Ajal, mil Tallinnas astus ametisse Otto Tiefi valitsus ning admiral Johan Pitka kogus pealinna kaitsmiseks jõude, heitles suur osa Narva rindelt taandunud saksa vormis võidelnud eesti vägedest Punaarmeega elu ja surma peale. Üks raskemaid katsumusi nende jaoks oli Avinurme lahing, millest möödub 20. septembril 79 aastat. Avaldame lühendatud kujul Avinurme lahingust osa võtnud Eesti Leegioni suurtükiväeleitnandi, hilisema ehitusinseneri Valdo Kallioni (1923–1997) mälestused, mis on kirja pandud 1994. aastal ja ilmunud klubi Wiking-Narva toimetatuna trükis 1998. aastal. Kallion kirjeldab ilmekalt lahingu juhtimisel aset leidnud segadust ning võikaid Punaarmee sõjakuritegusid, mille muudab veel jubedamaks asjaolu, et nende toimepanijaks oli Eesti Laskurkorpus. Nagu mainib ka Kallion, juhtis Nõukogude poolel Avinurme lahingut Nikolai Trankmann – endine Eesti sõjaväelane, kes oli kaardimänguvõlgade tõttu müünud Nõukogude Liidule Narva kaitsepositsioonide plaanid ja 1938. aastal riigireetmises süüdi mõistetud.

Pidagem meeles kõiki, kes võitlesid Teises maailmasõjas Eesti vabaduse eest.

Avinurme lahing ja sellele järgnenud Eesti põhjarinde kokkuvarisemine on vastuvaidlematult olnud üks traagilisemaid episoode meie rahva ajaloos. Selle kohta on ilmunud hulgaliselt artikleid ja kirjutisi, varemalt läänes, viimastel aastatel ka kodu-Eestis. On hulgaliselt raamatuid, artikleid ja kirjutisi vastase, Punaarmee poolel sõdinud võitlejatelt. Ajaloolise tõe seisukohast on kõik seni avaldatud artiklid märkimisväärselt kaugel: läänes ilmunud on kirjutatud inimeste poolt, kellest ükski ise pole nendes sündmustes osalenud. Praegused kodu-Eesti sõjaajaloo uurijad on oma seisukoha kujundanud just nende artiklite järgi ja jõudnud kohati lausa vääratele järeldustele.

Vastaspoole kirjutised, alates Eesti Laskurkorpuse komandörist kindralleitnant Lembit Pärnast ja lõpetades reavõitlejatega, on kantud valdavalt eesmärgist suurendada oma võiduoreooli, varjata seal toimunud vennatappu ning õigustada toimepandud ebainimlikkust ja julmust. Kõigis vastaspoolel avaldatud memuaarides, ka 25 aastat hiljem, pole kordagi mainitud sõdimist eestlastest koosnevate üksuste vastu, kõiki nende vastu võidelnuid on nimetatud ühise nimetusega „hitlerlased“. Nendes on vassitud ajaloolisi fakte, kõigi autorite kirjutises toodud arvud langenute, vangistatute ja sõjasaagi kohta erinevad üksteisest kardinaalselt ja ei kannata mingit kriitikat.

Kuna mina isiklikult tegin kaasa ja elasin saatuse soosingul üle kogu selle tragöödia algusest kuni lõpuni, olen kaua aega pidanud oma sisemiseks kohuseks kirja panna kõik ajaloolised faktid, samuti tuua välja oma nägemus ja arvamus kogu toimunu kohta. Püüan taastada kogu toimunu ajalooliselt maksimaalse tõepärasusega, arvestades nii enda kogetut, kui ka kõike mujalt kogutud infot. Kahjuks ei ole ma senini suutnud leida selliseid vastaspoolel võitluses osalenuid, kes oleks julgenud edastada tõepärast informatsiooni kõigest nende poolt lahingus läbielatut ja lahingujärgselt toimepandud julmustest.

Taandumine Sinimägedelt

Oli päikesepaisteline sume laupäeva õhtupoolik, 16. september 1944. Meie 7. patarei komandopunkti Konjus saabus suurtükirügemendi staabist kiirkäskjalg. Saime käsu tagasi võtta meie suurtükid koos meeskondadega, mis olid kogu Sinimägede lahingu ajal olnud taktikaliselt allutatud 11. „Nordlandi“ diviisi rügemendile „Norge“, ning asuda hämaruse saabudes uutele positsioonidele Mustajõe piirkonnas Krivasoos.

Käsu saamisel tekkis hinge mingi ärev eelaimdus, samal ajal oli heameel, et oleme jälle oma torude täielikud peremehed ning koos kõigi oma toredate poistega. Me kõik olime saanud raskete Sinimägede lahingute vältel eeskujuliku lahingukarastuse ja peale oma tavalise „töö“ – turmtule andmise, pidanud mitu korda maha otselahingu eesliinist läbi murdnud vaenlase tankidega, hävitades ja vigastades neist kümmekond, ise aga kaotamata ühtegi toru.

