Nädala kõige olulisem sõjaline uudis ei ole seekord mõni üksik vallutatud asula ega rindejoone väike nihe, vaid muutus sõja üldises rütmis. Ukraina väed on kesk- ja põhjarindel asunud järjest nähtavamalt vastutegevusele ning idarinde põhjaosas on käivitunud uus pealetungifaas, mida Ukraina III armeekorpuse ülem brigaadikindral Andri Biletskõi nimetas 15. septembril avalikult operatsiooniks „Vivaldi“.

Nimi ei ole juhuslik. Antonio Vivaldi kõige tuntum teos on „Neli aastaaega“ ning Biletskõi enda sõnul on ka selle operatsiooni puhul tegemist millegi enama kui üheainsa löögiga: avalikkusele anti teada esimene „aastaaeg“, kuid ülejäänud plaanide kohal lasub saladuskate. Biletskõi teatas, et „Vivaldi“ raames on Donetski oblasti põhjaosas vabastatud juba umbes 75 ruutkilomeetrit. Venemaa on viimastel kuudel püüdnud oma aeglast edasitungi põhistada väikeste infiltratsioonirühmade kasutamisega, mille eesmärk on tungida läbi Ukraina kaitse, kanda positsioonidele tulejõudu ja tekitada järkjärgulist kokkuvarisemist. „Vivaldi“ lähteülesanne on Biletskõi kirjelduse järgi sellele meetodile vastu astuda ning lüüa eeskätt Vene logistikat.

Just see eristab praegust faasi mõnevõrra 2022. aasta sõjast. Siis sündisid Ukraina suured võidud peamiselt väga kiiresti nähtava territooriumi taastamise kaudu. Tänapäeval eelneb võimalikule rindejoone muutusele sageli pikk töö nähtamatumates sõjakihtides: luurevõrgustike tihendamine, Vene droonivõimekuse vähendamine, logistiliste marsruutide häirimine, juhtimispunktide ja varustuse tabamine ning vastase tagala muutmine ebamugavaks. Seejärel võib tekkida olukord, kus suhteliselt piiratud maapealne löök annab palju suurema tulemuse, sest vastane ei suuda enam piisava kiirusega oma üksusi varustada, roteerida ega tugevdada. Ukraina viimaste kuude tegevus viitab sellele, et just sellisest loogikast on kujunemas sõja uus norm.

Lõmani sektoris on selle dünaamika üks konkreetsemaid näiteid. Kolmanda armeekorpuse tegevuse tulemusena on Žerebetsi jõe piirkonnas Vene sillapea sisuliselt muutunud halliks tsooniks ning Ukraina poole andmetel on Vene vägede kontroll seal märgatavalt nõrgenenud. Sõltumatutes hinnangutes on samuti viiteid sellele, et Vene üksuste positsioonid jõe lääne- või põhjakaldal ei moodusta enam endist terviklikku sillapead. Samal ajal on Vene sõjablogijad hakanud tunnistama taganemist nii Lõmani kui Kupjanski piirkonnas. See on oluline, sest Žerebetsi joon oli üks neist kohtadest, mille kaudu Vene väed üritasid hoida survet Ukraina Donbassi kaitsesüsteemi põhjatiival.

Kupjanski ümbruses jätkub samal ajal võitlus Dvoritšna suunal. Ukraina varasem vastutegevus on Vene sillapead seal järk-järgult vähendanud ning Vene infiltratsioonid Kupjanski idaosas ei ole toonud edu. Üksused võivad küll jõuda mõne tööstusala või äärelinna hooneni, kuid neid on võimalik isoleerida, katkestada nende varustus ning hävitada enne, kui neist kujuneb püsiv ründejõud. See ongi tänapäeva droonisõja üks keskseid erinevusi võrreldes varasemate sõdadega. Jalaväeüksus ei pea olema täielikult ümber piiratud, et muutuda operatiivselt kasutuks; piisab sellest, kui tema liikumine, side ja logistika muutuvad piisavalt läbipaistvaks ning iga katse teda varustada toob kaasa kõrge hinna.

Slovjanski suunal püsib Vene surve, kuid selle tempo on endiselt aeglane. Siverski Donetsi piirkonnas on Vene vägedel õnnestunud mõnes lõigus edasi liikuda, kuid maastik, jõed, metsad ja Ukraina droonivõrgustik piiravad edasitungi. Vene vägedel kulus nendele aladele jõudmiseks kuid, ent otsetee Slovjanskini jääb endiselt suletuks. Moskva peab järjest rohkem maksma iga väikese edusammu eest.

Kostjantõnivka ümbrus on Ukraina jaoks endiselt keerukam, sest seal on Venemaa suutnud jätkata aeglast survet linnale ja selle külgedele. Linnas endas ei ole aga kujunenud välja olukorda, mida võiks nimetada täielikuks Vene kontrolliks. Vene infiltratsioonirühmad ja Ukraina kaitsjad paiknevad jätkuvalt osaliselt segamini ning Ukraina suudab kasutada lähedal asuvatelt positsioonidelt täpset tuletoetust. Družkivka piirkonna tähtsus kasvab veelgi, sest Ukraina drooniüksused saavad sealt mõjutada Vene liikumist laial alal.

