Eestikeelne ajalookanal “Meie aja lood” on avaldanud uue YouTube’i video, kus uuritakse lääneriikide poliitikat Baltimaade suhtes Teise maailmasõja keerulistel aegadel. Videos vaatleb ajaloolane Heimar Pehk, kuidas suhtusid USA ja Suurbritannia Baltimaade okupeerimisse Nõukogude Liidu poolt.
Ajaloolane toob esile, kuidas Eesti, kes oli võidelnud kangelaslikult Vabadussõjas, leidis end Teise maailmasõja eelõhtul välispoliitiliselt üksinda ja lääneriikide toetus oli olematu. Heimar Pehk tõstab esile huvitavaid aspekte, näiteks USA presidendi Franklin D. Roosevelti teadlikkust Molotovi–Ribbentropi pakti salaprotokollidest. Kui teave salaprotokollide sisust oleks saanud avalikuks, oleks Moskva nõudmised Baltimaadele olnud maailma avalikkuse silmis palju nõrgemad. “Roosevelt otsustas teeselda, et ta ei tea midagi salaprotokollide sisust,” viitab ajaloolane. “Roosevelt ei hoiatanud Balti riike ka eraviisiliselt.”
Samuti käsitletakse seda, kuidas lääneriigid suhtusid Baltimaade iseseisvusse kui ajutisse nähtusse. “1939. aasta suvel kaitses Winston Churchill Nõukogude Liidu katseid Baltimaade asjadesse sekkuda kui igati õigustatuid ja mõistlikke,” toonitab Pehk. Hiljem Suurbritannia peaministriks saanud Churchill on Baltimaade okupeerimist õigustanud ka oma mälestustes, nähes selles Nõukogude Liidu julgeoleku tugevdamist.
Teise maailmasõja ajal ei kohustanud ükski leping lääneriike Baltimaade iseseisvust kaitsma. “Siiski tekitab hämmeldust see, kuidas Eestit ja teisi Balti riike kasutati peenrahana või vahetuskaubana Moskvaga suhete arendamisel,” rõhutab ajaloolane. Churchill ütles pärast baaside lepingute sõlmimist Nõukogude suursaadikule Londonis Ivan Maiskile, et oleks parem, kui Baltimaad okupeeriks Nõukogude Liit, mitte Saksamaa. Roosevelt aga on öelnud mokaotsast: “Balti riigid on sama hästi kui venelaste maa.”
USA asevälisminister Sumner Wellesi deklaratsioon 23. juulil 1940 mõistis Eesti iseseisvuse kadumise karmilt hukka. Deklaratsioonis ei mainitud samas agressorit kordagi nimepidi ja seda ei antud üle Nõukogude diplomaatidele. Siiski sai Wellesi deklaratsioonist juriidiline alus USA poliitikale mitte tunnustada Nõukogude okupatsiooni.
Samal ajal püüdis Briti valitsus teha kõik, et mitte ärritada Nõukogude Liitu. Seetõttu ei mõistnud Suurbritannia ka Nõukogude agressiooni selgesõnaliselt hukka. Välisminister lord Halifax ütles Baltimaade okupeerimise kohta: “See jätab mind külmaks.” Briti välisministeeriumi kantsler Alexander Cardogan ütles 1940. aasta suvel pärast Baltimaade okupeerimist: “Venemaa ei teinud Balti riikides midagi muud, kui kindlustas omaenda julgeolekut.”
Nii ei teinud lääneriigid midagi ka Nõukogude Liidu inimsusevastaste kuritegude ärahoidmiseks. 24. juunil 1941 saatis konsul Johannes Kaiv noodi USA välisministeeriumile, kus ta palus esitada Nõukogude Liidule palve viia väed Eestist välja ning vabastada poliitvangid ja küüditatud. USA lükkas palve tagasi.
