Eesti Rahva Muuseumi teadusseminar keskendub sel korral metsavendade eluolule ja eluviisile. Sellest kõneleb Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu numismaatikakogu fondihoidja Mauri Kiudsoo.

Vastupidiselt inimeste seas kohati levinud eksiarvamusele polnud 1940. ja 1950. aastate metsavendlus oma olemuselt sugugi mitte idülliline lindprii elu, vaid tegemist oli metsa pagenud meeste-naiste pikaajalise ja psüühiliselt raske enesevarjamisega ning seda vägagi äärmuslikes tingimustes. Aastatepikkune elu metsas jättis sügava jälje eluga pääsenud metsavendade füüsilisele ja vaimsele tervisele.

Kõige raskem aastaaeg metsavendade elus oli talv, mil maha sadanud lumekate sundis laantesse ja soodesse varjunud mehi ja naisi pikemalt paikseks jääma. Olles teabeleviku mõttes muust maailmast ära lõigatud, võis teade piirkonnas toimuvatest suurematest vene julgeoleku operatsioonidest jõuda punkrielanikeni alles koos haarangumeestega. Väljas sai vabamalt liikuda talvel üksnes tiheda lumesaju ja tuisuga, mis peitis kiiresti reetlikud suusajäljed. Punkri kütmiseks valiti võimaluse korral alati tuulisem ilm; lisaks võeti suitsu hajutamiseks kasutusele erinevaid ettevaatusabinõud.

Lumevabal ajal käisid metsavennad abiks mitmesugustel talutöödel, et sel moel oma abistajaid toetada. Samuti varuti metsasaadusi, kütiti ulukeid, aeti viina jne. Talvel, mil liikumisvõimalused olid pea olematud, lasus põhirõhk punkriga seotud igapäevastel rutiinsetel toimingutel: kütmine, vee toomine, toidu keetmine, valvekordades käimine jne. Õhtul kuulati võimaluse korral raadiot, tähtsal kohal oli ka lugemine. Rasketel talvekuudel mõistuse säilitamiseks harrastati ka igat sorti käsitööd.