Tänapäeva Taani ja Lõuna-Rootsi aladel elanud viikingid kasutasid oma hoonetel värvilisest klaasist aknaid juba ammu enne seda, kui need ilmusid keskaegsetele kirikutele. Taanis avaldatud värske uurimus on järjekordne kirstunael müüdile viikingitest kui kultuuritutest barbaritest.

Väljaandes Danish Journal of Archaeology avaldatud uurimistöö näitab, et juba 800. ja 1100. aasta vahel kasutati Põhja-Euroopas vitraažaknaid. Teadlased analüüsisid 61 erinevat värvilise aknaklaasi tükki ja jõudsid järeldusele, et need ei pärinenud mõnest hilisemast kultuurkihist, vaid neid kasutati tõesti juba viikingiajal ning seejuures täiesti sihipäraselt, st aknaklaasina.

“Mitmed värviliste klaasakende fragmendid, mis leiti olulistest viikingiaegsetest Lõuna-Skandinaavia asulakohtadest, tekitasid küsimuse, kas see oli kõigest juhus. Ja see polnud juhus, need pärinevad viikingiajast ja kindlasti olid need sellel ajaperioodil ka kasutusel,” ütles konservaator Torben Sode, kes esimesena avastas viikingiaegsed vitraažid.

Uurimus põhineb 61 klaasikillu analüüsil, mis on leitud viimase 25 aasta jooksul kuuest erinevast väljakaevamiste kohast. Neist viis asus Lõuna-Skandinaavias ja üks Hedeby asulakohal Schleswigis. Klaasikillud on leitud ülikute elukohtadest, muinasusu pühapaikadelt ja aolinnadest.

Seega oli klaasikildude olemasolu teada juba aastaid, kuid seni ei olnud keegi neid analüüsinud. Seda seetõttu, et varaseid aknaklaase seostati ainult kristliku keskajaga, eeldades seega, et klaas ei saanud pärineda viikingiajast, vaid oli sattunud sinna hilisemal perioodil.

Nüüd aga näitab klaasikildude keemiline isotoobianalüüs, et klaas oli valmistatud Lähis-Ida soodaklaasist või Põhja-Euroopa võsaklaasist, mis pärineb ajast enne 12. sajandit – ammu enne kuulsate keskaja kirikute ja losside ehitamist.

“See on järjekordne samm eemale pildist, kus viikingid kujutati rumalate barbaritena, kes vehivad mõõkadega. Tegelikult räägime kultiveeritud viikingite eliidist, kellel oli kuninglik võim, mis on võrreldav näiteks frankide kuninga Karl Suure omaga. See on miski, mis jäetakse tihti välja lihtsakoelisest Hollywoodi viikingite kujutluspildist,” ütles Taani Rahvusmuuseumi vanemteadur Mads Dengsø Jessen.

Seni pole alust arvata, et viikingid suutnuks ise aknaklaasi toota. Kahtlemata olid nad aga tuttavad Lääne-Euroopaga, kus klaasaknad olid juba ammu kasutusel kirikutes ja kuninglikes saalides. Näiteks anglosaksi ja karolingi mälestistelt on leitud täpselt sama tüüpi klaasi, mida kasutati Lõuna-Skandinaavias.

See pole peaaegu kindlasti juhus, kuna viikingid otsisid inspiratsiooni lõunast. Mads Dengsø Jessen selgitab:

“Me teame, et tuntud viikingid, näiteks [Jüütimaa kuningas] Harald Klak, külastasid lõunat, kus viikingitel oli poliitiline võrgustik ja tihedad kaubandussidemed. Nii et nad olid kindlasti tuttavad ühiskonna eliidi hooneid kaunistanud klaasakendega. Seega on väga tõenäoline, et viikingitel olid samuti klaasaknad – seda fakti kinnitavad nüüd viimased uuringud.”

Samuti on võimalik, et viikingid röövisid aknaklaasi kloostritest ja kirikutest oma rüüsteretkede käigus. Siiski on teadlaste sõnul see vähem tõenäoline, kuna klaasi leiti mitmest erinevast leiukohast ning keemiline analüüs näitab, et klaasitükid pärinevad erinevatest Euroopa ja Lähis-Ida piirkondadest.

Niisiis on kõige tõenäolisem, et viikingid hankisid klaasi kaubavahetuse teel.

Vitraažaknaid sai loomulikult endale lubada vaid viikingiaegse ühiskonna ülemkiht. Samuti on võimalik, et neid kasutati pühapaikadesse püstitatud religioosse otstarbega hoonetes. Mads Dengsø Jessen peab võimalikuks, et klaasaknad olid ka kuulsatel viikingiaegsetel pikkmajadel.

Viikingiaegsed vitraažaknad ei olnud suured ja läbipaistvad, pigem oli tegu pisikeste aknakestega, mille ette oli asetatud rohelist või pruuni värvi klaas. Need aknad polnud mõeldud hoonest välja vaatamiseks, vaid värvilise valguse tuppalaskmiseks, märgib Mads Dengsø Jessen.

“Võib eeldada, et klaasaknad olid nende jaoks midagi erilist ja maagilist, mis võis lasta päikesekiired sisse ja valgustada ruumi, kaitstes samal ajal külma, tuule ja vihma eest,” rõhutab Torben Sode.

Uurimuse viisid läbi Torben Sode (konservaator ja klaasispetsialist), Bernard Gratuze (uurimisjuht, Orleansi ülikool, Prantsusmaa) ja Mads Dengsø Jessen (Taani Rahvusmuuseum).