Ukraina-ameerika majandusteadlane ja analüütik Roman Sheremeta annab lühiülevaate ajaloolistest õppetundidest, mida tasuks igaühel teada. Ta kirjeldab, kuidas sajandi jooksul on USA palju kordi tulnud hätta sattunud Venemaale appi, võimaldades sellega Venemaal oma agressioone naabrite vastu jätkata.
1920. aastatel tabas Venemaad laastav nälg ja kommunistlik riik pöördus abi saamiseks Ameerika Ühendriikide poole. Ameerika saatis tohutul hulgal toitu ja humanitaarabi, aidates päästa miljoneid näljasurmast. Varsti pärast seda konsolideeris Nõukogude režiim oma võimu ja ehitas oma impeeriumi üles.
1930. aastatel vajas NSV Liit hädasti Lääne tehnoloogiat ja ekspertiisi, et industrialiseeruda. Ameerika ettevõtted, insenerid ja spetsialistid aitasid ehitada tehaseid ja moderniseerida Nõukogude tööstust – ning seesama tööstuslik võimsus muutus varsti määravaks bolševistliku sõjamasina jaoks.
Seejärel sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa 1939. aastal Molotovi–Ribbentropi pakti, jagasid Ida-Euroopa salaja mõjusfäärideks ja tungisid Poolale kahelt poolt kallale. Teine maailmasõda oli alanud. Ent 1941. aastal pöördus Hitler Stalini vastu ja andis Nõukogude Liidule purustava löögi. Taas vajas Moskva hädasti Ameerika abi.
Ja Ameerika andis seda – enneolematus mahus. Lend-lease’i programmiga varustas USA NSV Liitu veokite, lennukite, vedurite, toidu, kütuse, toorainete ja muu sõjategevuseks hädavajaliku varustusega.
Kuid pärast Saksamaa lüüasaamist muutus eilne abisaaja kiiresti Ameerika vaenlaseks. Algas külm sõda.
1991. aastal üritas USA president George H. W. Bush takistada Nõukogude Liidu kiiret lagunemist. Oma kurikuulsas „Kiievi kotleti” kõnes hoiatas ta ukrainlasi „enesetapjaliku rahvusluse” eest.
Ukraina valis sellest hoolimata iseseisvuse. Nõukogude Liit varises kuudega kokku.
Seejärel kutsus Venemaa Washingtoni appi, et saada lahti Ukrainale päranduseks jäänud suurest tuumaarsenalist. 1994. aastal loovutas Ukraina oma tuumarelvad ja ühines Budapesti memorandumi raamistikuga vastutasuks julgeolekugarantiide eest USA, Suurbritannia ja Venemaa poolt – sealhulgas olid lubadused austada Ukraina iseseisvust, suveräänsust ja olemasolevaid piire.
Venemaa rikkus hiljem kõiki sisulisi osi sellest kohustusest.
Ja nüüd näeme sama mustrit jälle. Venemaa soovib, et Washington survestaks Ukrainat loovutama territooriumi, mida Venemaa ei suutnud otse vallutada.
Ajalugu annab ikka ja jälle sama õppetunni. Ameerika päästab Venemaa korduvalt kriisist. Venemaa taastub, kogub jälle jõudu ja kasutab seda peagi naabrite vastu – sageli ka Lääne enese vastu.
Nagu ütleb vanasõna: toida hunti nii palju kui tahad, hunt vaatab ikka metsa poole.