Videvikus alustasime patareiga liikumist tulejoonelt, vaevalt poolteist kilomeetrit Sinimägede eesliinilt. Rännak toimus läbi Sirgala küla Knüpfeldammile, mis kulges paralleelselt tolleaegse rindejoonega, sakslaste poolt väljaehitatud kitsarööpmelise raudtee kõrval ja suundus edasi Kurtna laagrisse. Kurtna laagris asus sellal ka meie 20. diviisi staap. Oli noorkuu loomise aeg, ainult tähed virvendasid sametmustas taevas. Meie rännak toimus vaikselt ja äpardusteta. Teel saime teada, et meil tuleb välja vahetada Mustajõel paiknenud Wehrmachti 170. diviisi üksused ning asuda nende poolt väljaehitatud positsioonidele. Kohale jõudsime varahommiku hämaruses. Sakslastest polnud ei tuleliinil ega eesliini tulejuhtimispunkriski enam lõhnagi. Lisaks selgus, et olime paigutatud täielikult mehitamata rindelõigule. Nii tuli meil rinde hoidmiseks viia osa mehi tuleliinilt ja voorist eesliini kaevikutesse. See oli veelgi selgem märk, et midagi on tulemas.

Raudi teeristile Jõhvi–Vasknarva maanteel, umbes 4 km Kuremäe kloostrist loodes, jõudsime hommikuvalguses. Seal tegime esimese peatuse. Teeristi ümbruses oli koos palju väljatõmbunud üksusi, oli nagu suur mustlaslaager. Kohtusin ka tuttavate ohvitseridega. Teiste hulgas oli seal 45. rügemendi mehhaniseeritud tankitõrjekompanii koos oma ülema leitnant Ago Loorpärgiga. Temalt sain ka esimese õige informatsiooni kogu toimuva kohta. Ta pakkus mulle võimalust sõita tema Schwimmwagenil läbi Rakvere Tallinna või Lääne-Eestisse ja otsida seal võimalusi siirdumiseks läände. Ütlesin kohe tema ettepanekust ära. Ei saanud ma oma mehi jätta saatuse hooleks, et saanud neil otsustavatel, rasketel hetkedel lahinguväljalt argpüksina lahkuda.

Kõik minu eelaimdused olid osutunud kurvaks tõeks. Olime pandud arjegardiks tiibkaitse kindlustamiseks väljatõmmatavatele Saksa väeosadele. Pärast ammendava informatsiooni saamist kiirustasin koheselt edasiminekuga. Oli vaja võimalikult ruttu jõuda esimesele kaitsepositsioonile. Meie marsruut Raudilt Jõugale kulges mööda kitsast metsateed. Kui me esimesel taandumisetapil olime oma meeste, sõjamasinate, lahingvarustuse ja vooridega Krivasoos vaid omaette, siis Raudilt algas juba kilomeetreid, hiljem kümneid kilomeetreid pikk eriline voor. Seal olid kõik koos – sõjapõgenikud ja sõjamehed.

Vaikselt liiguti koos nagu kurvas leinarongkäigus, ikka idast lääne poole – talupere oma lastega vankris ja lehmaga selle taga, nende sõjameestest vennad ja pojad kahurite, miinipildujate, kuulipritside või automaatidega üle rinna nende vahel. Mul oli võimalus kõike seda ängistusega oma lahutamatu sõbra, süsimusta hobuse Käka, sadulast tundide viisi jälgida. Kogu voor liikus edasi aeglaselt, iga takistus selles pikas rivis tõi momentaalselt kaasa kogu kolonni seiskumise. Ei saa jätta märkamata, et kõik toimus ilma nutu ja halinata, eelseisva hädaohu tunnetamisega.

Taha siinkohal rääkida minu sõjatandri ustavaimast sõbrast Käkast, kellega nende viie kuu jooksul olin kokku kasvanud. Temaga vestlesin nagu inimesega, temale polnud ma kunagi teinud valu. Nähtavasti tundis ta minu vastu samasugust poolehoidu ja kiindumust. Oma tarkuse ja vaistu, kiiruse ja osavusega päästis ta palju kordi meie mõlema elu.

Hobused meie patarei veoloomadeks ja ratsahobusteks toodi aprillikuu lõpul Ungarist. Olime sel ajal suurtükiväljaõppelaagris Jägalas. Oma patarei jaoks hobuste väljavalimisel Raasiku jaamas olin üks esimesi. Kokku toodi hobuseid kuue väljaõppel oleva patarei jaoks. Nende hobuste vahel jalutades vaatas mulle imeliselt otsa üks kõhn, küllaltki pulstunud karvaga süsimust mära, paremal ülalaubal vaid tilluke valge laigukene. Kui ma teda silitasin, näksas ta mind hellalt hammastega ja mu otsus oli sedamaid tehtud. Minu ratsahobune sai nimeks Käka. Paari-kolme nädala pärast oli ta kõige ilusam ja kiirem hobune laagris, mulle aga lõpmatult truu sõber. Olin iga päev käinud teda ise söötmas ja harjutamas, iga päev ratsutasime koos.

Nii see sõprus väljaõppelaagris algas ja süvenes lahingutandril. Ei kasutanud ma tema juures kunagi kannuseid; ühe keelelaksutuse järel alustas ta sörki, kahe järel traavi ja kolme järel tuiskas galopis. Koos temaga tulime välja taandumisel Narva jõe joonelt, temaga sooritasin Sinimägede lahingute ajal vaenlase kuulide ja pakimürskude lõhkemise all oma igapäevaseid ülesandeid tulejoone ja patarei staabi vahel, temaga olin koos kuni Avinurme lahingu alguseni. Sealt viis ta ära Pärnust pärit leitnant Paulus, minuga koos ohvitseride kooli lõpetanud, kellele mu käskjalg andnud Käka tema käsu järel välja mulle kiriku juurde toomiseks. Nii ta siis koolivennalt röövitud hobusega ise põgenes, lahutas mind mu sõjatee truust sõbrast ja jättis mind jalameheks.

