2025. aasta juuni esimene nädal tähistab üht kõige ägedamat eskalatsiooni sõjas alates täiemahulise invasiooni algusest. Venemaa alustas massiivsete rünnakulainega, kasutades droone, ballistilisi ja tiibrakette, tabades Ukraina territooriumi laiaulatuslikult ja valimatult. Nagu Venemaa jaoks tavaks, oli enamik nendest rünnakutest suunatud tsiviilobjektidele – eriti korterelamutele, põhjustades hävingut, surma ja vigastusi.

Kuid Ukraina ei jäänud passiivseks. 1. juunil vastas Ukraina löögiga, mis tabas valusalt Venemaa strateegilist pommituslennukite laevastikku. Tulemused ilmnesid kiiresti: 6. juunil suutis Venemaa õhku tõsta vaid viis Tu-95MS pommitajat, mida täiendasid kaks Tu-160 lennukit, mis tulistasid Kh-101 tiibrakette. See oli selge märk Ukraina kasvavast võimekusest ja Venemaa sõjalise masina kulumisest.

Samaaegselt on Ukraina kampaania Venemaa sõjatööstuse vastu jõudnud uuele tasemele – nii tempo kui täpsuse osas. Viimase kahe nädala jooksul on Ukraina löökide alla sattunud lai valik tootmisüksusi, mis on Vene sõjamasina jaoks eluliselt tähtsad. Kinnitatud sihtmärkide seas olid kiibitehas, droonide tootmishoone, rakettmootorite tehas ja Engels-2 lennubaasis asuv Kirštalli kütusehoidla. Ukraina tabas seejärel Kronštati tehast – suurimat droonitehast Venemaal – ning Novomoskovskis asuvaid keemiatehaseid EuroChem ja NAK Azot. Vaid eile öösel ründasid Ukraina droonid Kaasani püssirohutehast, mis toodab lõhkeainekomponente Iskanderi ja Kalibri raketisüsteemide jaoks. Ukraina jõud saboteeris ka relvade vedu raudteel, peites droone kaubavagunitesse ja hävitades väidetavalt kümneid soomukeid.

Veel üks tugev hoop tabas Venemaa võimet sõda pidada omaenda territooriumilt. Brjanski oblasti Klintsõ piirkonnas hävitasid Ukraina jõud väljal paiknenud Iskanderi raketisüsteemi, tappes 26. raketibrigaadi kolonelleitnandi Oleg Nõstrovi ja kaheksa tema alluvat. Arvatavasti hävitati veel üks Iskanderi raketisüsteem Brjanski lennuväljal, kuigi Venemaa väitis eksitavalt, et seal plahvatas helikopter – kuid plahvatuse ulatus sarnanes hoopis laskemoonalao hävingule. Ukraina tabas ka Morozovski ja Savasleika lennubaase. Viimane on tuntud kui MiG-31K kodubaas – lennukid, mis kannavad Kinzhal-tüüpi ballistilisi rakette. Üks MiG ja teine lennuk – kas Su-30 või Su-34 – hävinesid.

Need operatsioonid on olnud võimalikud tänu Ukraina edule Vene õhutõrje mahasurumisel. Tunnused viitavad sellele, et Ukraina on alustanud sihilikku koridoride “puurimist” Vene õhutõrjevööndite sisse – nii rindejoonel kui sügaval tagalas. Eriliselt suuri kaotusi on kandnud Buk-süsteeme opereerivad üksused, ja see õhutõrje nõrgenemine muudab nüüd haavatavaks ka Venemaa strateegilised tagalad.

Nn “kättemaksuks” on Venemaa eskaleerinud oma terroripommitamisi. Kuigi Kiiev ja Herson said rängalt kannatada, tabas suurim löök Harkivit. 5. juunil pommitati linna kõigi Vene relvasüsteemidega: ballistiliste rakettide, tiibrakettide, maapinnale sihitud S-300-de, UMPK liugpommide (ulatuvad kuni 95 km) ja droonide abil. Tulemuseks oli laialdane elurajoonide purustamine. Päev varem kukkus Harkivi kesklinna Shahed-136 drooni rususid.

Venemaa rünnakud sõjalistele objektidele olid pigem erandlikud. 2. juunil tabati üht ladu Odessas. 5. juunil said tabamuse soojusisolatsioonitehas Ternopilis. 6. juunil korraldati väga koordineeritud rünnak Lutskis asuvale mootoriremonditehasele, kus parandatakse reaktiivmootoreid. Rünnakus kasutati korraga nii Kinžale või Iskandereid kui Kh-101 tiibrakette, mis kõik saabusid peaaegu samaaegselt.

