Tartu Ülikoolis õppiv ingeri juurtega Pihkvast pärit tudeng Daniil Martikainen-Jarlukovski hoiatab ajalehes Postimees ilmunud arvamusloos, et kuigi Venemaa on kaotamas sõda Ukrainas, teeb agressorriik ohtlikke edusamme Euroopa narratiivide sõjas. Martikainen-Jarlukovski hinnangul aitab venelaste naasmine rahvusvahelistele spordi- ja kultuuriüritustele kaasa režiimi toetamisele nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt, mistõttu tuleb agressori normaliseerimine koheselt lõpetada.
“Lugedes kultuuriuudiseid Venemaa kohta, tekib varem või hiljem kahtlus, et Ukraina sõda sai paar kuud tagasi vaikselt läbi,” nendib Martikainen-Jarlukovski, lisades, et pealtnäha “tundub, et on alanud uus sulaaeg, sest Venemaa esindajaid lubatakse taas igale poole.” Autor toob näiteks Venemaa osalemise Veneetsia biennaalil ning Rahvusvahelise Vehklemisliidu otsuse lubada Vene sportlastel võistelda oma lipu ja hümniga. Ta viitab ka väljaandele Vot Tak, mille andmetel on kõigest poole aastaga piirangud tühistanud vähemalt 12 spordiorganisatsiooni. “Selliste uudiste põhjal võiks oletada, et sõda on läbi ning Putin pani ameti maha. Vaadates aga sõjauudiseid, on selge, et sõda käib täies hoos edasi,” nendib ta.
Martikainen-Jarlukovski rõhutab, et sõjaliste kaotuste taustal tehtavad edusammud pehme jõu vallas ei ole juhuslikud. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et need sündmused on ebaolulised ning “spordi- ja kultuuriüritused ei mõjuta otseselt poliitikat ega julgeolekut”, on Venemaa sissetung rahvusvahelisse kultuuriellu autori hinnangul siiski sügavalt “kalkuleeritud samm”. “Mainekatest üritustest, nagu rahvusvahelised kultuurifestivalid või tipptaseme spordivõistlused, võtab osa eliit, kellel on teistest palju rohkem võimalusi poliitikat mõjutada,” selgitab tudeng. Ta lisab, et Venemaa soovib näidata end normaalse kultuurielus osaleva Euroopa riigina, tõmmates tähelepanu sõjast eemale.
“Kui Venemaa suudab jätta kultuuri kaudu mulje, et ta on normaalne Euroopa riik, saab ta Euroopat survestada,” hoiatab Martikainen-Jarlukovski. Ta selgitab, et sellise kuvandi eduka loomise järel ei ole enam “mõistlik keelduda koostööst ega kehtestada sanktsioone või pikendada praeguste sanktsioonide kehtivusaega”. See muudab ka Euroopa muretsemise oma julgeoleku pärast samuti mõttetuks. Autor nendib: “Sportlased aitavad puhastada agressorriigi negatiivset mainet ajal, mil agressori sõjaline seis on läinud halvaks.”
Lisaks rahvusvahelisele mõjule toetab see nii-öelda sulaaeg otseselt ka Moskva riiklikku poliitikat ja propagandamasinat. Martikainen-Jarlukovski sõnul näitab režiim rahvusvahelise isolatsiooni murenemise abil oma kodanikele, “et agressioon Ukraina vastu ei ole hukkamõistetav ega ebaõiglane ka rahvusvahelise kogukonna silmis.” Kodanikele luuakse pilt, kus “ebaõiglase tegevuse eest saaks Venemaa karistada, aga ennäe, osaleb lipu ja hümniga rahvusvahelises spordis.” Tudengi hinnangul annab see režiimile võimaluse näidata, et keegi ei toeta Ukrainat tõsiselt, sest vastasel juhul poleks Venemaa igal pool nii teretulnud. Ta lisab, et sellises olukorras “ei pea Vene propaganda isegi palju valetama, tuleb vaid näidata tegelikkust ning tõlgendada toimuvat endale soodsamal viisil.”
Lõpetuseks lükkab Martikainen-Jarlukovski kategooriliselt ümber laialt levinud vabanduse, justkui oleks säärased sündmused apoliitilised. “Putini režiimi puhul ei ole sport lahutatud poliitikast ega saagi olla, kuna ta eeldab lojaalsust kõikidelt, kes saavad ta käest raha, ning kasutab neid oma huvides,” raiub ta, lisades, et täpselt sama kehtib ka kultuurivaldkonna kohta. Probleemi lahendusena näeb tudeng selgeid ja konkreetseid piiranguid, soovitades Euroopal “takistada Venemaa esindajate osalust siin toimuvatel üritustel.” Kõige lihtsama meetmena pakub ta välja piiride sulgemise, märkides loogiliselt, et “Venemaa esindaja, kes jääb ilma viisata, ei saa esindada Venemaad Itaalias.”
Samuti soovitab ta Euroopa Liidul kui suurel kultuuri- ja spordielu rahastajal kasutada oma finantsilist hooba. Viidates Ukraina politoloogi Volodõmõr Fesenko hinnangule Moskva sügavate taskute rollist spordiametnike otsustes, märgib Martikainen-Jarlukovski: “Nii nagu Moskva on juba mõjutanud sporti rahaga, saab Euroopa avaldada finantsilist survet.” Arvamusloo autor võtab oma sõnumi kokku resoluutse üleskutsega: “Tõsine suhtumine julgeolekusse ning Vene ohtu ei eelda mitte ainult kaitsevõimekuse kasvamist, vaid ka vastase pehme jõu takistamist. Enda kaitseks peab Euroopa tegema oma elanikele ja maailmale selgeks, et Venemaa pole siin teretulnud.”