Pärast väikest kõrvalepõiget jätkan nüüd kronoloogiliselt. Oli õnn, et taevas oli udus, „vaprad punakotkad“ ei näinud me põgenikevoore pardarelvadest rünnata. Udu haihtus alles pärastlõunal, kui olime Tudulinna lähistel. Seal olid nad kohe kohal ja mitu korda saime tunda nende tuld. Meie patareil oli järjekordselt õnne, keegi ei saanud pihta. Jõugalt Iisakusse jõudsime mööda Jõhvi–Tartu maanteed keskpäeval. Iisaku kiriku kõrval pidasime pooletunnise lõunapausi. Sealt jätkasime oma rännakut läbi Roostoja Tudulinna. Suurem tohuvabohu oli enne silda üle Rannapungerja jõe ja Avinurme teeristil, kus said kokku kahelt teelt tulevad voorid. Oli suur segadus ja mul tuli aktiivselt sekkuda, et saada edasi Avinurme peale. Avinurme jõudsime õhtu eel, valgevalus. Oli soe õhtu, ilus päikeseloojang tõotas homseks kaunist päeva…

Möödusime kõrgel künkal asuvast punastest tellistest kahekordsest koolimajast. Vasakul paistis kaunis, maakividest ehitatud kõrge torniga kirik. Enne kirikut kohtasin apteegi ees meie sakslasest grupiülema adjutanti. Ta palus mind tulla edasiste juhendite saamiseks apteeki, kus momendil pidi olema meie grupiülem. Sisenesin majja, ja nii sattusingi selle „pika nõupidamislaua“ juurde. Laua ühes otsas istus meie tolleaegne grupiülem kapten Soosalu, kes oli meie ülemuseks alles lühikest aega. See oli tõesti küllaltki pikk laud suures toas. Ühes seinas oli ilus valgetest kahhelkividest suur ahi. Meenutuste järgi mahtus sinna laua ümber küll üle paarikümne mehe. Võimalik, et päeval, kui selle laua ääres istusid meie rügemendiülem major Aleksander Sobolev kui ka teised möödasõitvad ohvitserid, peeti seal nõu. Minu sinnajõudmisel sarnanes see aga rohkem kõrtsilauale pärast pikka pidu. Minu otsene ülemus oli hõivanud juhtpositsiooni ja oli parajas joobeastmes. Ta andis mulle käsu jätte patarei Avinurme ööbima ja minul pärast käsu edasiandmist sinnasamasse tagasi ilmuda.

Laua taga oli kahesugune seltskond: ühed sinna läbisõidul sattunud kained tegusad juhid, teised purujoobnud, juhtimisvõime ja enesekontrolli kaotanud mõlemast rahvusest ohvitserid. Tuttavatest ohvitseridest olid seal minusuguste juhuslike möödasõitjatena meie pioneerpataljoni ülem kapten Robert Telliskivi ja leitnant Kukk, mõnus ohvitser meie suurtükiväegrupist. Väljas pimenes. Olin otsustanud nii kiirelt kui vähegi võimalik lahkuda ja edasi liikuda. Tuli seal istuda tundi poolteist. Minu ülemus oli vahepeal niipalju prantsuse konjakit juurde võtnud, et jäi tukkuma. Kasutasin võimalust ja lahkusin. Andsin meestele häire, kiiruga kogusime meeskonna kokku ja seadsime end rännakkorda. Kõigeks selleks kulus õhtupimeduses hulk aega. Minuga koos väljus apteegist ka pioneerpataljoni ülem kapten Telliskivi. Tema üksus oli mehhaniseeritud ja edasiliikumiseks kulus vaid veerand tundi. Siit, Avinurme kiriku esiselt platsilt, läksidki meie teed lahku. Tema üksus oli viimane, mis Avinurmest välja pääses.

Lahkusime läbi vaikse Avinurme pilkases pimeduses, meie kohal laotus selge sametmust tähistaevas. Pärast Avinurme viimaseid maju sõitsid meist mööda 4–5 presendiga kaetud, mehi täis autot. Mehed enamikus nähtavasti tukkusid, ainult tagaavadest paistvad hõõguvad sigaretiotsad andsid tunnistust sõjameeste kolonnist. Need vaesed mehed veomasinate istmetel ei teadnud aimatagi, milline möll neid juba mõne minuti pärast ees ootab!

Avinurme lahing

Olin Käka sadulas meie kolonni eesotsas just jõudnud Sonda–Mustvee kitsarööpmelise raudtee ülesõidukohale, kui ees läks lahti põrgumöll. Kogu lahingumüra kestis kümmekond minutit või veidi rohkem. Tulistati kahuritest, kuulipildujatest, vahele kostus automaaditärinat. Et lahingukära kostus otse eest, võisin teha ainult ühe loogilise järelduse: meist mööda sõitnud autokolonn sattus Mustvee–Rakvere teeristil Pärnikul vastase varitsusele. Et meie autokolonnil puudusid raskerelvad, võis karta, et ootamatu lahing lõppes meie kolonnile õnnetult.

