Loe I osa siit.

Sionistlik liikumine radikaliseerub

Kuna Balfouri deklaratsiooni tingimused osutusid radikaalsematele sionistidele takistuseks ainult juutidele kuuluva riigi loomisel, tekkis uus liikumine, mis sai nimeks revisionistlik sionism. See taotles riigi loomist, kus juudid oleks enamusrahvus Jordani jõe mõlemal kaldal – sealhulgas praegusel Jordaania alal. Revisionistlik liikumine muutus 1948. aastal Heruti parteiks ja 1988. aastal Likudi parteiks, mida viimastel aastakümnetel on juhtinud Benjamin Netanyahu.

Revisionistliku sionismi peaideoloog Ze’ev Jabotinsky sündis 1880. aastal Odessas liberaalsete juutide peres. Jabotinsky osales juba noores eas Odessa juutide kaitseks mõeldud mässu korraldamisel ning 1903. aastal läks ta Chișinăusse, et kajastada sealse kurikuulsa pogrommi tagajärgi. Ta töötas ajakirjanikuna Roomas ja Viinis. Jabotinsky pühendas juba varakult sionismi teenistusse oma väljapaistva ande kirjaniku, kõnemehe, tõlkija ja poliitilise poleemikuna. Esimese maailmasõja ajal propageeris ta juudi võitlusüksuste loomist liitlasriikide armeedes. Kui 1920. aastal, pärast konfliktide puhkemist kohalike araablastega moodustati juudi asunike põrandaalune sõjavägi Haganah, oli Jabotinsky üks selle asutajaid.

Jabotinsky protestis selle vastu, et britid eraldasid Palestiinast teisel pool Jordani jõge asuva Transjordaania. Sellele vastuseks asutas ta noorteliikumise Betar ja Revisionistliku Partei. Nii nimetati erakonda seetõttu, et see tahtis revideerida Rahvasteliidu poolt Suurbritanniale antud mandaati Palestiina valitsemiseks. Eelkõige nõuti Transjordaania taasliitmist Palestiina mandaadiga. 1923. aastal Läti pealinnas Riias toimus aga sionistlike aktivistide kohtumine, kus asutati noorteliikumine Betar. Neid iseloomustas sõjaline distsipliin – tumedad pruunid vormid ja omapärased tervitused, riviharjutused ja relvaõpe, loosungid ning militaristlik ideoloogia ja struktuur.

Jabotinsky oli üks esimesi sionistlikke aktiviste, kes kutsus kasutama jõudu palestiinlaste ärkava rahvustunde pidurdamiseks. Seda väljendas ta revisionistliku sionismi tüvitekstiks kujunenud essees “Raudne müür”, mis ilmus 1923. aastal. Seal lükkas Jabotinsky tagasi idee, et juudid ja araablased saaksid jõuda kokkuleppele Palestiina tuleviku osas. Jabotinsky argumenteeris, et kohaliku elanikkonna vastupanu juutide immigratsioonile Palestiinasse jätkub, kuni araablastel on alles õhuke lootus, et nende vastupanu võib peatada juute Iisraeli riiki loomast. Kokkuleppe asemel pooldas Jabotinsky Palestiinas “Raudse müüri” loomist. See metafoor tähendas palestiinlaste enamuse asendamist juutide enamusega hoolimata araablaste vastuseisust ning kui vajalik, ka jõuga.

“Asustamine saab toimuda vaid sellise jõu kaitse all, mis ei sõltu kohalikust elanikkonnast, raudse müüri taga, mida nad ei suuda maha murda,” kirjutas Jabotinsky. “Vabatahtlik leping ei ole lihtsalt võimalik. Nii kaua kui araablased säilitavad lootuse, et nad suudavad meist lahti saada, ei saa miski maailmas neid sellest lootusest lahti ütlema sundida – täpselt seetõttu, et nad ei ole laostunud, vaid elav rahvas. Elav rahvas on valmis järele andma sellistes saatuslikes küsimustes ainult siis, kui nad kaotavad igasuguse lootuse võõrast päritolu asunikest lahti saada. Alles siis kaotab jõu äärmuslaste loosung “Ei iial!” ja alles siis asendavad nende mõju mõõdukamad grupid. Ja alles siis hakkavad nad pakkuma meile läbirääkimisi praktiliste küsimuste üle, nagu garantiid küüditamiste eest ja kodanikuõiguste ning rahvuslike õiguste võrdsus.”[7]

