Eelmisel laupäeval alanud sõda on vaid uus episood Iisraeli ja palestiinlaste vahelises konfliktis ühe ja sama territooriumi pärast, mis on kestnud üle sajandi. Selle mõistmiseks on vajalik lähemalt vaadelda Iisraeli riigi loomist ning sellel alal elanud palestiinlaste saatust. Kuid alustada tuleb kaugemalt – sekulaarse Iisraeli aluseks olnud ideoloogia kujunemisest. Alles siis võivad hargnema hakata niidid, mis seda mõistatuslikku Lähis-Ida piirkonda sõjaudusse ja mõistmatusse varjavad.
Palju sajandeid palvetasid kõikjal maailmas juudiusulised kord aastas: “Järgmisel aastal Jeruusalemmas”. Kuni 20. sajandi keskpaigani oli selline palve vaid religioosne metafoor. Kuid aastal 1948 sai “järgmine aasta Jeruusalemmas” ühtäkki võimalikuks igale maailma juudile. Iisraeli olemasolu ja toimimine näitab selle rahva vastupidavust ning ühtlasi kui mõjukas on juutlus ja selle osaliselt ilmalik järeltulija sionism erinevate suurriikide poliitikas.
Juudi messianistlik traditsioon lähtub nende religioossest ajaloost, mis on eurooplastelegi laialt tuntud Vana Testamendi kujul. Antiikajal lõid paar väikest hõimu Lähis-Idas religiooni, mis nimetas neid eriliseks, väljavalitud rahvaks, kellele lubati valitseda maailma. Need messianistlikud kavatsused pole antisemiitide paranoilised luulud, vaid seisavad selgelt heebrea pühakirjades, ja sellest ajast peale on neid pidevalt täiendatud kuni tänapäevani. Võrrelgem järgnevat piiblitsitaati Iisraeli esimese peaministri David Ben-Gurioni messianistlike sõnadega:
“Ja kuningad tulevad teie juurest ja valitsevad kõikjal, kuhu inimese lapsed on astunud. Ma annan teie järglastele kogu maa, mis on taevalaotuse all, ja nad valitsevad kõigi rahvaste üle, nagu nad soovivad; ja seejärel pälvivad nad terve maa endale ja pärandavad selle igaveseks ajaks.” (Jub. 32:18–19)
Aastal 1962 ajakirjas Look avaldas Ben-Gurion hämmastavalt ettenägeliku ennustuse järgmise 25 aasta kohta: “Maailm aastal 1987, nagu ma seda oma kujutlustes näen: Külm sõda on minevik. Venemaa pidevalt kasvava intelligentsi sisemine surve… võib viia järkjärgulise Nõukogude Liidu demokratiseerumiseni. Teisest küljest… muutuvad Ameerika Ühendriigid plaanimajanduslikuks heaoluühiskonnaks… Välja arvatud NSVL kui föderatsiooni moodustav Euraasia riik, ühinevad kõik ülejäänud mandrid maailma liiduks, kelle käsutuses on rahvusvahelised politseijõud. Kõik armeed kaotatakse ja sõdu ei tule enam ette. Jeruusalemmas ehitab ÜRO prohvetite pühamu, et teenida kõigi mandrite ühendatud liitu; see saab olema Inimkonna Ülemkohtu iste.”[1]
Paljud inimesed on üllatunud, et enamik Iisraelis elavaid juute on mittereligioossed, just nagu nende esimene suur juht Ben-Gurion. Siiski aktsepteerivad need ateistlikud juudid enamuses viiteid religioonile Iisraeli riigikorra juures. Mittereligioossed juudid toetavad judaismi kui riigi sponsoreeritud institutsiooni, mis säilitab nii juudi kultuuri kui ka juudi rahvust. Juudiusu institutsioonid võimaldavad enamasti laia valikut religioossete uskumuste varjundeid, alates ateismist kuni kabalismini. Juudi ortodoksias võivad piibellikud ja teoloogilised tõlgendused erineda suuresti – oluline on, et juudi traditsioon ja pärand oleks hoolikalt säilitatud.