Tegutsesin operatiivselt. Hajutasin oma kolonni teelt. Kahurid paigutasin raudtee äärde: ühe Avijõe ja tee vahel, teised kolm propsivirnade varju suunaga teeristi poole, hobused jätsin esialgu lahti rakendamata. Saatsin välja julgestuse. Tahtsin just eelluuret teostada, kui teeristi poolt saabus haavatud saksa major koos oma autojuhiga. Tegin haavatu käsivarrele sideme ja kuulsin juhtunust lähemalt. Meist veomasinatel mööda võitnud üksus oli 111. Saksa julgestusrügement. Haavatud major oli selle ülem. Nad olid tulnud jalgsirännakult Krivasoost ja mõni kilomeeter ida pool Avinurme asulat istunud neile 20. diviisi staabi poolt vastu saadetud masinatele. Autodel oli olnud ka meie poisse 20. diviisist, ööpimeduses liiguti teel segamini gruppides. Meie ees oleval teel oli autokolonn sõitnud vaenlase varitsusele otse sisse. Selle lühikese lahinguga oli vaenlane kahurite ja kergerelvadega hävitanud terve tema rügemendi, major ise oli sõitnud oma džiibiga kolonni taga ja kogu häving oli toimunud ta silmade ees. Tema arvates võisid purustatud ja põlevatest masinatest vaid üksikud mehed kõrvalolevasse metsa pääseda.

Tajusin, et tegemist on vaenlase eelsalgaga ning tuleb kiirest koguda Avinurmes ööbivatest meestest võitlusgrupp ja koheselt meie raskerelvade toetusel Avinurmet ähvardavast rõngast välja murda. Oli vaja paisata vaenlase väesalk enne tema peajõudude saabumist tagasi. Andsin üheaegselt korralduse asuda tulepositsioonile ja kirjutasin ettekande asulas paiknevate üksuste vanemale ohvitserile, kes peaks olema kogu eelseisva operatsiooni juhiks. Ettekande saatsin teele ühe oma allohvitseriga, temaga koo läks ka haavatud saksa major. Andsin käsu juhtkonna otsinguid alustada just apteegimajast, „pika laua“ tagant. Ka palusin haavatud majoril teha asulas kõik vastupealetungi kiireks alustamiseks. Kogu meie patarei oli lahingvalmiduses, välja oli saadetud eeljulgestus.

Järgneva kahe tunni vältel oli kõik vaikne. Mööda raudteed jõudsid meieni mõned noored omakaitselased, noored poisid, kes olid olnud Peipsi rannikul Mustvee rajoonis rannakaitses. Venelaste rünnaku järel põgenesid nad kodukanti. Iga kahtlase hääle peale ja ka teatud vaheaegade järel lasksime mitmelt poolt positsiooni kõrvalt välja valgustusrakette. Kogu lage väli kuni metsani umbes 500 m kaugusel oli raketivalgusel nagu peopesal. Asusime väga heal positsioonil ja igamärk meie ees lagendikul oli otsesihtimisega momentaalselt tabatav. Püüdsime vastasele jääta muljet suuremate väekoondiste paiknemisest sellel joonel.

Asjata oli meie ootamine. Kahe tunni pärast saabus tagasi minu saadetud käskjalg käsuga kohe kiriku alla tagasi tõmbuda. Hommikul pidid saabuma suuremad väekontingendid, siis pidi alustatama rünnakut. Korjasin kõik oma mehed kokku ja öösel kella kahe paiku alustasime kahuritega tagasi tõmbumist. Juba meie lahkumisel positsioonilt hakkas tõusma tihe udu, mis koiduajaks tihenes niivõrd, et paari-kolme meetri peale polnud mitte midagi enam näha. Meie võitluskaaslase, nüüdseks 82-aastase leitnant Julius Põldmäe sõnade järgi pole ta nii paksu udu kogu oma pika eluea kestel näinud. Võin täielikult neid sõnu kinnitada.

Jõudsin oma patareiga kiriku lähedusse hommikupoole ööd, täielikus pimeduses. Seal oli näha-kuulda väga palju mehi. Nad istusid koos või liikusid väikeste gruppidena. Mulle tundus, et puudus vajalik lahingueelne koordineeritus ja otsustavus. Eri väeosade võitlejad olid väiksemate gruppidena segamini, nii kohtasin seal küll 20. diviisi, piirikaitserügementide, politseipataljonide kui ka saksa üksuste mehi. Oli rõõm, et meie patarei oli nende keskel täielikult võitlusvõimeline, kompaktne üksus.