Nagu teisedki sionistid, pooldas Jabotinsky mitte ainult juutide enamuse saavutamist Palestiinas, vaid ka jõu kasutamist, et nad oma kodudest, taludest ja korteritest “ümber paigutada”. Muuhulgas nägi ta selleks eeskuju baltlaste küüditamises. Nii teatas Jabotinsky ühes kirjas Teise maailmasõja ajal: “Valikut ei ole: araablased peavad tegema ruumi Iisraeli juutidele. Kui oli võimalik ümber asustada Balti rahvad, on võimalik liigutada ka Palestiina araablasi.”[8]

Saksamaa koostöö sionistidega

Saksamaal 1933. aastal võimule tulnud natsionaalsotsialistid, keda juhtis Adolf Hitler, ja juudi sionistid pidasid üksteist tavapäraselt surmavaenlasteks. Kuid kohati nägid mõlema liikumise ideoloogid sarnasusi üksteise maailmavaates ning mõned neist tegid ka koostööd ühiste eesmärkide saavutamiseks. Ühised ideed puudutasid kohati ka etnotsentristlikku ja rassistlikku maailmanägemust, mille juured omakorda viisid tagasi varasematesse sajanditesse. Esmapilgul tundub uskumatu, et sionistid ja natsionaalsotsialistid mõnikord koostööd tegid, kuid ajalooline materjal näitab huvitavaid tõendeid.

Üks esimesi tuntud riigimehi, kes kirjutas põhjalikult rassiküsimusest, oli Briti peaminister Benjamin Disraeli, kes oli ise juudi päritolu. Disraeli avaldas 1844. aastal poliitilise romaani “Coningsby”, kus esineb juudi tegelane Sidonia. Biograaf Robert Blake‘i sõnul on Sidonia kokku pandud Lionel de Rothschildist ja Disraelist endast. Selles teoses väljendab Sidonia juutide seisukohast etnotsentristlikku ideed: “Rass on kõik, muud tõde ei ole. Ja iga rass peab langema, kui ta laseb oma verd teistega segada.”[9] Tol perioodil arenenud rassiteadus mainis tihti juutide rassilisi omadusi, tuues välja, et juutide mõju ja vastupidavus tuginevad nende etnotsentrismil ja abielukeeldudel teiste rahvastega. Just see olevat võimaldanud neil ellu jääda kahe aastatuhande jooksul eurooplaste seas elades.

Saksa natsionaalsotsialistid kuulutasid, et soovivad oma riigi vabastada juutide mõjust. Samal ajal võitlesid sionistid selle eest, et juudid ei assimileeruks eurooplastega, vaid püüdleksid oma riigi loomise poole. Nürnbergi kohtuprotsessil selgitas Julius Streicher, rassipuhtuse eest võidelnud ajalehe Der Stürmer peatoimetaja, et võttis eeskuju juutidelt.[10] Keelates abielu põliselanike ja juutide vahel, mida nõudsid ka mitmed sionistid, said natsionaalsotsialistid väita, et Euroopa rassilise ideoloogia kujundajad olid õppinud palju, uurides juudi institutsioone ja ajalugu. Isegi tänapäeval, kaasaegses Ameerikas ja Euroopas on juudikogukonnad tihti segaabielude suhtes väga negatiivselt meelestatud.

Enamik Euroopa ja maailma juute põlgas Hitlerit ja natsionaalsotsialistlikku Saksamaad. Vaid mõni kuu pärast Hitler võimuletõusmist kuulutas ülemaailmne juudikongress, väites, et nad esindavad kogu maailma juute, majandusliku boikoti Saksamaa vastu. Kuid oli ka neid sioniste, kes nägid Saksamaa antisemiitlikus poliitikas võimalikku abikätt juudi riigi loomisel. Nad nägid võimalust suurendada juutide rännet Palestiinasse ning ühtlasi mobiliseerida juutide rahvuslikku ühtsust. Huvitaval kombel nägid nemadki Hitleri rassimõtlemist analoogiana sellele, mida nad oma rahvale soovisid. Nende juutide jaoks teenis koostöö sionistide ja natsionaalsotsialistide vahel mõlema huve.