Tavaliselt nähakse Iisraeli riigi sündi ajaloos põhjustatuna Teisest maailmasõjast, justkui kompensatsiooni juudi rahvale holokausti eest. Sel juhul olid nii Teine maailmasõda, juudi rahva tragöödia kui ka Iisraeli teke põhjustatud saksa natsionaalsotsialistide etnofašismi ja Lebensraumi ehk laiema eluruumi otsimise poolt. Kuid tegelikult loodi sionism aastakümneid varem ja nende enda eluruumi-plaan oli Palestiinas juba mõnda aega lahti rullumas, kui Hitler sai 1933. aastal Saksamaa kantsleriks.
Sionistliku liikumise sünd
Juudi kogukonna lõimumine Euroopa rahvaste sekka ei ole sajandite jooksul olnud sugugi lihtne, isegi mitte Lääne-Euroopas. Napoleon oli andnud juutidele võrdsed kodanikuõigused, kuid pingeid juutide ja põliselanike vahel see ei leevendanud. 19. sajandi keskpaigast alates kerkis eriti Kesk- ja Ida-Euroopa juutide seas etniline ja sotsiaalne rahutus. Tööstusrevolutsioon ja sellega kaasnenud muutused kaubanduses, transpordis ja elustiilis purustasid vanad mustrid ning tekitasid uusi võimalusi. Juudid hakkasid oma kogukondi kõikjal ümber korraldama, et ühiskondlike arengutega kaasas käia ja neist kasu lõigata.
Sel perioodil tekkis ka sionistlik liikumine, mis propageeris juutide omavahelist solidaarsust ja rahvuslikku ühtekuuluvust. Üks sionismi eelkäijaid oli rabi perekonnast pärit kommunist Moses Hess, kes oli Karl Marxi lähedane mõttekaaslane ja sõber. Hessi raamat “Rooma ja Jeruusalemm”, mis avaldati 1862. aastal, kujunes hiljem vasakpoolse sionismi üheks põhiteoseks. Sionism sai tuule tiibadesse eriti aga pärast 1894. aastal Prantsusmaal aset leidnud kuulsat Dreyfusi afääri. Prantsuse armees teeninud juudi ohvitseri Alfred Dreyfusi süüdistati spionaažis Saksamaa kasuks. Sellega kaasnevast antisemitismist oli niivõrd häiritud Saksamaal elav juudi dramaturg Theodor Herzl, et ta otsustas algatada sionistliku liikumise. Iroonilisel kombel lahendati Dreyfusi kriis aga Dreyfusi kasuks ja tegelikult parandas juutide ning mittejuutide suhteid Prantsusmaal.
Sionistid tunnistasid, et samal maal elavad eri etnilised rühmad, eriti etnoreligioossed rühmad, kellel on vastanduvad vaated, satuvad omavahel paratamatult konflikti – eriti kui üks rühm peab oma käitumist drastiliselt muutma, et saavutada isegi marginaalset sotsiaalset aktsepteerimist. Sionistid tundsid vajadust liikumise järele, mis peataks juutide assimileerumise eurooplaste sekka ja tooks nad kokku mõnele territooriumile, mida nad võiksid oma koduks nimetada. Seal soovisid sionistid luua eksklusiivse rahvusriigi ainult juutidele. See pidi asuma eelistatavalt, kuid mitte tingimata Palestiinas.
Ühes sionismi võtmeteoses, raamatus “Juudiriik” (“Der Judenstaat“) kirjutas Herzl, et juudid on palju enamat kui religioosne kogukond; nad on rahvas (Volk) ja neil tuleks luua oma ilmalik rahvusriik (Volkische Staat). Herzl kirjutas ammu enne Hitleri tõusu, et antisemitism on mittejuutide loomulik reaktsioon. Ta pooldas eraldi rahvusriigi loomist kui ainust tõelist lahendust etnilisele konfliktile.
