Süüria kurdide juhitud omavalitsuse lõimimine Damaskuse riigistruktuuridesse on lõpule viidud, teatas kurdi rühmitusi ühendanud Süüria Demokraatlike Jõudude ehk SDF-i ülem Mazloum Abdi 20. augustil Qamishlis. Tema sõnul on sõjaliste, julgeoleku- ja haldusasutuste ühendamise etapp läbi ning algab võitlus kurdide õiguste kinnistamiseks põhiseaduses. Sisuliselt tähendab see, et alates 2012. aastast Süüria kirdeosas kujunenud de facto autonoomne piirkond ei eksisteeri enam eraldiseisva võimukeskusena.

Augustikuine avaldus ei tähista siiski uue lepingu sõlmimist. SDF ja president Ahmed al-Sharaa valitsus jõudsid pärast jaanuarikuiseid lahinguid kokkuleppeni juba 30. jaanuaril 2026. Sellele eelnes 2025. aasta märtsis sõlmitud raamlepe, mille järgi pidid kurdide tsiviil- ja sõjalised struktuurid sama aasta lõpuks Süüria riigiga ühinema. Läbirääkimised takerdusid põhiküsimuses: Damaskus nõudis ühtset riiki, relvajõude ja käsuliini, SDF aga soovis detsentraliseerimist ning oma üksuste ja kohalike institutsioonide säilitamist.

Kui 2025. aasta tähtaeg möödus lahenduseta, alustasid valitsusväed 2026. aasta jaanuaris pealetungi. SDF kaotas kiiresti suure osa Raqqa ja Deir ez-Zori provintsidest, sealhulgas nafta- ja gaasivälju, Eufrati jõel asuvaid tamme ning Iraagi piiri suunas viivaid ühendusi. SDF-i positsiooni nõrgendas ka araabia hõimude ja paljude araablastest võitlejate üleminek Damaskuse poolele. Euroopa Parlamendi ülevaate järgi sundis vägivald kodudest lahkuma üle 170 000 inimese.

Jaanuarikokkuleppe alusel läksid piiripunktid, energiataristu, Qamishli lennujaam ning Islamiriigi vangide ja nende perekondade laagrite haldamine keskvalitsuse kontrolli alla. Süüria võimud sisenesid Hasakah’ ja Qamishli linnadesse, samal ajal kui osa SDF-i üksusi liideti riigi relvajõududega. USA viis endistest SDF-i kinnipidamiskohtadest Iraaki üle enam kui 5700 Islamiriigi vangi. Kurdi komandör Sipan Hamo määrati idapiirkonna kaitseministri asetäitjaks ning kurd Noureddine Ahmed Eissa Hasakah’ kuberneriks.

Rahuvõimalus, kuid mitte veel kodusõja kindel lõpp

Damaskuse seisukohalt kõrvaldab lepe Süüria viimase suure territoriaalse kaksikvõimu. Keskvalitsus kontrollib taas peaaegu kogu riigi strateegilist taristut ning SDF-i ja valitsusvägede vahelise täiemahulise sõja oht on vähenenud. Samuti muutub lihtsamaks nafta, teravilja, elektri ja piiripunktide haldamine ühe riikliku süsteemi kaudu. Selles mõttes võib käimasolevat lõimimist pidada Süüria kodusõja ühe viimase faasi lõpuks.

See ei võrdu siiski püsiva rahuga. Lahendamata on kurdi keele positsioon, hariduse sisu, kohalike omavalitsuste tegelik otsustusõigus ning poliitilise esindatuse kord. Al-Sharaa jaanuarikuine dekreet tunnustas kurde rahvusliku kogukonnana, kurdi keelt rahvuskeelena ning võimaldas selle õpetamist kurdi enamusega aladel. Kurdide esindajad on aga kritiseerinud parlamendi kaudset valimissüsteemi, milles kandidaate ei valita otseselt ning presidendil on lai nimetamisõigus.

