AS Tavidi majandusanalüütik Mait Kraun on Postimehes avaldanud maailmavaatelise artikli, milles lükkab tagasi väite, nagu puuduks kullal olemuslik väärtus. Krauni hinnangul on kuld ainus looduslik element, mille omadused teevad sellest universaalse ja ajas püsiva raha – sõltumata riigikorra muutustest, poliitilistest otsustest ja ühiskondlikest kokkulepetest.
Lähtudes filosoofilistest mõistetest nagu „olemus” ja „väärtus“, selgitab Kraun, et väärtus ei ole absoluutne, vaid sõltub alati kontekstist ja elusolendi perspektiivist. Samas rõhutab ta, et kulla väärtus erineb näiteks pabervaluutast seetõttu, et selle aluseks on füüsikalised ja keemilised omadused, mis jäävad samaks ka siis, kui ühiskondlikud süsteemid lagunevad.
„Kullal on kõik raha omadused, see ei tuhmu, ei roosteta, seda on peaaegu võimatu hävitada, seda on piiratud kogus (aga mitte liiga vähe), seda on lihtne töödelda ja see on teistest metallidest hästi eristatav. Maa peal leiduvate elementide kontekstis on see kõige loomulikum ja looduslikum raha,” kirjutab Kraun.
Krauni sõnul on tagamata valuutade väärtus rajatud pelgalt usule emiteeriva riigi püsivusse ja juhtide otsustesse. See muudab need olemuslikult hapraks, eriti pikemas ajalises plaanis. „Piisavalt pikas ajahorisondis on aga kõige ellujäämistõenäosus null protsenti,” märgib Kraun – kuid kuld suudab säilitada oma rolli väärtuse kandjana ka ühiskondlike kataklüsmide korral.
„Füüsikaline reaalsus ei vaja ühiskonnaliikmete usaldust – see lihtsalt on. See teebki kullast ainulaadse silla ajas ja ruumis muutuvate süsteemide vahel,” rõhutab Kraun.
Majandusanalüütiku sõnul näitab ka ajalooline kogemus, et kulla roll ühiskonnas kahaneb vaid lühiajaliselt – näiteks kui usaldus institutsioonide vastu on kõrge ja inflatsioon madal. Kuid praegune maailmamajandus liigub tema hinnangul vastupidises suunas: riikide võlakoormus kasvab, valuutade ostujõud kahaneb ja usaldus poliitikute vastu mureneb.
„Kulla hinnatõus valuutades peegeldab usalduse langust praeguste ühiskondlike struktuuride ja valuutade suhtes. On ju küllaltki ilmselge, et viimastel aastakümnetel riikide tehtud finantsilised otsused on olnud kõike muud kui jätkusuutlikud,” märgib Kraun, viidates sellele, et kulda tasub näha mitte ainult investeerimisvahendi, vaid ka põhimõttelise väärtuse kandjana.
Krauni artikkel on ühtlasi filosoofiline käsitlus rahast, usaldusest ja aja mõõtmatust jõust. Kui ühiskondlikud konstruktsioonid lagunevad, jääb alles kuld – sest selle väärtus on juurdunud mitte inimeste uskumustesse, vaid looduse enda seaduspärasustesse.
