Pärast verist septembrit on Vene vägede pealetung Ukrainas jäänud sisuliselt seisma. See ei tähenda, et vaenlane oleks loobunud ründamisest või et rinne oleks muutunud rahulikuks. Kogu rinde ulatuses kostab endiselt suurtükituld, droonide suminat ja lennuväe lööke. Kuid otsustavat läbimurret ei ole sündinud. Venemaa peamine jõupingutus Dobropillja–Kostjantõnivka piirkonnas takerdub järjest enam ning mujalgi on Moskva sunnitud leppima väikeste infiltratsioonidega. Ukraina vastutegevus jätkub üha enesekindlamalt.

Moskva on tänavu suutnud hõivata vaid mõne väikese territooriumi. Pokrovski vallutamine ei avanud Venemaale teed Slovjanskini. Surve Kostjantõnivkale ei toonud kaasa linna kiiret langemist. Huljaipole ja Orihivi suunal ei ole samuti loodetud läbimurret sündinud. Põhjas pole Vene väed suutnud ära kasutada oma survet Harkivi ega Sumõ piirkonnas. Nüüd tuleb kõigel sellel lisaks arvestada operatsioon Vivaldi tagajärgedega. Ukraina III armeekorpuse tegevus Lõmani sektoris on sundinud Moskvat olukorda ümber vaatama ning vähendama ründesurvet ka teistel rindelõikudel.

Vene infiltratsioonitaktika on muutumas järjest kulukamaks. Rohkem kui aasta on Moskva püüdnud väikeste rühmadega Ukraina kaitsesüsteemist läbi imbuda, lootes, et piisavalt palju sõdureid jõuab piisavalt kaugele, moodustamaks tugipunkte edasisteks rünnakuteks. Kui aga Ukraina luure- ja tulevõrk töötab piisavalt hästi, muutuvad sisseimbujad ükshaaval sihtmärkideks. Lõmani piirkonnas on Ukraina võtnud umbes 250 sõjavangi. Vene vägede inimkaotuste ulatus on sealjuures muutunud järjest raskemaks probleemiks. Ukraina kindralstaabi hinnangul on Vene väed kaotanud tänavu umbes 300 000 meest (hukkunud ja haavatud kokku).

Ukraina vastupealetung jätkub lisaks Lõmanile ka Kupjanski ümbruses. Dvoritšna sillapea vähendamine jätkub ning Oskili ümbruses ei ole Moskva suutnud oma varasemat survet taastada. Kupjanskis jätkub samuti võitlus. Mida kauem see kestab, seda halvemas olukorras on sillapea lääneosas paiknevad Vene üksused. Nad asuvad alal, kus nende logistika on järjest enam Ukraina tule- ja droonikontrolli all. Sillapea kaotamine sunniks Vene vägesid juba suuremalt alalt tagasi tõmbuma, kuna nende logistika lõigataks läbi.

Slovjanski ja Kramatorski ees on Moskva surve pärast Vivaldi algust märgatavalt nõrgenenud. Infiltratsioonid jätkuvad, kuid rünnakute tihedus ja edasiliikumise tempo ei ole enam võrreldavad varasema survega. Ukraina kaitse on siin eriti tugev, sest vaenlase liikumist mõjutavad korraga linnad, jõed, kanalid, metsamassiivid ja väga tihe droonivõrgustik. Moskva on kulutanud tohutult ressursse selleks, et liikuda edasi vaid vähesel määral. Selline edenemine on sõjaliselt veel võimalik, kuid strateegiliselt muutub see järjest vähem otstarbekaks. Donbassi linnalise kaitsevööndi läbimurdmiseks ei piisa sellest, et üksik sõdur jõuab mõnesaja meetri võrra edasi.

Kostjantõnivka all on lahingud endiselt äärmiselt rasked. Linnas käib lähivõitlus, majast majja ja kvartalist kvartalisse, kuid Vene väed ei ole suutnud oma infiltreerunud üksusi piisavalt koondada, et saavutada läbimurret. Ukraina positsioonid püsivad ning Venemaa peab iga uue tänava või hoone eest maksma ränka hinda.