Seetõttu on võimalikud vähemalt kolm arengusuunda. Parimal juhul muutuvad kurdi brigaadid ja ametnikud riigi püsivaks osaks, kultuurilised õigused kinnitatakse põhiseaduses ning Damaskus väldib sunniviisilist arabiseerimist. Teise stsenaariumi korral jäävad õigused deklaratiivseks, kohalik võim koondub presidendi määratud ametnike kätte ja kurdide rahulolematus kandub relvastatud võitlusest põrandaalusesse poliitikasse. Kolmas võimalus on uus ülestõus, kui keskvõim hakkab kurdi üksusi hajutama, keeleõpet piirama või vastaseid arreteerima.

Süüria kurdide iseseisvuslootusele on areng ränk tagasilöök, kuid kogu kurdide ajaloolise asuala tulevikku see ei otsusta. Kurdi rahva asuala on jagunenud Türgi, Iraagi, Iraani ja Süüria vahel ning Iraagi Kurdistani autonoomne piirkond säilib. Küll aga kaob Rojava mudel, mis ühendas kurdi juhitud relvajõud, kohaliku halduse, energiavarad ja territoriaalse kontrolli. Ilma nende vahenditeta sõltuvad Süüria kurdide õigused nüüd Damaskuse põhiseaduslikest garantiidest, mitte enam iseenda sõjalisest jõust.

Tulemus on Türgile kasulik, Iisraelile ebasoodne

Nende arengute üks tulemus on Türgi mõju tugevnemine ühendatud Süürias. Ankara peab SDF-i keskset jõudu YPG-d julgeolekuohuks, mis on seotud Türgis terroristlikuks kuulutatud Kurdistani Töölisparteiga. Seetõttu toetas Türgi SDF-i autonoomia lõpetamist. Damaskuse võit kõrvaldas Türgi lõunapiirilt USA toetatud kurdi relvastatud territooriumi ning suurendas ühtlasi Ankara mõju Süüria armee, julgeolekupoliitika ja riiklike institutsioonide ülesehitamisel.

Seda peab omakorda ohuks Iisrael, kelle suhted Türgiga on viimaste aastate jooksul muutunud üha pingelisemaks. Iisrael kardab, et Türgi radarid, õhutõrjesüsteemid või lennuväebaasid Süürias piiraksid tema õhujõudude tegevusvabadust Iraani, Liibanoni ja Süüria suunal. Iisrael ründas 18. augustil Abu al-Duhuri lennuvälja, väites, et Damaskus kavatses lubada sinna Türgi väed. Süüria ja Türgi eitasid kavandatud püsivat paigutust. Juba 2025. aastal oli Iisrael rünnanud Süürias asuvaid T4, Palmyra ja Hama baase pärast teateid, et Türgi eksperdid käisid neid võimaliku kasutuse jaoks üle vaatamas.

Iisrael mõistis 8. jaanuaril hukka Damaskuse rünnakud Aleppo kurdi linnaosadele ning kurdi poliitik Ilham Ahmad kinnitas hiljem kontakte Iisraeli esindajatega. Kuid nagu mitu korda varemgi, keeldus Iisrael kurdidele otsest abi osutamast. Pigem keskendus Iisrael Türgi sõjalise kohaloleku tõkestamisele ja enda lennuvabaduse säilitamisele, mitte SDF-i autonoomia päästmisele.

Seega võib kurdide lõimimine lõpetada Süüria kodusõja viimase suure vastasseisu, kuid selle tegelik tähendus selgub alles siis, kui kurdide õigused jõuavad põhiseadusse ja igapäevasesse haldusse. Kui Damaskus kasutab ühinemist üksnes relvade ja naftaväljade ülevõtmiseks, on tegemist mitte lepitatud riigi, vaid jõuga taastatud tsentraliseerimisega. Kui poliitilised garantiid peavad, võib 2026. aasta kujuneda hetkeks, mil Süüria sõda asendus esimest korda pärast 2011. aastat poliitilise võitlusega.