Dobropillja suunal on olukord sarnane, ning Vene tugev surve jätkub. Samas on möödunud juba kuid Pokrovski ja Mõrnohradi vallutamisest, ent need asulad ei ole Venemaale pakkunud loodetud hüppelauda Slovjanski suunas. Vene üksused on suutnud vaid mõne kilomeetri ulatuses tungida Bilõtske poole. Ukraina kaitse aga püsib ning rinne on endiselt tugeva droonitule all. See tähendab, et Moskva seisab jätkuvalt probleemi ees, mida ta ei ole suutnud lahendada alates Pokrovski lahingu algusest: kuidas muuta lokaalne surve tegelikuks operatiivseks läbimurdeks.

Zaporižžja rindel jätkub võitlus Vovtša jõe piirkonnas, kus Ukraina püsib oma varasema vasturünnaku käigus saavutatud positsioonidel, mida Venemaa omakorda püüab tagasi vallutada. Huljaipole sektoris ei ole Vene väed saavutanud uut märkimisväärset edu, samal ajal on Moskva koondanud rohkem jõupingutusi Orihhivi vastu. Seal kasutatav taktika on tuttav: infiltratsioon väikesaarte kaupa, mahukad liugpommirünnakud ja püüd nihutada rindejoont samm-sammult edasi. Kuid avatud stepimaastikul on see eriti kulukas, sest isegi esimese ründeüksuse jõudmisest sihtmärgini ei piisa. Varustus peab järgnema, haavatuid tuleb evakueerida, laskemoona juurde tuua ning uusi üksusi rotatsiooniks kohale toimetada. Aga just need liikumised on Ukraina droonidele sageli veelgi paremad sihtmärgid kui esialgne rünnakukiil ise.

Ukraina süva- ja keskmaa löögikampaania on viimastel nädalatel saavutanud uusi tulemusi. Rünnakute sihtmärgid jäävad suures osas samaks: rafineerimistehased, kütusehoidlad, logistikakeskused, lennuväljad, laod, tööstusobjektid ja muud sõjapidamise seisukohalt kriitilised sõlmed. Tulemuste tähtsus seisneb selles, et neid objekte ei saa asendada nii nagu rindel, uue jalaväeüksuse saatmisega. Kui kütuse- või remondivõimekus hävib, tuleb see taastada; kui raudtee- või logistikakeskus on kahjustatud, tuleb leida alternatiivne marsruut. Biletskõi hinnangul on Ukraina keskmaa löögid sundinud Vene kütuse logistikat järjest rohkem lähtuma Venemaa territooriumilt, mis pikendab oluliselt mitme Donbassi suunal tegutseva Vene armee varustusliine. See omakorda muudab need logistilised liinid haavatavamaks.

Ukraina strateegilise löögivõime ulatus on muutunud ka geograafiliselt üha märgatavamaks. Nädala jooksul tabati droonidega Venemaa territooriumil asuvat olulist gaasiobjekti Siberis ligi 3000 kilomeetri kaugusel Ukrainast. Turvalise tagala mõiste on Moskva jaoks kiiresti kahanemas. See sunnib Venemaad hajutama õhutõrjet, ümber korraldama lennuväljade kasutamist ja kulutama rohkem ressursse infrastruktuuri kaitsele. Samaaegselt peab Moskva säilitama jõu, millega rünnata Ukrainat. See on klassikaline süsteemne dilemmа: mida rohkem vahendeid suunatakse tagala kaitsmisse, seda vähem on neid rindel.

Õhusõjas on see areng samuti nähtav. Ukraina on suutnud järjest sagedamini tabada Vene lennukeid ja koptereid maapealsetel lennuväljadel ning umbes üle päeva ilmuvad teated uutest lennunduskaotustest või nende kahjustamisest. Üks Ukraina MiG-29 hävitati samal ajal Vene rünnakus maapinnal, mis tuletab meelde, et mõlemad pooled peavad oma lennuvahendeid kaitsma senisest palju suurema tähelepanuga. Droonid ei asenda meeskonnaga lennukeid, kuid muudavad lennuväljade turvalisuse küsimust radikaalselt. Lennuväeüksus võib olla täiesti kasutuskõlblik, kuid kui selle maandumisrajad, tankimispunktid, hooldusalad või lennukid ise on pideva drooniohu all, väheneb tema tegelik operatiivne väärtus.

Ukraina kindralstaap teatas 15. septembril, et Venemaa on alates aasta algusest kandnud umbes 300 000 sõduri kaotust, kusjuures see arv hõlmab nii surnuid kui haavatuid. Ukraina ametliku arvestuse järgi ulatusid kaotused juulis ja augustis kummalgi kuul üle 40 000 ning septembri esimestel nädalatel on lisandunud veel üle 20 000. Vene vägede rünnakute tempo säilitamine nõuab järjest suuremat inimressurssi. Samal ajal on viiteid, et värbamine ei suuda enam täiel määral katta kaotusi, mis suurendab Moskva survet otsida täiendavat mobilisatsioonipotentsiaali.

Venemaa jätkab seega ründamist, kuid Ukraina on hakanud üha rohkem määrama sõja tempot ja tekitama vaenlasele ebamugavaid valikuid. Operatsiooni Vivaldi nimi on selle muutuse sümbol: esimene aastaaeg on nüüd teada, ülejäänud muusika mitte. Ukraina pealetung ei pea saavutama oma eesmärki üheainsa löögiga. Selle mõju võib kujuneda järk-järgult, rindel, logistikas, õhus, merel ja Venemaa majanduse sügavustes. Seekord ei ole Ukraina üksnes Vene survet tõrjumas. Ukraina on hakanud taas ise sõja kulgu komponeerima.