Eesti rikkalikus folklooris on peidus müstiline lugu maailma algusest, mida kajastab loomislaul. Ajakirja “Keel ja Kirjandus” novembrikuu numbris käsitleb rahvaluuleteadlane Taive Särg seda erilist laulutraditsiooni ning heidab valgust selle seosele kiigerituaalide ja suve algusega. Müütiline mõtlemine ja rituaalid käivad sageli käsikäes, ning Särje uurimus pakub põnevat analüüsi, kuidas pärimused, kiikumine ja laulud loovad ühiselt lummava kevademelu.

Eesti loomislaulus sündis maailm imepärasest linnust, kes lendas kuldse põõsa või kiigeõrre otsa, et sealt mune maha pilduda. Nende munadest koorusid päike, kuu ja tähtedele särav elu. See on Eesti loomislaul, müütiline rahvalaul, mis kõneleb maailma sünnist, ent sellel laulul võib olla sügavam seos meie igapäevaeluga kui oskame arvata. Taive Särg on kasutanud statistilist meetodit, et analüüsida laulude variante ja nende seost kiikumisega, paljastades seeläbi loomislaulu ja kiikumise salapärase sideme.

Kui sukeldume loomislaulu teisenditesse, leiame palju tüüpilisi tekste, mõned ebatavalised ja isegi erandlikud. Loomislaulu motiive leiame ka teistes regilauludes, nagu „Õunapuu” ja „Kolm metsa”, mis kõik sümboliseerivad maailma loomist. See on justkui kosmogooniline pilt, kus õunapuu kolme oksaga paikneb mäe või mere keskel, peegeldudes kiigelt, kui päikesekiired mänglevad.

Matti Kuusi ja Karin Ribenise mõtted loomislaulu struktuurist ja tekstist lisavad uurimusele sügavust, viies meid kaugemale Eestist, et võrrelda läänemeresoome loomislaule teiste rahvaste pärimustega. Kuusi usub, et läänemeresoomlastel oli kunagi ühine loomismüüt. Erinevused Eesti loomislaulus võivad anda vihjeid selle kohta, kuidas müüt on aja jooksul muutunud ja arenenud.

Uurimus ei jää seisma ainult folkloorilistes andmetes, vaid avab ka Eesti loomislaulu koha rahvusmütoloogias. Kuigi laul on müütiline ja seotud maailma loomisega, ei leidnud see XIX sajandi haritlaste, nagu Kreutzwaldi, Faehlmanni ja Schultz-Bertrami, kirjutistes erilist kohta. Miks jäi loomislaul tagaplaanile, kuigi see oleks võinud olla ideaalne rahvusmüüt? Kas loomislaul, mis kõneleb maailma sünnist, leiab endale õiget kohta XIX sajandi haritlaste loomingus? Miks jäi loomislaul tagaplaanile, kui see oleks võinud olla Eesti ideaalne rahvusmüüt?

Meie esivanemad seostasid laule ja kiikumist viljakuse ja kevade saabumisega. Kiikumise ja loomislaulu salajase seose avamine võimaldab mõista nende sügavamat rolli Eesti kultuuris. Kas kiik ise võib olla enamat kui meelelahutus, vaid ka maagiline vahend, mis seob meid kosmilise korraga? Uurimus pakub mõtteainet ja avab uksi müstilisele maailmale, mis peitub Eesti loomislaulu ja kiikumise taga.

Kui kiiged hakkavad õrnalt õõtsuma ja päiksekiired mänglevad lauluviisidel, ärkab ellu Eesti salapärane kevademelu. Kiikumine on osa iidsest rituaalist, mis ülistab kevade saabumist ja elu taassündi. Loomislaulu ja kiikumise kooskõla avab meile uusi perspektiive, kuidas meie esivanemad suhtusid aastaringi vaheldumisse ning kuidas kiikumine võib olla rohkem kui lihtsalt lõbus ajaviide – see võib olla osa sügavast kosmilisest tantsust, kus inimene ja loodus ühinevad kevade võluväega.

