Muinaseestlaste taliharjapäev oli aeg, mil loodus tundis end valmistumas uuele elule. See talve keskpaiga tähtsündmus tõotas päikeselist suve, tervist ja viljakust. Ööl, mil taliharja peeti, murti talve selgroog pooleks, kuid selles rituaalis oli midagi enamat kui lihtsalt looduse ärkamine.

Taliharjapäevale eelnenud ööl tundis maa põhjaosas karu end eriti eriliselt. Talvejõududele vastuhakkamiseks keerutas karu külge ning imeles teist käppa, valmistudes uue elutsükli alguseks. Muistsed eestlased uskusid, et poolel teel pidi olema ka loomade toit, sümboliseerides loomadele mõeldud hoolt ja tähelepanu.

Päikese päevatee, mis jõuludest saati oli kukesammu võrra pikemaks läinud, kajastas muinaseestlaste usku päikese tähtsusesse taliharjapäeval. Hetk enne päikese esimest sära oli taliharjal eriline, täis ootusärevust. Usuti, et päikese ilmumine toob meestele tervist ja selget meelt ning sel päeval, kui päike terve päeva varjus püsis, kartis rahvas haigusi ja muid ebameeldivusi.

Taliharjapäev oli meeste püha, kus päikese kiirguses hüpates ennustati viljakat suve. Pilvisusel aga varjutas päevi jahedus ja tõotas nii haigusi kui ka muid probleeme. Maa kagunurgas valmistati taliharja toitu – teräruug ehk tinnüsterä, tangudest ja seapeast keedetud supp, mis sümboliseeris viljakust ja küllust.

Päev tõotas muinaseestlastele uut algust. Päike tõusis taliharjapäeval erilise soojust ja lootust täis, viidates viljakale suvele. Päevalisi otsiti suvisteks ja metsatöödeks, kingiti käeraha ning kutsuti kokku sugulased, et jagada rõõmu ja õnne. Taliharjapäev oli rohkem kui lihtsalt talvine tähtpäev – see oli lubadus uuest algusest, valgusest ja soojusest, mis tulid koos päikese esimese kiirega.