Suurbritannial tekkisid raskused juutide immigratsiooniga Palestiinasse 1930. aastatel, kuna see põhjustas märkimisväärset rahutust mandaadi araabia sektorites. Pingete vähendamiseks üritasid britid juutide sisserännet Palestiinasse piirata. Sellest võimalusest võtsid kinni natsionaalsotsialistid, kes soovis hoogustada juutide emigratsiooni Saksamaalt ja kogu Euroopast. Järgnes koostöö sionistlike organisatsioonide ja natsionaalsotsialistide vahel, mis katkes Teise maailmasõja ajal. Natsionaalsotsialistliku Saksamaa põllumajanduskeskused võimaldasid koolitada noori juute eluks Palestiinasse rajatavates kibutsites. Saksamaa toetas juutide immigratsiooni Palestiinasse kuni sõja alguseni. 1933. aastal sõlmiti Saksamaa valitsuse ja sionistliku liikumise esindajate vahel Ha’avara leping, mis kuni Teise maailmasõjani võimaldas üle anda juutide varad Palestiinasse.[11]

Terrorism jõuab Palestiinasse: Irgun

Pinged Palestiinas aina kasvasid, mida rohkem elavnes juutide sisseränne palestiina enamusega aladele. 1929. aasta augustis puhkesid rahutused, mille käigus tapeti 133 juuti ja 116 moslemit. Põrandaaluse Haganah’ Jeruusalemma harus tekkis sügav pettumus liikumise juhtkonna suhtes ja sisemine rahutus. Need tunded olid tingitud seisukohast, et Haganah ei kaitse piisavalt juudi huve Palestiinas. Ze’ev Jabotinsky otsustas Haganah’st lahku lüüa ja asutas seejärel paramilitaarse organisatsiooni Irgun.

Irgun toimis keerulisel värbamisskeemil ja sõjalise väljaõppe režiimil. Liituda soovijatel tuli kontakteeruda mõne liikmega, mis tähendas, et ainult need, kes tundsid liiget isiklikult või olid visad, suutsid tee liikmeks saamiseni leida. Kontakti loomisel korraldati kohtumine kolmeliikmelise valikukomisjoniga, ning uut liiget intervjueeriti pimedas ruumis. Komisjon oli kas varje taga või suunati taskulamp liikmekandidaadi silmadele. Intervjuul küsiti põhilisi isikuandmeid ja seejärel spetsiaalseid küsimusi, mis olid ette nähtud romantikute ja seiklejate väljapraakimiseks.

Valituks osutunud osalesid viie- kuni kümnekesi nelja kuu jooksul indoktrinatsioonil, kus neile õpetati Irguni ideoloogiat ja käitumiskoodeksit, mida organisatsiooni liikmetelt oodati. Neil seminaridel oli teiseks eesmärgiks kõrvaldada kannatamatud ja vale eesmärgiga inimesed, kes olid ekslikult läbinud valikuintervjuu. Seejärel tutvustati liikmeid omavahel, õpetati turvaliste peidupaikade asukohti ja anti sõjalist väljaõpet. Irguni värvatud harjutasid tulirelvi, käsigrenaaate ja õppisid, kuidas rünnata sihtmärke. Relvade käsitlemise ja taktika kursused toimusid salajastes väljaõppelaagrites, samas kui lasketiirud toimusid kõrbes või mere ääres. Hiljem loodi raske relvaõppe jaoks eraldi väljaõppe laagrid. Kõige rangem kursus oli pommivalmistajate jaoks mõeldud lõhkeseadmete kursus, mis kestis aasta.

Briti ametivõimud uskusid, et mõned Irguni liikmed astusid aasta jooksul juutide sektsiooni Palestiina politseijõududesse, et osaleda nende koolituses ja edastada samal ajal luureandmeid. Lisaks Irguni põhjalikule väljaõppeprogrammile olid paljud Irguni liikmed Haganah’, Briti relvajõudude ja juudi partisanigruppide veterandid, kes olid pidanud geriljasõda Teise maailmasõja aegses Euroopas, tuues seega organisatsiooni märkimisväärse sõjalise väljaõppe ja lahingukogemuse. Irgun korraldas oma luureagentidele kursuse, kus õpetati spioneerimist, krüptograafiat ja analüüsitehnikat. Lisaks asutati pärast Teist maailmasõda ka Euroopas Irguni põrandaalused rakukesed. Samuti loodi Irguni rakuke Shanghais, kuhu oli asunud palju juudi põgenikke Euroopast. Irgunil oli ka pangakonto Šveitsis.

Protestiks sionismi vastu ja eesmärgiga lõpetada juudi immigratsioon Palestiinasse puhkes 19. aprillil 1936 suur palestiinlaste ülestõus. Palestiina mässulised varitsesid peamisi ühendusteid, pommitasid asulaid ning kahjustasid juutide vara ja põllumajandust. Alguses hoidsid Irgun ja Haganah ettevaatlikku poliitikat, välja arvatud mõned juhtumid. Osa liikmeid väljendas selle poliitika suhtes rahulolematust, mis viis mõlemas organisatsioonis sisemise rahutuseni. Irgun kippus rohkem vastulööke andma ning mõnikord patrullisid Irguni liikmed oma positsioonidest kaugemale, et ründajatega kohtuda enne rünnakut. Ka Haganah’s oli erinevaid arvamusi. Kuna Irguniga oli liitunud palju Betari noorteorganisatsiooni liikmeid, oli Jabotinskyl suur mõju Irguni poliitikale.

