Eestlaste suhe looduslike pühapaikadega pole kaugeltki vaid ajalugu – see on elav ja arenev traditsioon, mis ulatub läbi sajandite ning kõneleb rahva sisemisest pühadusetundest oma maa ja esivanemate ees. Hiied, ristipuud, moaljakivid ja pühad tammikud ei ole pelgalt minevikujäänused, vaid tänapäevased vaimsed maastikud, kus kohtuvad põline rahvapärimus, kohalik mälu ja rahvuslik identiteet.
Ajakirja Keel ja Kirjandus kultuuriuuringute ning folkloristika toimetaja Ott Heinapuu kirjutab kogumikus „Mitut usku Eesti VII“ süvitsi sellest, kuidas Eesti looduslikud pühapaigad omandavad ajas uusi kihistusi ja funktsioone, olles korraga nii arhailised kui kaasaegsed, nii kohaliku kogukonna salateadmised kui rahvusliku ühtsustunde kandjad.
Pühapaigad on osa mitmetasandilisest mälumaastikust. Nende tähendus ei piirdu üksnes kohaliku uskumusega või muistse kombetalitlusega – nad seovad endas kohaliku ja rahvusliku mälu. Heinapuu kirjeldab, kuidas kultuuriline, rahvust identiteedina siduv mälu võib toetada ja tugevdada kohalikke suulisi pärimusi, mille kaudu teadmised hiitest edasi kanduvad. Nii saab näiteks üks metsasügavuses peituv hiiekoht osaks rahvuse loost – kui seal süüdatakse laulupeotuli või antakse sõdurivannet, saab kohalik pühapaik rahvusliku rituaali osaks.
Eestis on teada umbes 3000 ajaloolist looduslikku pühapaika, kuid ainult kuuendik neist on muinsuskaitse all. Enamik on kas ununenud või hüljatud, ent see ei tähenda, et nad oleksid tähenduseta. Vastupidi – iga uus leid, iga taasavastatud kivi, puu või allikas on justkui allasurutud mälu pinnaletulek. “Neist enamik on ilmselt olnud ühe või mõne pere või talu pühapaigad,” selgitab Heinapuu. Selliseid pühapaiku ei ole kirjeldatud suurtes rahvaluulekogudes ega rahvusliku ärkamisaja kirjanduses. Ometi kandub teadmine edasi suulise mälu kaudu, vanematelt lastele, vahel sosinal, vahel pidulikult.
Tartu- ja Võrumaal püsib ristipuude traditsioon tänini. “Risti lõikamine ristipuu koorde on matusekombestiku osa, lisaks üksikutele ristipuudele on ka ristimetsatukkasid või ristimetsi, kus on hulk ristipuid,” kirjeldab folklorist. “Ristipuudele on iseloomulikud tavapärased modernsuse-eelsed pühapuudega seostuvad keelud, näiteks ei tohi nendelt oksi murda ega neid langetada; keelu rikkujat võib tabada õnnetus, haigus või surm.” Sarnane järjepidev suuline pärimus elab Muhumaal moaljakivide juures. Siin ei pruugi paigad olla teada isegi naaberkülade rahvale – teadmisi hoitakse ja peidetaksegi. Just see varjatud püha loomujoon on iseloomulik paljudele Eesti pühapaikadele. Neid ei ekspluateerita, vaid austatakse.
Klassikaliseks näiteks, kus modernne identiteedilooming ja muistne püha kohtuvad, on Setomaa Jumalamägi Kolossova külas. Veel 21. sajandi alguses tagasihoidlik kohalik mägi sai 2007. aastal uue elu – külarahva algatusel püstitati sinna puust Peko kuju. See samm muutis paiga tähendusvälja. Seto rahvuse kultuuriline mälu sidus end Jumalamäega, kusjuures põlvkondade suuline teadmine ühendus uue sümboolikaga. Laulupeotule peatus Jumalamäel 2019. aastal oli sümboolne tunnustus sellele kohale rahvuslikus mälus.
Kõige tähelepanuväärsem on see, et looduslike pühapaikade traditsioon areneb tänapäevalgi edasi. Kaasaegne eestlane rajab uusi pühapaiku – mitte ainult usuliste liikumiste raames, vaid ka rahvuslike ja kogukondlike algatustena. “Siin näeme, et kujutletud pühad tammesalud, mis on kohast lahutatud sümboolsete maastikena kollektiivses kultuurilises mälus omandanud eesti rahvuse minevikule ja identiteedile olulise tähenduse, annavad eeskuju uute maastike loomiseks, mis sellele sümboolsele eeskujule vastaksid,” leiab Heinapuu. “Rahvuse ühtsust tähistava müüdi põhjal luuakse uusi maastikke, mida kasutatakse tsiviilreligiooni rituaalides.”
Taaralaste rajatud Sõjamäe hiis 1930. aastatel, Tartu Ihastesse 2007. aastal istutatud tammik, Vabaduse hiis Loo külas – need on uue ajastu pühapaigad. “Tammede istutamise tseremooniaga Tartu tammikus tunnustab linnavõim aukodanikke, endisi linnapeasid ja teisi väljapaistvaid inimesi, Jüriöö pargis tähistatakse Tallinna linna poolt ametlikult vabariigi aastapäeva ja võidupüha ning seal annavad sõdurivande Vahipataljoni ajateenijad,” märgib folklorist. Ühtlasi on need maastikud, mille kaudu eestlus ennast tähistab. Seega toimib Eesti rahvusriigi tsiviilreligioon mitte dogmade, vaid tseremooniate; mitte ilmutuste, vaid juurte kaudu.
“Viimaks on võimalik vanade ja uute kommete kokkusaamine uutes looduslikes pühapaikades ning sedagi tuleks minu meelest pidada aegade jooksul uusi kihistusi omandava elava traditsiooni järjekordseks loomulikuks, orgaaniliseks arenguks,” usub Heinapuu. Niisiis ei ole looduslikud pühapaigad ainult pärandi objektid, vaid rahvust kandvad maastikud. Nad on elav ruumiline kude, mille sees kulgeb eestlaste ajalooline järjepidevus. Kõik need paigad on meie rahvusliku hinge peegeldused.
