Sel laupäeval, 29. juulil kogunevad Sinimägede memoriaalile Eesti patrioodid, et meeles pidada mehi, kes tõid vabaduse altarile suurima ohvri kõige verisemas Eesti pinnal kunagi peetud lahingus. Juba 79 aastat on möödas neist kuumadest juuli- ja augustipäevadest, kui üksteise järel jooksid vaprate kaitsjate rinde vastu end puruks kümned Nõukogude diviisid. Sellest lahingust on aastate jooksul avaldatud palju mälestusi, kirjutatud põhjalikke uurimusi, meenutatud neid kaunites kõnedes ja kujutatud filmilinalgi. Täna, kus suurvene imperialism on oma röövelliku pale taas kord paljastanud Ukraina rahva kallal, on veel enam vajalik meeles pidada Sinimägede sangareid ja võtta indu nende kangelastegudest.

Sinimägede rindel valitses 1944. aasta suvel tõeline elu ja surma keeris. Vene vägede massid ründasid ülimalt jõuliselt koos massiivse suurtükitulega, mis pühkis Sinimägedelt igasuguse taimkatte, ja sadade tankide toetusel. Ometi seisid sellele terasmassile vastu eesti rügemendid koos meie toonaste liitlastega: saksa sõdurite ja Relva-SS vabatahtlikega nii Taanist, Norrast, Rootsist, Hollandist kui Belgiast. Sinimägede kolmel kõrgendikul võitlesid nad igal sammul, iga meetri eest, kõik need meheteod said osaks võitlejate üliinimlikust julgusest.

Ühel raskeimal lahingupäeval, 29. juulil olid Sinimäed praktiliselt Punaarmee poolt vallutatud. Olukorra päästis kapten Paul Maitla, kes viis ellujäänud kaitsjad meeleheitlikule vasturünnakule. Appi tulid ka kergemalt haavatud, kes suutsid veel joosta ja tulistada. Sellel vasturünnakul osalenud Heino Heintalu on meenutanud:

See oli hirmus lahing. Siin oli mehi koos paljudest üksustest. Rünnak toimus katjuušade tule all, õhust andsid ründelennukid meile madallennult tina. Edasi rühiti visas lähivõitluses. Kaevikud rulliti üle. Granaat kaeviku nurga taha, ja ise tulistades järele. Jälle granaat, hüpe, tulistamine.

Sinimägedele jätsid oma elu paljud vaprad eestlased ning meie relvavennad teistelt maadelt. Langesid Idarindel tubli pataljoniülemana tuntuks saanud Georg Sooden ning Tšerkassõ lahingust läbi käinud pataljon Narva ohvitser Oskar Ruut. Samuti suri Sinimägedel saadud haavadesse vabatahtlike diviisi Nordland ülem Fritz von Scholz, kes puhkab Tallinnas Maarjamäe mälestusväljakul.

Sõda ei ole ideaalne, vaid karm reaalsus, milles võideldakse halastamatu vaenlase vastu. Sõjas on otsustaval hetkel oluline üksteisemõistmine ja ühtehoidmine. Olles kord läbi käinud tõelisest põrgust, on vaikiv pilk juhtidelt alluvatele ja mõistev pilk lahingukaaslastele olulisem kui sõnades väljendatud kiitused.

Sinimägede lahingut on tarvis meeles pidada mitte ainult mineviku austamiseks, vaid ka tuleviku tugevdamiseks. Vabadusvõitluse vaim elab edasi eestlaste südames, kes teavad, et vabadus ja iseseisvus on väärt võitlemist. Seda meeles pidades säilib meie rahva vabaduse ja vapruse vaim igavesti.