Dobropillja rindel on Moskva olukord veelgi kõnekam. See on jätkuvalt kogu sõja üks peamisi Vene rünnakusuundi, kuid hoolimata kuude kaupa kestnud survest pole Moskva suutnud läbida isegi poolt teest Pokrovskist Dobropilljani sellise tempoga, mida võiks nimetada kiireks pealetungiks. Bilõtske piirkond on tugevalt purustatud ning infiltreerunud Vene üksuste eluiga on lühike. Lõuna pool, Pokrovski lähedal, on Vene väed saavutanud vaid tühiseid nihkeid. Moskva võib oma kaartidel neid alasid värvida soovitud tooniga, kuid kaardi värv ei loo sõduritele logistilist koridori ega kaitse neid Ukraina droonide eest.

Levima on hakanud ka teated Ukraina aktiivsemast tegevusest Pokrovski suunal. Üksikasju ei ole mõistlik enneaegselt oletada, kuid juba niisuguste märkide ilmumine muudab olukorda. Kui Vene väejuhatus on kulutanud tohutuid ressursse Pokrovski vallutamiseks, kuid on jätnud samal ajal oma tiivad nõrgaks, võib tema suurim 2026. aasta saavutus osutuda haavatavaks kohaks. Sellepärast ongi Dobropillja rinne praegu Moskva jaoks nii oluline: see pole üksnes tee uutele vallutustele, vaid ka võitlus juba saavutatud positsioonide säilitamise pärast.

Zaporižžja rindel on pilt rahulikum, kuigi oht ei ole kadunud. Huljaipole lähedal on Vene väed saavutanud üksnes minimaalset edu, samal ajal kui Ukraina on Mokri Jalõ ümbruses mõne sammu edasi nihkunud. Orihhivi piirkonnas ei ole Vene surve suutnud tuua otsustavat tulemust ning varasemad infiltreerumiskatsed on tagasi tõrjutud. Avatud stepp on sügise ja talve lähenedes muutumas veelgi ebasõbralikumaks neile, kes peavad liikuma ilma piisava kaitsekatteta. Eriti oluline on siin Ukraina droonioperaatorite oskus kasutada ilmastiku ja nähtavuse muutusi enda kasuks. Halb ilm võib ajutiselt vähendada mõlema poole õhutegevust.

Sügaval Vene tagalas jätkub Ukraina löögikampaania. Seekordne muster on eriti süstemaatiline. Kui varem võidi rafineerimistehases tabada üht olulist sõlme ja jätta ülejäänu puutumata, siis nüüd on järjest enam näha mitme kriitilise komponendi samaaegset ründamist. See suurendab kahju süsteemselt. Kui mitu järjestikust lüli on korraga rivist väljas, pikeneb taastamiseks vajaminev aeg ning järgmine löök võib tabada juba pooleliolevat remonti. Ukraina kesk- ja süvalöögid kujutavad endast järjekindlat katset viia Venemaa majanduslik sõjapidamisvõime tasakaalust välja.

Eriti tähelepanuväärne on Ukraina uue lähimaa ballistilise raketi FP-7 esmakordne kasutamine. Selle ulatus, umbes 200–250 kilomeetrit, tähendab, et kõik okupeeritud alad jäävad relva tegevusraadiusesse ning surve ulatub ka Vene tähtsatesse tagalapiirkondadesse. Droonirünnakute ulatus ja tihedus kasvavad samas juba niigi. Moskva peab nüüd kaitsma oma logistikat järjest sügavamal, ent Vene õhutõrje on juba niigi ülekoormatud.

Vene enda süvalöögid seevastu sihivad üha enam tsiviilsihtmärke. Ukraina sildade, andmekeskuste, tanklate ja muude objektide vastu kasutatakse järjest rohkem droone, millega püütakse tekitada elanikkonnale võimalikult suurt ebakindlust. See võib olla taktikalise kahju mõttes tõsine, kuid strateegiliselt näitab Moskva võimetust saavutada oma eesmärke sõjaliste vahenditega. Ukraina sõjatööstus ega logistika ei ole endiselt murdunud.