Juba ammused Soome folkloristid nagu Kaarle Krohn jõudsid järeldusele, et loomislaul väljendas otseselt kiigerütme. Mõned pärimused räägivad noortest, kes tulid lihavõttepühade ajal suurte paatidega kogu ümbruskonnast, kaasa arvatud Eestist, Ingerimaale suurele kiigele pidutsema. See vihjab elavale suhtlusele erinevate kultuuride vahel, kus laule ja lugusid jagati kiigetraditsioonide kaudu. Uurijad on proovinud eristada traditsioonilisi regivärsilisi “päris” kiigelaulusid teistest jutustavatest lauludest, kuid see piir pole alati selge. Loomislaulu ja kiigelaulude vahel võis olla tihedam side kui teistel narratiivsetel lauludel.

Kevadise aastaringi tähistamine kiikumise ja lauluga ei ole ainulaadne nähtus. Rahvusvahelise tähelepanu pälvis see kombestik juba 19. sajandi lõpul, kui kuulus antropoloog James George Frazer uuris kiikumise rolli rituaalides erinevates kultuurides. Tema tähelepanekud hõlmasid kiikumist ja laulmist mitmel pool maailmas, alates Uus-Guineast kuni Saksamaani. Tundub, et kiikumine on rohkem kui lihtsalt lõbu – see on seotud viljakuse, taassünni ja kosmilise korraga.

Lõuna-Eestist ja Kihnu saarelt on loomislaulu teisendeid kogutud vähe, kuid Põhja-Eesti ja Lääne-Eesti kihelkondadest, eriti Kuusalust, leidub neid rikkalikult. Kaardi järgi on peamine levikuala Viru ja Harju piiril, Matsalu ja Pärnu lahe vahel, ning Muhu ja Ida-Saaremaa piirkonnas. See seab Kuusalu esile rohkete kogutud laulude hulga poolest.

“Loomise” laulmine kiikumise ajal ei olnud pelgalt müüt, vaid elav traditsioon, kus kiik ja laul ühinesid, et kutsuda esile kevade saabumine ja viljakus. Seosed loomislaulu ning kiikumise vahel kujutavad endast Eesti rahva müstilist ajalugu, kus pärimused ja laulud põimusid alateadvuslikul viisil.

Ajast aega on inimesed otsinud viise, kuidas suhtuda aastaringi vaheldumisse. Üks huvitav lähenemine sellele küsimusele tuleb Eesti rikkalikust folkloorist, kus kiikumine ja loomislaulud sulavad kokku kevadiste pühade ajal. Uuringud, mis põhinevad vanadel kaartidel ja kirjutistel, vihjavad, et Suure-Jaani ja Viljandi suunalised loomislaulu kiigeteisendid võivad olla seotud ajaloolise Pärnu–Viljandi–Tartu veetee olemasoluga. Kas need laulud kõlasid paatide liikumisel mööda veeteid või olid kiikumise ja laulmise rituaalid seotud taliteega, on siiani mõistatus.

Uurijad on püüdnud mõista loomislaulu sügavamat tähendust, eriti seoses kevadiste rituaalidega. Kas laulud, mis kõlavad kiikudes, on osa viljakuse ja õnne rituaalist suve alguses? Vanema loomislaulu ja kiikumise vahel on tugev seos, eriti Põhja- ja Lääne-Eestis, kus kasutati suuri külakiike. Kas kiik ise võiks olla kosmoloogiline sümbol, kujutades endast maailmapuud või mudelit?

Lisaks kõlab kiikumise ja loomislaulu seos tuttavalt mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. India, Egiptus, Vana-Kreeka – kõik need kultuurid on seotud sarnaste rituaalidega kevadisel ajal. Munad ja linnud on sageli kevadise taasärkamise sümboliks. Eesti folklooris kutsutakse kiigelauludes tooma kiigele kanu ja mune, mis toetab mõtet, et kiikumine on seotud viljakuse ja kevade saabumise rituaalidega.

Kokkuvõttes võime oletada, et kevadist rituaali peeti, et kiigel taevakehade taassünnist laulmisega maailmaruumi taas korda seada ning inimest ja loodust viljakana hoida. Kiikumine võis olla sümboliks mitte ainult inimühiskonnale, vaid ka kosmosele endale. Seega, kui järgmine kord kiigel kiigud, mõtle sellele kui rohkem kui lihtsalt meelelahutusele – võib-olla on see osa iidsest rituaalist, mis tagab kevade saabumise ja elu taassünni.