Herzl kirjutas: “Liigume loomulikult nendesse kohtadesse, kus meid taga ei kiusata, sest kõikjal, kus me viibime, põhjustab see tagakiusamist.” Ta väitis, et juutide sulandumine oma asupaikade põhirahvuste sekka oli ajalooliselt ebakorrektne idee. Pole ime, et see tekitas vastureaktsiooni kristlaste hulgas. Herzl kuulutas: “Juutide tagakiusamine ei ole ennasttäis ühiskonna sõge kõrvalekalle, vaid loomulik reaktsioon võõra grupi – juutide – ilmumisele.” Seega pakkus sionism “lõpplahendust” ka antisemitismile, otsides rahu juutide ning eurooplaste vahel. “Juudiküsimus eksisteerib kõikjal, kus juute elab märkimisväärsel hulgal. Kui seda ei eksisteeri, tuuakse see sisse saabuvate juutide poolt,” kirjutas Herzl. “Ma usun, et mõistan antisemitismi, mis on väga keeruline nähtus… Ma vaatlen seda juudi vaatepunktist, ilma viha või hirmuta… See on rahvuslik küsimus. Selle lahendamiseks peame ennekõike tegema sellest rahvusvahelise poliitilise küsimuse… et lõplikult lahendada juudiküsimus.”[2]
20. sajandi alguses pakkus Suurbritannia sionistidele alternatiivset kodumaad Aafrika piirkonnas, mis hiljem sai Uganda riigiks. Herzl toetas selle pakkumise vastuvõtmist. Siiski otsustas sionistliku liikumise juhtide enamus tohutult problemaatilisema asukoha – Palestiina kasuks. Selle eesmärgi saavutamiseks hakkasid Euroopa juudiorganisatsioonid juba 19. sajandi lõpul toona Ottomani impeeriumile kuulunud Palestiinas maad ostma ja seal juudi kolooniaid looma.
Sionistidel oli selleks piisavalt rahalisi ressursse. Üks nende mõjukaid toetajaid Inglismaal oli Lionel Walter Rothschild, kes põlvnes juudi päritolu Rothschildi pangandusdünastiast. Rothschild oli avalikult sionist ja lähedane sõber hiljem esimeseks Iisraeli presidendiks saanud Chaim Weizmanniga. Kuigi ta lahkus parlamendist juba 1910. aastal, jätkas Rotschild tegevust Suurbritannia juudikogukonna liidrina ning oli kõigele lisaks Inglise Siioni Föderatsiooni president.
Balfouri deklaratsioon
Poliitiliseks eduks avas sionistidele võimalused Esimene maailmasõda. Suurbritannia oli 1917. aastal raskustes, kuna juba mitmeaastane sõda oli valanud ohtralt verd, aga positsioonid Läänerindel nihkusid aastate jooksul vaid mõne kilomeetri võrra edasi-tagasi. Saksamaa, kes võitles meeleheitlikult kahel rindel, otsustas panustada revolutsioonile Venemaal, et nende idapoolne vaenlane sõjast eemaldada. Selle eesmärgi saavutamiseks võimaldati keiser Wilhelm II nõusolekul Leninil ja teised bolševikel suletud rongiga läbi Saksamaa sõita Venemaale. Suurbritannia ja tema liitlaste sõda Saksamaaga püsis läänerindel patiseisus, kuid mida rohkem Venemaa nõrgenes, seda selgemaks sai, et tema kaotus võimaldaks Saksa armeel läänerindel oma jõud peaaegu kahekordistada. Britid mõistsid, et on hädavajalik tuua Ameerika Ühendriigid sõtta liitlaste poolel, kompenseerimaks Venemaa võimalikku kokkuvarisemist.
USA juutide lojaalsus oli sõja ajal veidi lõhenenud. Mõned juudid toetasid liitlasi ärisidemete tõttu või muudel põhjustel. Teised eelistasid sakslasi peamiselt seetõttu, et Saksamaa edu Venemaa vastu nõrgendaks nende kauaaegset vaenlast, Vene keisririiki, kus aastakümneid olid toimunud juudivastased pogrommid. Vaid kümmekond aastat varem juhtisid finantsmagnaadid Jacob Schiff ja Bernard Baruch kampaaniat rahastamaks jaapanlasi Vene–Jaapani sõja ajal. Tookord oli Venemaa hävitavalt lüüa saanud. Nüüd lootsid mõned mõjukad juudid veel suuremat Vene kaotust maailmasõjas, nähes selles sarnaselt paljude teiste Venemaa rahvastega oodatud võimalust tsaari isevalitsuse kukutamiseks.
