Pole kahtlust, et ta ohverdas viimastel kuudel ja aastatel väga palju aega, et olla siin, jagada oma lugusid ja suhelda inimestega. See oli imeline kingitus meile kõigile, kes mõistsime tema pingutuste väärtust. Günther Tlotzek on nüüd leidnud rahu, Facebook on pimedam paik.”

“Meie seast on lahkunud vapustav inimene, kangelane, kuid eelkõige suurepärane sõber, kes õpetas mulle nõnda palju,” kirjutab Tšiilist pärit Carlos Antonio. Tema sõnul ei ole Güntherit võimalik vaid mõne lõiguga kokku võtta. “Jumal annab oma raskeimad lahingud oma parimatele sõdalastele, ja sina olid suurepärane elusõdalane. Nüüd oled koos oma vendade Hansu ja Heinziga, armastatud abikaasaga, oma ema ja isaga, keda sa ei saanud täielikult tundma õppida, kuna ta lahkus varakult. Oled ka koos oma sõjaväekaaslaste ja sõpradega.”

“Olen rõõmus, et kollektsionääride maailm viis mind kokku selle uskumatu mehega,” kirjutab Randy McKeithan USAst. “Sõjast alates ei ole Günther kunagi loobunud levitamast rahu kogu maailmas, ja ma mäletan kõiki neid vestlusi, mis meil õnnestus pidada.” Donald Harrison USAst aga meenutab, kuidas Günther rääkis talle oma armastusest puude vastu.

“Rääkisin temaga kahel korral, küsides temalt läbielatud sõjaraskuste kohta,” meenutab Venezuelast pärit José Joaquín Lugo Álvarez. “Tema vastus oli tõeliselt muljetavaldav, ja siis sain aru, et nad ei võidelnud Hitleri eest, vaid oma perekondade ja kodumaa nimel. Tõeline sõdur. Täna läks ta teisele poole, et kohtuda oma lähedastega.”