Ülesande saamiseks ja meie patarei saabumisest ettekandmiseks suundusin taas apteegimajja, lootes seal kohata hommikust rünnakut koordineerivat juhtkonda. Oma üllatuseks sealt ma seda eest ei leidnud. Ka ei kohanud ma seal oma grupiülemat Soosalu ega tema adjutanti. „Pika laua“ taga arutas olukorda vaid hulk nooremohvitsere. Oli teada, et läbimurde teostamiseks oli kohal küllalt palju jõudu. Oli võitlejaid 20. diviisist, 3. piirikaitserügemendist, 288. ja 292. politseipataljonidest, samuti saksa 258. diviisi 130. rügemendist. Tudulinna poolt olid kohe tulemas 6. piirikaitserügement ja selle järel 2. piirikaitserügement. Kõige lõpus olid arjegardis tulemas osa diviisi üksusi ja „Narva“ pataljon. Kuigi puudus operatsiooni üldjuht, otsustati hommikul valges minna rünnakule, teostades enne seda eelluure vaenlase paiknemise ja eesliini kohta. Meie 3 suurtükipatareid, kokku 12 haubitsat, pidid andma enne põhirünnaku algust tulelöögi vastase positsioonidele eelluurelt saadud andmete põhjal. Hoiatasin teisi, et peame olemasolevat nappi laskemoonatagavara kasutama väga ratsionaalselt ja tulemusrikkalt.

Viisin oma patarei tulepositsioonile künkalt kruusakarjääri ääres, koolimaja vahetus läheduses. Asukoht oli hea. See valitses vaenlase käes olevat maastikku ning võimaldas pealetungivaid soomusmasinaid võtta otsesihikule.

Esimene kokkupõrge vaenlasega toimus arvatava päikesetõusu ajal, kui meie eelluure põrkus veskisilla joonel vaenlase kaitsepositsioonile. Tehti kindlaks, et vaenlane oli jõudnud peaaegu üle veskisilla viiva Laursaare teeni ja paikneb kitsarööpmelise raudtee ja veskisilla vahelisel maa-alal mõlemal poolmaanteed Avijõe lõunakaldal. Eriti ägedat vastase tuld olevat saadud Mustvee maantee ja jõe vaheliselt alalt pärast Laursaarde viivat teed. Enne peajõudude rünnaku alustamist paluti meid anda tulelöök just sellele maa-alale. Teostasime sisselaskmise paari mürsuga kuulde järgi Laursaare tee joonelt ja jätkasime siis oma nappidest tagavaradest paarikümne mürsuga, kandes tule juba kaardi järgi pärast meiepoolse rünnaku algust edasi raudteeliini suunas. Üheaegselt meie patareiga andsid tuld ka teised kaks kohalolevat meie grupi patareid.

Meie peajõudude rünnak algas umber kolmveerand tundi pärast luuregrupi kokkupõrget vaenlasega, tund-poolteist pärast päikesetõusu. Sellest võtsid meie poolt osa 3. ja 6. piirikaitserügemendi üksused, üksikud grupid 20. diviisi 45/II, 46/I, „Sihveri“ pataljonidest, 288. ja 292. politseipataljonidest ning 130. rügement Saksa 258. diviisist. Kuna meil oli laskemoona teistest patareidest rohkem, jätsin pärast tulelöögi andmist kümmekond mürsku veel reservi, teised patareid kulutasid oma laskemoona pearünnaku ajal ja hiljem vaikisid.

Kuigi ma ei olnud tuleliinil oles kursis kõige eesliinil toimuvaga, jäi mulle mulje, et rünnak algas ilma keskse juhtimiseta. Hiljem, rünnaku jätkudes, koordineeris seda lühikest kasvu energiline 6. piirikaitserügemendi ülem major Paul Lilleleht. Ta jõudis lahinguplatsile oma väeosa meestega lahingu käigu ajal ja lülitus kohe aktiivselt võitlusesse. Kuivõrd ta toimuva lahingu käigus suutis keskset juhtimist luua, jääb küsitavaks. Igal juhul tegi ta kõik temast oleneva, et lahing edukalt lõpule viia. Ta käis ka paar korda meie patarei positsioonil, oli ärritusest näost punane, kirus „kämbusid“ (sakslasi).

Kõige lõunapoolsemal tiival võidelnud sakslased 130. rügemendist olid vastase tankide eest põgenenud ja jätnud oma rindelõigu lahti. Sealtkaudu püüdis vastane üle Kalma tee kiriku ja kruusaaugu tagant kogu meie grupeeringut ümber piirata. Meie külgkaitse koos suurtükimeestega paiskas vastase sealt tagasi üle Kalma tee. Teisi vanemohvitsere Avinurme lahingut kohapeal juhtimas polnud. Meie peajõudude rünnak kestis umbes kaks tundi. Oldi juba küllalt sügavale kiilutud vastase positsioonidesse ja lahing jõudis otsustavasse faasi. Enne keskpäeva saabusid vastasel kohale suured abijõud. See otsustas kogu lahingu käigu.

Sakslaste maha jäetud rindelõigu suunast oli kuulda veoautode ja tankiroomikute müra. Ülejäänud kümmekond mürsku tulistasimegi kuulde järgi selles suunas. Üks meie mürsk tabas ka vaenlase laskemoonaveokit, millest andis märku mürsu lõhkemisest hoopiski kõvem plahvatus. Kuna olime kõik mürsud välja lasknud, andsin osadele meestele käsu kõik neli suurtükilukku maha matta või uputada jõemudasse, teised tulejoonevõitlejad viisin üle Kalma tee kaitsepositsioonile. Selleks ajaks olid kõik rünnakul olnud mehed tagasi tõmbunud kaitsele Kalma teest mõnisada meetrit loodesse, et võimaldada vooridel tagasiliikumist Tudulinna poole. See oli veel ainukene võimalus Tudu kaudu kotisuust välja lipsata.