Samal ajal, kui nad jätkasid asunduste kaitsmist, alustasid Irguni liikmed araabia külade rünnakuid umbes 1936. aastal, lõpetades sellega ettevaatliku poliitika. Need rünnakud olid mõeldud palestiinlasi hirmutama. 1938. aasta märtsis kirjutas David Raziel põrandaaluses ajalehes “Mõõga läbi” Irguni programmilise artikli, milles ta lõi termini “aktiivne kaitse”: “Kes ei soovi lüüa saada, sellel pole muud võimalust kui rünnata. Võitluspool, kes ei kavatse alla vanduda, vaid päästa oma vabadust ja au, tal on ainult üks tee – rünnaku tee. Kaitset rünnaku kaudu, et võtta vaenlaselt võimalus rünnata, nimetatakse aktiivseks kaitseks.”

Organisatsioon korraldas terrorirünnakuid brittide, keda peeti ebaseaduslikeks okupantideks, ja araablaste vastu. Teise maailmasõja lõpuks oli Irgun toime pannud terrorirünnakud, milles oli tapetud üle 250 palestiinlase. Irguni kuulutasid terroristlikuks organisatsiooniks ÜRO, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide valitsused. Albert Einstein kirjutas 1948. aastal The New York Times’ile, et Irgun ja selle järeltulijaks olev partei Herut sarnanevad “natside ja fašistlike parteidega” ning nimetas seda “terroristlikuks, paremäärmuslikuks ja šovinistlikuks organisatsiooniks”. Siiski meeldisid Irguni taktikad paljudele juutidele, kes uskusid, et igasugune tegevus juudi riigi loomise nimel on õigustatud, sealhulgas terrorism. Teise maailmasõja ajal Irgunit juhtinud Menachem Begin oli hiljem erakonna Likud asutaja ja Iisraeli peaminister.

Terrorism laieneb: Lehi

Teises maailmasõjas võitles Suurbritannia natsionaalsotsialistliku Saksamaaga. Jabotinsky leidis, et nüüd on sionistidel kõige kasulikum teha diplomaatilist koostööd brittidega. Tema käsul peatas Irgun oma terrorirünnakud brittide vastu sõja kestel. Kuid isegi siis pidasid osad sionistid võimalikuks liituda Saksamaaga brittide vastu. Aastal 1940 lõhenes Irgun selle tõttu ja 1940. aasta augustis asutati Avraham Sterni poolt uus paramilitaarne organisatsioon Lehi, mida oponendid hakkasid kutsuma Sterni bandeks.

Üks Lehi pealikke oli Yitzhak Shamir, kes sai organisatsiooni juhiks pärast Sterni surma. Palju aastaid hiljem, 1980. aastatel sai Shamir Iisraeli peaministriks. Lehi pidas Suurbritanniat sionismi suurimaks vaenlaseks, kuna Suurbritannia üritas kaitsta Palestiina põliselanike kodanikuõigusi ja aeglustada juudi immigratsiooni. Tõenäoliselt kõige ilmekam dokument mõnede sionistlike fraktsioonide valmisolekust liituda Hitleriga oli Lehi poolt Saksamaale tehtud ametlik ettepanek Saksamaale sõjalise liidu sõlmimiseks juudi revolutsioonilise organisatsiooni ja natsionaalsotsialistide vahel. Nad tegid sisuliselt ettepaneku liituda Saksamaa poolega Teise maailmasõja ajal.

1941. aastal tegi Lehi ametliku pöördumise, kus kirjutati, et uue Saksamaa ja uuendatud rahvusliku juutluse vahel on koostöö võimalik. “Ajaloolise juudi riigi loomine rahvuslikul ja totalitaarsel alusel ning leping Saksamaa Reichi valitsusega oleks Saksamaa tulevase võimupositsiooni huvides Lähis-Idas,” soovitasid sionistid. “Nende kaalutluste alusel ja eeldusel, et Saksamaa Reichi valitsus tunnustab eespool mainitud Iisraeli Vabadusliikumise rahvuslikke püüdlusi, pakub rahvuslik sõjaväeorganisatsioon Palestiinas aktiivselt osalemist sõjas Saksamaa poolel.”[12] Saksamaalt paraku vastust ei tulnud. Selleks ajaks oli Saksamaa juba asunud toetama araabia iseseisvusliikumist, et nõrgestada Suurbritannia positsiooni Lähis-Idas.