Suurbritannia välisminister lord Arthur Balfour nägi juudikogukonna toetuse saavutamises olulist rahvusvahelist plusspunkti Suurbritannia välispoliitilistele eesmärkidele. Ta kohtus Rothschildidega ja andis lubaduse, et vastutasuks juudikogukonna toetuse eest pakub Suurbritannia võimalust juutide kodumaa loomiseks Palestiinas. Lord Balfour koostas dokumendi – Balfouri deklaratsiooni –, millega teatati juudi rahvuskodu loomisest Palestiinasse ja avaldati sionismile toetust. Väljend “rahvuslik kodu” (national home) oli rahvusvahelises poliitikas uudne ning oli meelega jäetud piisavalt üldsõnaliseks, et mitte otsesõnu juudiriiki välja kuulutada. Palestiina piire deklaratsioonis ei täpsustatud. Hiljem teatas valitsus, et juutide koduks ei peaks saama kogu Palestiina piirkond.
Oponentide rahuldamiseks lisati Balfouri deklaratsioonile ka teine pool, mis kutsus üles kaitsma nii Palestiina araablaste isiku- ja usuvabadusi kui muude riikide juutide õigusi ja poliitilist vabadust. On üldtunnustatud tõsiasi, et Balfouri deklaratsioon oli Suurbritannia valitsuse ühepoolne ettevõtmine. Selle otsene eesmärk oli leida maailmasõja liitlaste poolele juutide toetus nii sõdivates kui ka neutraalsetes riikides, nagu näiteks Ameerika Ühendriigid.
Suurbritannia sõjaaegne peaminister David Lloyd George lootis Balfouri deklaratsiooniga tagasi võita Venemaa juutide toetust, keda ta süüdistas revolutsiooni toetamises ja riigi õõnestamises: “Teine kõige tugevam põhjus liitlaste poolt deklaratsioonipoliitika vastuvõtmiseks seisnes Venemaa enda seisundis. Venemaa juudid olid tegutsenud Keskriikide huvides juba algusest peale,” kirjutas Lloyd George. “1917. aastaks olid nad teinud piisavalt tööd, et valmistada ette Venemaa ühiskonna üldist lagunemist, mis kulmineerus revolutsiooniga. Usuti, et kui Suurbritannia kuulutaks end sionistlikele püüdlustele avatuks, oleks üheks tulemuseks see, et Venemaa juudid asuksid Entente’i toetama. Usuti ka, et sellisel deklaratsioonil oleks väljaspool Venemaad võimas mõju kogu maailma juutidele ning kindlustataks Entente’ile juudi finantshuvide toetuse. Ameerikas oleks sellel toetusel eriline väärtus, kuna liitlased olid peaaegu ammendanud kulla ja müügikõlbulike väärtpaberite varud, mis olid saadaval Ameerikas ostmiseks. Sellised olid peamised kaalutlused, mis 1917. aastal sundisid Briti valitsust sõlmima lepingu juutidega.”[3]
Samuel Landman, Siioni Organisatsiooni sekretär aastatel 1917–1922, kinnitab raamatus “Suurbritannia, juudid ja Palestiina” juudikogukonna rolli USA kaasamisel Esimesse maailmasõtta. Tema nõustub sionistide vaatepunktist täpselt Lloyd George’i öelduga: “Ainus ja kindel viis veenda Ameerika presidenti sõtta astuma oli kindlustada sionistlike juutide koostöö, lubades neile Palestiinat, ja sel moel, vastastikuse kokkuleppe alusel, kaasata ja mobiliseerida liitlaste kasuks üllatavalt tugevad sionistlike juutide jõud Ameerikas ja mujal.”[4]