Suurbritannias pöördus Eesti saadik August Torma välisministeeriumi poole palvega mõjutada Moskvat, et vabastataks küüditatud eestlased. Välisministeeriumi vastus oli ainult põiklev. Septembris 1941 keelas Suurbritannia välisminister Anthony Eden välisministeeriumil Baltimaade saadikutega üldse poliitilisi küsimusi arutada. “See samm oli selleks, et meeldida Jossif Stalinile,” kinnitab Pehk.
Veebruaris 1942 esitas Nõukogude suursaadik Ivan Maiski ametliku kaebuse, miks on Baltimaade diplomaadid ikka veel Suurbritannia diplomaatide nimestikus. Anthony Eden lubas vastuseks teha kõik endast oleneva, et Baltimaade diplomaadid nimestikust kaoksid.
“President Roosevelt oli valmis Stalinile alati kinnitama, et lääneriigid ei kavatse küll Balti riikide pärast Staliniga tülitsema hakata,” leiab Pehk. “Kuigi augustis 1941 olid USA ja Suurbritannia sõlminud nn Atlandi harta, mis kõneles sõjaeelsete piiride taastamisest, siis kuidas juhtus, et see ei käivitunud Baltikumi puhul?” küsitakse videos. Juba 1942. aastal kaldus Churchill järeleandmistele Atlandi harta põhimõtetes seoses Baltimaadega. 7. märtsil kinnitas ta kirjas Stalinile: “Atlandi harta põhimõtteid ei peaks tõlgendama selliselt, et Venemaa peaks loobuma nendest piiridest, mis tal olid hetkel, kui Saksamaa talle kallale tungis.”
12. märtsil 1942 kohtus Roosevelt Nõukogude suursaadiku Maksim Litvinoviga. Roosevelt lausus Litvinovile, et USA avalik arvamus ei ole valmis Baltimaade annekteerimist tunnustama, kuid tema isiklikult peab rumalaks, et “Balti provintsid” Esimese maailmasõja ajal üldse Venemaast eraldati.
Roosevelti ja Stalini esimesel neljasilmakohtumisel Teherani konverentsil 1943. aastal olid samuti jutuks Baltimaad. Roosevelt lausus Stalinile kohe alguses, et ta mõistab hästi, et Baltimaad olid kunagi Venemaa osa, ja USA ega Suurbritannia ei kavatse nende pärast küll Staliniga sõdima hakata. Samas tunnistas Roosevelt, et kuna järgmisel aastal olid ees USA presidendivalimised, sõltub ta avalikust arvamusest, ning ei saa seega ametlikku tunnustust Baltimaade annekteerimisele anda. “Omal ajal polnud Balti provintsidel Venemaa koosseisus isegi mitte autonoomiat ja miks siis ei rõhutud Lääne avalikule arvamusele?” küsis Stalin selle peale.
Roosevelt oli kogu sõja ajal Nõukogude Liidu suhtes väga järeleandlik ja see puudutas ka materiaalse abi andmist. Nii üritas ka Nõukogude Liit 1944. aastal vältida kõike, mis oleks halvendanud Roosevelti positsioone presidendivalimistel.
“Churchill ja Roosevelt sellega, et nad astusid liitu kommunistliku Nõukogude Liiduga, aitasid kindlustada ajaloo ühte mõrvarlikumat režiimi,” võtab ajaloolane kokku. “Pärast Teise maailmasõja lõppu püüdsid Ameerika Ühendriigid igatmoodi Nõukogude Liiduga suurt koostööd jätkata ja lääneriikide vaikival heakskiidul kadusid Balti riigid pooleks sajandiks lääneriikide poliitilisest teadvusest.”
Heimar Pehk tsiteerib videos ka endist lennuväepoissi Vaino Kallast: “Stalini geniaalsus ja suurus seisneb eelkõige just selles, et tema, lääneriikide õelaim vaenlane, suutis Läänt ära kasutada oma kommunistliku diktatuuri kaitsmiseks ja tugevdamiseks.”