Algas kolmas lahinguetapp, seekord meiepoolse kaitsetegevusega. Udu oli hakanud mõningal määral haihtuma. Nüüd võis kontuure näha juba kümmekonna meetri peale. Vaenlane püüdis tankide toetusel frontaalselt kiriku peale läbi murda. See tal ei õnnestunud, kui mõned tankid meie meeste poolt tankirusikatega puruks lasti. Siis otsustas ta veelkordselt meie vasakust tiivast mööda minna ja kruusaaugu tagant meie järelkaitse kotti võtta. Meie mehed suutsid siiski ründajad teisel pool kruusaauku hoida. Frontaalrindelõigul tekkis vaikus. Algas järk-järguline tagasitõmbumine. Rindele olid jäänud veel „vanad kalad“, kõik teised olid juba enne vaikselt ära hajunud.

Tõmbusime oma meestega tagasi kiriku juurde. Saatsin mõned mehed jõe äärde võpsikusse mulle ratsahobust ja meestele kahurite veohobuseid tooma. Ise läksin osa meestega kirikusse, kuhu olid paigutatud haavatud. Seal valitses täielik segadus. Meditsiinipersonali polnud kusagil näha. Haavatud olid kirikus kõik omapead. Sidemeid tegid neile terved võitluskaaslased. Raskelt haavatud olid asetatud kirikupinkidele või altariäärsesse paremasse nurka põrandale lamama. Olin ainuke ohvitser, kirikusse tulnud nagu mingi sisemise hääle kutsel. Taipasin, et on viimane aeg ära viia haavatud, kes veel vähegi olid antud olukorras transporditavad. Andsin kirikus viibivatele ja läheduses olevatele meestele käsu aidata haavatud taganeva voori vankritele. Et neid vankreid kiriku juurde saada, oli tükk tegemist. Siiski oli selles segaduses meestel säilinud veel nii palju sõjamehelikku distsipliini ja alluvustunnet, et mul polnud kiriku ette vankrite saamiseks vaja jõuda relvaga sundimiseni.

Haavatud vankritele paigutanud ja teele saatnud, läksin veel kord pooltühja kirikusse. Sinna oli jäänud vaid kümme-viisteist väga raskelt haavatut, kellest ainult üksikud olid täie teadvuse juures. Senini on mul nii selgelt silmade ees tollane pilt kirikus ja kõrvus nende palve kaasavõtmiseks. Kainest mõistusest lähtudes tajusin, et nende jaoks oli see võimatu. Lohutasin neid ja palusin vaid loota vaenlase halastusele ja aumehelikkusele, seda enam, et kuulduste järgi on nende hulgas ka eesti üksusi. Veel praegu näen oma mälupildis mind palunud noore poisi ahastust täis silmi, kui ma jumalagajätuks tal kätt surusin. Nagu hiljem selgus, jäigi see käepigistus talle viimaseks inimlikkuse tunnetuseks enne seda jubedust, mis mõnekümne minuti pärast seal jumalakojas järgnes.

Kui kirikust väljusin, oli kirikuesine plats suhteliselt inimtühi. Rindejoonelt tulid tagasi veel viimased võitlejate grupid. Kruusaaugu tagant kostis üksikuid automaadivalanguid ja püssipauke. Selles viimases masendavas läbielamises olin täielikult unustanud iseenda ja oma saatuse. Juba haavatute evakueerimise ajal sain teada oma ratsahobuse ja teiste veoloomade äraajamisest, minu käskjalg aga oli oma voorivankri juures jäänud kohusetruult minu korraldusi ootama.

Minu käskjalg oli tore noor Narva poiss, kelle kuju mul praegu aastate tagant silmade ees. Kahjuks olen unustanud ta nime. Minu nimede mälu on halb: inimesi olen ilmeksimatult ära tundnud ka viiekümne aasta tagant, nimed on aga peaaegu jäägitult kadunud. Saatsingi sõnumitooja oma käskjala juurde tagasi käsuga asuda mind ootamata kohe tagasiteele. Mis temast ja voorivankritest sai, ei tea tänaseni. Et minu voorivankris olnud kast isiklike asjadega vaenlase kätte sattus, olin kindel. Selle olnud neli-viis fotot, kus ma ohvitserivormis olin pildistatud sõprade keskel tagalas ja rindel, toodi mulle näha järgmise aasta kevadel Maardu filtratsioonilaagrisse. Kõik need fotod olid püstoliga läbi lastud!

Seistes kiriku ees, kandsin veel kord põgusa pilgu vaenlase käes olevale asulale, kurvalt seisvale kaunile maakivist kirikule, apteegimajale ja astusin kiirel sammul tagasiteele Tudulinna poole. Oli keskpäeva aegu. Udu oli hajumas ja päikesevalgus tungimas läbi selle. Sammusin mööda aeglaselt liikuvatest voorivankritest kuni asula jäi seljataha. Siis viskasin end ühe vankri tagumisele otsale pikali. Panin püstolikuulipilduja ja kaarditasku enda kõrvale vankrile, haakisin lahti oma vööririhma koos 7,65 mm Waltheriga ja vajusin momentaalselt üliväsinud noore inimese unne.

