Eestis sajandeid kestnud kiikumistraditsioon on sattunud löögi alla, kuna külakiikede püstitamine ja korrashoid muutub üha keerukamaks ja kallimaks. Mitmed kogukonnad on pidanud loobuma kiige taastamisest või uue rajamisest, sest sellega kaasneb nüüd ulatuslik bürokraatia ja rahaline koormus.
Kui varem võis küla kiigele toetust taotleda valla või kohaliku omaalgatuse programmi kaudu, siis tänapäeval pole enam kindel, kas ja kui palju sellist toetust üldse antakse. „Kiige ehitamine ja parandamine on kallis,“ ütles Märjamaa vallas asuva Tolli küla külavanem Elle Vesinurm Maalehele antud intervjuus. „Külakiikede ehitamist ja remonti enam ei taheta rahastada, ka omavalitsustel pole praegu palju raha.“
Tänapäevased nõuded seavad isegi lihtsale külakiigele ootused, mida täita suudavad vaid vähesed. „Kiik on avalik objekt ja vajab seetõttu kasutusluba. Seda on hakatud nüüd ka väga täht-tähelt taga ajama,“ selgitas Rahvusliku Ehituse Seltsi juhatuse liige ja kiikede uurija Marko Aatonen. „Keegi peab võtma vastutuse, kirjutama projektile alla, kinnitades, et kiik on ohutu. Ainuüksi projekt võib maksta 2000–3000 eurot.“
Puidust kiiged vajavad pidevat hooldust, sest nende konstruktsioonid on ilmastikule avatud ning aja jooksul pehmuvad. Võlli ja aiste purunemised on tavalised. See tähendab, et isegi kui kiik püsti seisab, ei saa selle ohutuses olla kindel ilma regulaarse kontrollita.
Kahaneva rahastuse ja kasvava vastutuse varju jääb aga veelgi sügavam mure – Eesti rahvakultuuri üks sümboolsemaid kevadrituaale on kadumas. Rahvaluuleteadlane Taive Särg on oma töödes näidanud, et kevadine kiikumine oli osa muistsetest loomislauludest ja viljakusrituaalidest. Kiikumine ei olnud lihtsalt meelelahutus, vaid seotud kosmilise korra taastamise ja kevade jõudude austamisega. Kiigelauludes kutsuti tooma kanu ja mune – elu ja viljakuse sümboleid – ning laulu ja liikumise kaudu taastati kord looduses ja inimeses.
Tänapäevane vaade kiigele kui lihtlabasele atraktsioonile jätab kõrvale selle sügavama tähenduse. Kui kiik kaob külatanumalt, kaob ka ühendus esivanemate loodust austava maailmatunnetusega.
„Kui seal midagi juhtub, siis vastutab ju see, kes kiike haldab. Panime omal ajal isegi sildid üles, et kiikumine omal vastutusel, kuid need tõmmati maha,“ meenutas Elle Vesinurm. „Igal aastal kulus kiige korrashoiuks ainuüksi puidu immutusvahenditki 20 liitrit, mis läks maksma üle saja euro pluss kõik kuluvad metallist ja puidust osad.“
Tänavu on ka kohaliku omaalgatuse programmi toetussummad varasemast väiksemad. Kui kiikesid enam ei ehitata ega parandata, kaob vaikimisi ka see osa kevadpühade tähistamisest paljudes külades. Ainult jõukamad omavalitsused ja institutsioonid, nagu Eesti Rahva Muuseum, saavad endale lubada traditsioonilise külakiige rajamist ja hoidmist.