USA president Woodrow Wilsoni lähedased nõuandjad sel perioodil olid juudi päritolu ülemkohtunik Louis Brandeis, rabi Stephen Wise ning mõjuvõimas New Yorgi pankur Bernard Baruch. Kuigi Wilsoni tagasivalimise kampaania põhiloosung alles 1916. aastal oli olnud “Ta hoidis meid sõjast eemal”, pöördus ta 1917. aastal kiirelt vastupidises suunas. Kui Arthur Balfour tuli 1917. aasta mais USAsse, lootuses kaasata ameeriklased maailmasõtta, ignoreeris ta Ameerika Ühendriikide riigidepartemangu, tekitades sellega palju pahameelt, ja kohtus hoopis Louis Brandeis’ga, kellel polnud volitusi välispoliitilisi küsimusi arutada.[5]
Balfouri deklaratsioon kõlas küll vaoshoitult, kuid püüdis rõhutada, et ei tehtaks midagi, “mis võiks kahjustada olemasolevate mittejuudi kogukondade kodanikuõigusi ja usuvabadusi Palestiinas ega juutide õigusi ja poliitilist staatust teistes riikides.” Ent sionistid ei soovinud kodumaad, kus asuks märkimisväärne mittejuudi kogukond. Nad ei soovinud kunagi oma kodumaaks sellist multikultuurset, pluralistlikku demokraatiat, mille poole liikusid Euroopa riigid ja USA. Sionistide visiooniks oli etnotsentristlik, puhtalt juutidele kuuluv riik, mis polnud nendelt põhialustelt kuigi erinev riigist, mida neil oli tulevikus põhjust kõige rohkem vihata: natsionaalsotsialistlikust Saksamaast.
Seega oli Balfouri deklaratsioon sionistidele küll suur poliitiline võit, kuid edaspidi kujunes üha suuremaks takistuseks nende eesmärkidele. Suurbritannia soovis näha Palestiinat deklaratsioonis kirjeldatud kujul: sellest pidi kujunema ühiskond, mis kaitseks kõigi seal elavate inimeste kodanikuõigusi ja usuvabadusi. 1922. aastal brittide läbi viidud rahvaloenduse järgi moodustasid juudid sel ajal umbes 10 protsenti kogu Palestiina elanikkonnast.[6] Ka järgnev juutide asumine Palestiinasse ei muutnud sealset etnilist osakaalu sionistide jaoks piisavalt kiiresti. Veel 1947. aastal moodustasid juudid ainult umbes poole kogu elanikkonnast alal, mis hiljem sai Iisraeli territooriumiks. Palestiinlastele kuulus siis 93,5% maast.
Kes on palestiinlased?
Laialt on levinud eksiarvamus, nagu oleks Rooma keisririik oma lõpusajanditel oma kodumaalt pagendanud Juudamaa provintsis ehk tänapäeva Iisraeli ja Palestiina alal elanud juudid. Roomlased ei küüditanud ega pagendanud pea kunagi terveid rahvaid (nagu ei teinud ka assüürlased ega babüloonlased). Nagu muistsed egiptlased, pidasid roomlasedki väga hoolikat arvestust oma ajaloo üle ning üheski Rooma dokumendis ei mainita mingit väljasaatmist Juudamaalt. Jeruusalemma ümbruses võis juutide arv väheneda Jeruusalemma templi purustamise järel 70. aastal pKr. Arheoloogia viitab aga pigem sellele, et juudi päritolu Rooma ajaloolane Josephus liialdas hävitustööde ulatusega. 1. sajandi lõpuks olid mitu linna taastanud täielikult oma majanduse ja elanikkonna. Pärast Bar Kohba mässu verist mahasurumist aastatel 132–135 pKr keelati juutidel Jeruusalemma siseneda. Ümbruskonnas aga jõudis põllumajandustoodang aastaks 200 pKr tagasi normaalsele tasemele. Samal perioodil valmis juudi identiteedi ja kultuuri verstapost “Mišna”, mis on reeglite ja pärimuste kogu Talmudi aluseks.