Punaarmee sõjakuriteod

21. juulil 1993 ja 3.–4. septembril 1994 Avinurme külastamise ajal õnnestus mul veel elusolevatelt kohalikelt elanikelt talletada mõningaid täpsustavaid andmeid. Öises Kõveriku lahingus oli Saksa poolel langenuid ligikaudu 30 sõjameest, kes maeti külaelanike poolt lahingupaiga lähedusse. Avinurme kirikus tapetuid oli kümnekonna ümber, kes kõik maeti lähedal olevasse kruusakarjääri. Lahinguväljal langenuid oli jõe ääres kui ka kruusaaugu kõrval mäel kokku 8–12 meest.

Saime ka täpsustuse polkovnik Trankmanni poolt sooritatud mõrva kohta. Sellest rääkis meile üks kohalik, tollal Avinurme lahingust osavõtnud laskurkorpuse 27. polgu võitleja. Haavatu mahalaskmine toimus Avinurme–Tudulinna tee ääres Savi talus. Mees, kellel haavatu palus endast punaarmeelastele teatada, oli tollal perenaisele abiliseks olnud Alfred Raja – sõja ajal ärimees, hiljem Avinurme valla täitevkomitee aseesimees. Kui viimane oli väljendanud hämmeldust ja masendust Trankmanni poolt sooritatud julmuse kohta, olevat Trankmann, nagaan peos, käsutanud Raja oma hobuse ette jooksma kuni selle hingetult mahakukkumiseni. Hobune muidugi hüppas üle kukkunud mehe ja „suur väejuht“ sörkis ise hobusel Tudulinna poole edasi.

Öölahingu ajal kõrval metsas redutanud kohalik elanik Alma Pihlak viibis järgmise päeva õhtupoolikul purustatud Saksa autokolonni rusude juures. Tema jutu järgi olevat selles külas mõni päev hiljem punaarmeelaste poolt maha lastud veel kaks kohalikku noormeest: Voldemar Lepp ja Eduard Püü. Peale nende olevat seal maha lastud veel üks 13–14-aastane poiss ja paarikümneaastane noor sõdur.

Endise kirikuteenri Helgi Kase jutu järele olevat lahingupäeval kiriku kellatornis olnud peidus tolleaegne kirikuteener. Ta oli kuulnud, kuidas haavatud eesti keeles palunud: „Poisid, poisid, ärge laske!“

Nüüd siis jõuame Avinurme lahingu „võimsa finaalini“, nagu seda politruk N. Vanaselja oma suurte ülemuste heakskiitmisel on nimetatud. Meiepoolsed autorid on käsitlenud seda küll tragöödiana, küll katastroofina.

Mina, kes olin ehk ainuke või väga vähestest, kes selles ise sees oli ja imekombel elusana pääses, arvan, et „Avinurme põrgu“ on selle õige nimetus. Siin asetleidnud õudus ja kõikidele elusolenditele osaks saanud julmus ei olnud põhjustatud ei ohjeldamatutest loodusjõududest, et saatuse ettemääratusest, vaid toimus ainuüksi, nagu põrgus ikka – põrguvürstide ja nende sulaste otsese tahte tulemusena. Tšehhi ja Avinurme põrgute vahe on ainult selles, et esimeses olid põrguvürstideks ja sulasteks jõhkardid võõra, siin aga meie oma rahva hulgast.

Olin voorivankri tagumisel otsal haakinud lahti oma vöörihma koos 7.65 mm Waltheriga ja vajunud üliväsinud noore inimese raskesse unne…

Mingi seletamatu seitsmenda meele sunnil ja mingi ebainimliku, senikuulmatu hääle toimel ajasin vaevaliselt lahti oma silmad.

Üle järgmise veoki, 5–6 meetri kauguselt, jõllitasid mulle otsa kaks peaaegu pealuust välja tunginud hobusesilma. Oma tohutus ahastuses ja piinas kostus tema viimase võimaluseni avatud kurgust selliseid valu täis olevaid röögatusi, mis oleks pidanud panema vere tarretuma igas maa peal liikuvas loomas ja inimeses. Tagumine pool hobusest oli juba tankiroomikute all, tanki luugist poolest saati väljas seisis nõgine punaväelane, irve näol, kone valmis hävitama iga ettejäävat elusolendit.

Ainult sajandik sekundit kulus mul olukorra tajumiseks ja tegutsemiseks. Hetkega olin end rullinud üle vankri serva tee kõrval olevasse kraavi. Sealt mõned meetrid roomamist kõrval oleva põõsa taha, edasi mahaküürutanult kiirete, lühikeste siksak-hüpetega järgmise põõsa taha, täpselt nii, nagu hagijate poolet tagaaetav jänes. Kogu muu teekond kulges konekuulide rahes, küll tankiluugilt, küll tiibadelt sõitvatelt automaaturitelt. Veel natuke pingutust ja õnne, ja olin juba metsas, ümberringi ikka veel kuulide vingumine ja plaksatused. Õnn ja saatus olid mind ka seekord säästnud. Liikusin üha sügavamale metsa – ilma relvata, ilma mütsita, siiski elusana ja tervena. Selja taha jäi veel mõneks ajaks kaikuma tankiroomikute lõgin, allaaetavate haavatute ja hobuste õudsed karjed, automaadivalangute tärin.