Haganah, mis toetas sõjas Suurbritanniat, ei hoolinud sellepärast inimeludest rohkem. Iisraeli loomiseks oli lubatud ohverdada ka juutide elusid. Kui Hitler ähvardas Saksamaa juute, tegi David Ben-Gurion järgmise avalduse: “Kui ma teaksin, et oleks võimalik päästa kõik lapsed Saksamaal, tuues nad Inglismaale, või päästa ainult pool neist, viies nad Iisraeli, siis valiksin ma teise variandi. Sest me peame hindama mitte ainult nende laste elu, vaid ka Iisraeli rahva ajalugu.”[13] Seetõttu pole ime, et Iisraeli esimeseks peaministriks saanud mees ei omistanud suuremat tähtsust ka palestiinlaste eludele.

Klassikaline näide sionistide hoolimatusest ka juudi elude vastu on Haganah’ korraldatud terroriakt 25. novembril 1940. Ben-Gurioni juhitav Haganah pommitas Palestiina juures merel seisvat laeva Patria, millel olid Saksamaa eest põgenevad juudid. Britid soovisid nad Mauritiusele viia ega lubanud neil maale astuda Haifa linnas. Et äratada brittide vastu meelepaha, panid sionistid laevale pommi, põhjustades 252 juudi põgeniku ja briti meeskonnaliikme surma.[14]

Pärast Teise maailmasõja lõppu jätkasid sionistid terrorismikampaaniat Suurbritannia vastu. Nüüd muutus see eriti jõhkraks ja pani aluse terrorismi kasutamisele kaasaegse relvana poliitilise revolutsiooni jaoks. Menachem Begin, Abraham Stern, Yitshak Shamir, David Ben-Gurion ja paljud teised alustasid pommitamiste ja tapmiste kampaaniat. Ametivõimudele jäeti leidmiseks klaverikeeltega kägistatud Briti sõdurite moonutatud kehasid. Irguni terroristid lasid Jeruusalemmas õhku King Davidi hotelli, tappes 91 inimest. Nende agendid leiutasid muuseas ka kirjapommitamise tehnika.

Lehi liikmed tapsid isegi ÜRO Palestiina eriesindaja, Rootsi diplomaadi krahv Folke Bernadotte, sest ta julges väljendada muret palestiinlaste õiguste pärast. Bernadotte’i viimaseks jäänud raportis ÜRO-le nimetas ta, et käimas on “suuremahuline sionistlik rüüstamine ja külade hävitamine ilma näiva sõjaliseta vajaduseta”. Ta pidas oluliseks palestiinlaste õigust naasta oma kodudesse. “Baaspõhimõtteid rikuks see, kui takistataks selle konflikti süütuid ohvreid naasmast oma koju, samal ajal kui juudi immigrantide voog tulvab Palestiinasse, ähvardades välja vahetada alaliseks pagendatud araabia põgenikud, kes on siin elanud sajandeid,” teatas Bernadotte ÜRO-le.[15] Folke Bernadotte tapeti Jeruusalemmas 17. septembril 1948, kui neli Lehi terroristi ründasid tema autokolonni ja tulistasid ta surnuks.

Loe III osa siit.

Viited

[7] Vladimir Jabotinsky. The Iron Wall: We And The Arabs. 1923.
[8] Nur Masalha. Expulsion of the Palestinians: The Concept of “Transfer” in Zionist Political Thought, 1882–1948. Washington, D.C.: Institute of Palestinian Studies, 1992. Lk 29.
[9] Benjamin Disraeli. Coningsby, or The New Generation. 1844.
[10] Nürnbergi protsessi materjalid
[11] Francis R. Nicosia. The Third Reich and the Palestine Question. University of Texas Press, 1985.
[12] Grundzuege des Vorschlages der Nationalen Militarischen Organisaton in Palaestina (Irgun Zewai Leumi) betreffend der Loesung der juedischen Frage Europas und der aktiven Teilnahme der N.M.O. am Kriege an der Seite Deutschlands.
[13] Minutes of a meeting of the Mapai centre, December 7, 1938, LPA, 23/38, p. 41.
[14] U.N. Archives. Origins and Evolution of the Palestine Problem: 1917–1947 (Part I).
[15] U.N. Archives. A. 648. 16.09.1948. Lk 14.