Palju sajandeid hiljem võttis juudi diasporaa omaks kristliku algupäraga narratiivi väljasaatmisest ja pagendusest. See aitas omakorda panna aluse juudi rahvuslikule saagale, mis on nende identiteedi säilitanud väljaspool kodumaad aastasadu.
Kuna muistseid juute ei saadetud kunagi pühalt maalt minema, vaid osad rändasid ja teised jäid paigale, võib järeldada, et tänapäeva palestiinlased on tähelepandaval määral nende järeltulijad. Selgelt eksisteerib järjepidevus Rooma-aegse Juudamaa elanikkonna ja seal sajandeid hiljem elanud rahvaga. 6.–7. sajandiks olid paljud neist roomlaste survel võtnud vastu ristiusu. Siis järgnes aga islami võidukäik. Maksude vältimiseks ja truudusest maa vastu, mida nad olid sajandeid harinud, vahetasid nad uuesti usku ja said moslemiteks. Piirkonda toimus küll araablaste sisseränne ja keeleline assimilatsioon, kuid ilmselt pole alust rääkida rahvastiku väljavahetamisest. Araablased abiellusid harva oma vallutatud rahvastega.
Tegelikult on nende erineva päritolu jäljed endiselt olemas. Palestiinlased ei näe ennast araablastena, vaid moslemite ja põllumeestena. Kohalikus araabia keele murdes on palju heebrea ja aramea sõnu. On ühiseid matmispaiku. Seetõttu on palestiinlased tõenäoliselt suurel määral Rooma-aegsete Juudamaa juudiusku asukate järeltulijad ja kuuluvad kohaliku põlisrahva sekka. 20. sajandil peeti palestiinlasi irooniliselt naaberriigi Jordaania jaoks võõrasteks. Iisraelis neile suures enamuses kodanikuõigusi ei antud, palestiinlased suruti näiliselt püsiva okupatsiooni alla Jordani jõe läänekaldal ning Gaza sektoris.
Et islamiusku ja araabiakeelsed palestiinlased moodustavad juutidega ühise etnilise rühma, sellest lähtuti valdavalt 19. sajandil ja 20. sajandi algupoolel. Ka sõna “semiit” kasutamine juutide kohta viitab samale tõekspidamisele. Sellest lähtusid esialgu ka kaks noort Vene keisririigist pärit sionistlikku aktivisti, tulevased Iisraeli peaminister ja president David Ben-Gurion ning Yitzhak Ben-Zvi. Raamatus “Eretz Yisrael in the Past and Present” (1918) pakkusid nad, et palestiinlased võiksid etnilise sarnasuse alusel uuesti juudiusku konverteerida ja seejärel juudi kogukonda tagasi lõimuda.
Kuid palestiinlased, kes olid veetnud rohkem kui tuhat aastat moslemirahvana, olid ammu kaotanud igasuguse sentimentaalse kiindumuse juudiusu vastu. 1920ndatel alanud verised kokkupõrked nüüd Suurbritanniale kuuluvas Palestiinas elavate juutide ja moslemite vahel olid selle tõestuseks. Nii hülgasid ka Ben-Gurion ja Ben-Zvi entusiasmi palestiinlaste usuvahetuse suhtes. Selle asemel kultiveeriti müüti, et kõik juudid olid pärast mässu mahasurumist 70. aastal roomlaste poolt maalt minema saadetud.
Loe II osa siit.
Loe III osa siit.
Viited
[1] Look Magazine. 16.01.1962.
[2] Theodore Herzl. Jewish State. New York: Herzl Press, 1970. Lk 33-36.
[3] David Lloyd George. Memoirs Of The Peace Conference. Lk 726.
[4] Samuel Landman. Great Britain, Great Britain: The Jews And Palestine. London: New Zionist Press, 1936. Lk 3-6.
[5] Peter Grose. Israel In The Mind Of America. New York: Knopf, 1983. Lk 64.
[6] https://archive.org/details/PalestineCensus1922