Üks piirikaitserügemendi võitlejaid meenutab: „See oli kõige kohutavam vaatepilt, mida sõja-aastate kestel näinud olen. Surevad hobused hirnusid võikalt, kõikjalt kostis appihüüded ja valukarjed. Ja sina vaatad seda õudust pealt ning ei saa mudagi teha.“

Veel kuni tänavu sügiseni oli ebaselge, kus täpselt ja kui pikal teelõigul voori lömastamine toimus. Kuna Avinurme ja Tudulinna elanikud tollal seda oma silmaga polnud näinud, pidi see olema toimunud kusagil asulate vahelise teelõigu keskmisel osal. 1994. aasta sügisel õnnestus leida elav tunnistaja Anniksaare Jaakapra talu perenaise Ilse Rummeli näol. Tol saatuslikul päeval oli tema noore peretütrena olnud loomadega redus lähedalolevas metsas. Tankide müra, lahingukära ja automaadilasud olnud sinna hästi kuulda. Järgmistel päevadel nägi ta teel toimunud jubedust. Tema sõnul rulliti tankiroomikute alla umbes 2,5–3 km voori Vanatoa talust Avinurme poole. Kõige rohkem oli kuhjunud puruksaetud veokeid ja lömastatud hobuseid vanal teetrassil Pikati oja silla ümbruses.

Tema informatsiooni tulemusena õnnestus mul ka fikseerida tänavu täpselt minu kohtumispaik tankiga. See oli sirgel teelõigul umbes 7 km Avinurmest Tudulinna poole. Ajaliselt pidi see aset leidma kella poole kolme ja kolme vahel pärastlõunal. Umbes nii palju kulus mul aeglases vooris sinna punkti jõudmiseks ning sealt läbi metsa ekseldes päikeseloojanguks 12 km kaugusel Tudu teel asuvasse Oonurme jõudmiseks.

Tapetuid tuli kohalikel elanikel külade kaupa matta. Änniksaare küla piirkonnas oli olnud neid lömastatud mehi kümne ümber. Pikati ojast edasi, järgmise küla piirkonnas, puuduvad andmed maetud hukkunute kohta. Arvatavasti ei olnud nende arv seal suurem eelmise lõigu omast. Nii aeti kokku tankiroomikute alla 15–20 meest, valdavalt muidugi haavatud.

Juba meie taandumisteel läbi Tudu Viru-Jaagupisse kuulsin, et vaenlase juhttank selles koletuslikus veretöös olevat enne Tudulinna puruks lastud. Kuidas see toimus, selle kohta liigub kaks versiooni. Esimese järgi teinud seda meie 45. rügemendi tankikompanii üks kahur mitu kilomeetrit Tudulinnast Avinurme poole (seda kinnitas ka selle kompanii ülem leitnant Ago Loorpärg); teise järgi hävitanud selle üks piirikaitserügemendi võitleja tankirusikaga. Juhttanki hävitamine on ilmselt tõenäoline, muidu oleksid tankid kogu voori kuni Tudulinnani alla rullinud.

Kui kadunud Valdo Pant tegi 1969. aastal oma kroonikasarja „Täna 25 aastat tagasi“, käsitles ta seal ka Avinurme lahingut. Selles esitatud väär sündmuste refereering veel veerand sajandit järgi võidujoovastuses olevate punaarmeelaste poolt jättis külmaks nii mind kui ka teisi selles meie poolel osalenuid, seda enam, et selline esitus tollel ajal oli ainuvõimalik. Kui aga nende „võidujoovastuses“ näidati kümmekond dokumentaalfotot tankiroomikute all lömastatud haavatutest ja hobustest, kes lebasid seal ahvi- või põdranahkadena veokite rusude vahel teetolmus ja mustendavates vereloikudes, siis tekkis ängistus hinge, käed tõmbusid tahes-tahtmata rusikasse. Mis puutus saates osalenutesse, siis andsid nad ise nii endile kui oma inimvaenulikule sadistlikule teole kõige selgema hinnangu.

*

1944. aasta septembri lõpu traagilised sündmused andsid kogu meie väikesele rahvale ja tema tulevikule väga ränga hoobi. Peaaegu 80 000 eestlast põgenes punase terrori eest läände ja töötas end seal suurte pingutustega üles. Nende juured on küll valdaval osal siin, kuid juba nende järeltulev põlvkond on kahjuks assimileerunud sealsesse heaoluühiskonda ning ei oma meie rahva tulevikupüüdlustes peaaegu mitte mingisugust tähtsust.

Siiajäänud meestel ja nende perekondadel tuli väga suurel osal teha läbi raske Siberi-teekond. Sealt tuli vaid osa saatusest soositumaid tagasi. Ka ülejäänud kodumaale jäänutel, välja arvatud okupantide otsestel käsilastel, tuli võidelda ja vingerdada nii igapäevaste probleemide kui meile võõra elukäsitlusega.

On muidugi suur õnn elada jälle omas vabas riigis. Peaaegu 50 aastat kestnud nõukogude võim, meile väärate tõekspidamiste ja võõra elulaadiga on jätnud küllalt sügavad jäljed meie elukorraldusse ja riigi ülesehitamisse. On vaja aega ja suurt pingutust meie järeltulevatelt põlvkondadelt, et kunagi jälle jõuda tõeliselt ausasse ja töökasse Eesti Vabariiki.

Sakus, september 1994