Ent Ukraina saavutas 7. juunil ühe oma viimase aja suurima õhujõudude võidu. Tjotkino lähedal ründasid Ukraina hävitajad Vene maismaapositsioone, kasutades Hammer-juhitavaid pomme. Vene Su-35 üritas neid tõrjuda, kuid sattus Ukraina seatud lõksu. Ukraina F-16AM lasi välja vaid ühe AIM-120B õhk-õhk raketi, mis tabas Su-35 lennukit Korenevost lõunas. Kuigi piloot katapulteerus, oli see selge märguanne Ukraina kasvavast õhuvõimekusest.

Sumõ oblastis käivitas Venemaa hoopis jalaväerünnakute seeria, mitte mehhaniseeritud läbimurdeid. Tankide puudumisel ja taktikalise osavuseta toetub Vene armee toorele arvule ja jõhkrusele. Kostjantõnivka küla hävitati kaheksa pommiga ning vallutati seejärel propagandafotode jaoks. Kindrativkat tabasid samuti õhurünnakud. Võitlus käib endiselt Oleksijivka, Andrijivka ja Jablunivka lähistel, kus Ukraina suurtükivägi tabas Vene vägesid vaid 600 meetri kaugusel. Hoolimata korduvatest rünnakutest pole Venemaal õnnestunud 156. brigaadi hävitada.

Tšassiv Jaris lõpetas Venemaa lõpuks purustatud linna hõivamise. Linnast põhjas suudeti murda kolmekuuline patiseis ja edeneda 1,8 km. Toretski piirkonnas taandus Ukraina Zoria-Romanivka kotist ilma suuremate kaotusteta. Taandumise ajal ründasid Vene droonid ja lennukid taganevaid üksusi, ning Dõlijivka lähedal märgatud löögid viitavad Venemaa edasistele kavatsustele.

Pokrovski suunal jätkab Venemaa termobaariliste rakettide ja liugpommide kasutamist Ševtšenko ja Malõnivka ümbruses, kuid vaatamata tulejõule edenemist ei saavutatud. Ukraina liinid pidasid. Andrijivka lähedal pommitati Bahatõri, kuid ei suudetud seda vallutada. Odradne langes, kuid 46. brigaad tõrjus edukalt rünnaku Oleksijivkale.

Komari lähistel hõivasid Vene väed Fedorivka pärast intensiivset suurtükituld ja termobaarilise laskemoonaga rünnakuid. Komari küla jääb endiselt tugeva surve alla, eriti selle põhjas olevad metsavööndid. Lahingud jätkuvad suure intensiivsusega.

Herson, mida on korduvalt tabatud, sai sel nädalal osaks eriti julmast rünnakust. Regionaalhalduse hoonet pommitati kaks korda viieteistminutilise vahega – klassikaline “topelttabamus”, mis on suunatud päästetöötajate vastu. Elurajoone, postiladu ja supermarketit tabasid seejärel suurtükituli ja droonirünnakud. Dnipro lõunakaldal tabas tundmatu Ukraina relv (u 100 kg lõhkepeaga) raudteetammil kõrgendatud lõiku, et takistada Vene varustuste liikumist läbi soise maastiku.

Krimmis toimus 3. juunil kolmas rünnak Kertši sillale. Ukraina kasutas Maritška meredrooni, millel oli 1100 kg lõhkeaineid, sihtides silla sõidutee tugisambaid. Kuigi pinnavigastused parandati kiiresti ja liiklus taastati, jääb silla tegelik konstruktsiooniline seisukord ebaselgeks. Kuigi Kertši silla strateegiline väärtus vähenes pärast Venemaa uue raudteeliini avamist Aasovi mere ääres aprillis 2024, on selle poliitiline ja sümboolne tähendus endiselt tohutu. Pärast rünnakut kutsus Krimmi tatarlaste juht venelasi üles Krimmist lahkuma, “enne kui on liiga hilja”. Julgeolekumeetmeid karmistati nii Tšonhari kui Kertši ületuspunktides, kuid ajalugu viitab sellele, et need meetmed lõdvenevad varsti.

Mustal merel jätkub Vene laevastiku allakäik. Paljud allveelaevade tehnilised rikked – kütuselekked, ülekandeseadmete rike jne – on tingitud kas hooldamatusest või sisemisest sabotaažist. Ainuüksi Kolpino ja Krasnodari allveelaevadel esines viimase aasta jooksul üle 50 väiksema vahejuhtumi. Ukraina merevarustus seevastu on tugevnenud. Märtsis taastati raudtee-praamiliiklus Tšornomorskist Batumisse, Gruusiasse, ning teist liini on plaanis rajada.

See nädal polnud ei staatiline ega tühine. See oli eskalatsiooni nädal, kus mõlemad pooled andsid ja said valusaid lööke. Kuid üha selgemalt on just Ukraina see, kes suudab näidata initsiatiivi ja täpsust, mis võib muuta sõja kulgu – nii rindel kui sügaval tagalas.