Balti Kaitsekolledži ameeriklasest rahvusvaheliste suhete õppejõu Louis Wierenga hinnangul ei ole USA president Donald Trump Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu lõpetamas, vaid tema poliitika aitab Moskval hoopis sõda jätkata. Postimehele antud intervjuus kritiseerib Wierenga Trumpi suhteid Vladimir Putiniga, USA ja Venemaa kavandatavat diislikütuse tehingut ning Washingtoni vähest otsustavust Euroopa liitlaste kaitsmisel. Samuti näeb ta vastuolu presidendi varasemate lubaduste ja praeguse välispoliitika vahel, eriti seoses USA sõjalise sekkumisega Iraanis.

„[Trump] ei ole Vene agressioonisõda Ukraina vastu lõpetamas, vaid otseselt või kaudselt hoopis aitab neil elus püsida,“ ütleb Wierenga. Tema hinnangul tuleb Trumpi poliitika tegelikku suunda hinnates vaadata ka USA sisepoliitikat: vabariiklaste partei pole presidendi kõigi otsustega rahul ning osa neist toetab jätkuvalt Ukrainat ja NATO-t. Seetõttu ei pea Wierenga Trumpi praegust kurssi tingimata kogu vabariiklaste partei püsivaks seisukohaks.

„Välispoliitika osas, kui midagi peaks muutuma, tuleks tähelepanu pöörata, kui paljud vabariiklased irduvad Trumpi kursist,“ ütleb ta. „Paljud vabariiklased kalduvad ka väga toetama Ukrainat ja NATO-t.“ Wierenga tuletab meelde, et USA Kongressi Esindajatekoda valitakse ümber iga kahe aasta tagant, mistõttu võivad valimistulemused muuta presidendi tegutsemisruumi. Samas ei tähenda vabariiklaste rahulolematus automaatselt seda, et nad oleksid valmis Trumpi välispoliitikat jõuliselt piirama.

Trumpi edu taga olid valijate tähelepanuta jäänud mured

Trumpi poliitilist tõusu analüüsides osutab Wierenga tema oskusele leida teemad, millele traditsioonilised vabariiklaste juhid tema arvates piisavalt tähelepanu ei pööranud. „Mulle tundub, et Trumpil õnnestus poliitikasse tulla õiges kohas ja õigel ajal. Ta haakus hästi kultuurisõdadega ning rääkis palju teemadest, mis vabariiklaste valijatele korda lähevad ja mida poliitikud varem kas ei puutunud või puutusid väga pealiskaudselt. Üks selline näide on piirijulgeolek.“

Teiseks oluliseks teguriks peab Wierenga Trumpi vastandumist Washingtoni poliitilisele eliidile. „Samuti astus ta vastu sellele, mida ta pidas süvariigiks, ning sellele, mida ta ise nimetas vabariiklaste parteiliseks eliidiks.“ Paljud vabariiklaste valijad polnud tema sõnul rahul selliste juhtfiguuridega nagu Mitt Romney ja John McCain. Kuigi neil oli välispoliitikas palju valijate hinnangul mõistlikke seisukohti, tundsid osa valijaid, et sisepoliitikas ei võeta nende muresid tõsiselt.

„Ma arvan, et Trump sai nii populaarseks, sest veel väga hiljuti peeti teda ainsaks inimeseks Washingtonis, kes seisab tegelikult ka valija eest. Praeguseks on see maine suuresti hajunud, kuid suure osa ajast sai ta sellele tugineda,“ ütleb Wierenga.

Tema hinnangul tuleb Trumpi poliitilist käitumist mõista ka tema varasema karjääri kaudu. Enne poliitikasse tulekut oli Trump ärimees ja seejärel meediaettevõtja, kelle tuntus kasvas tõsielusarja „The Apprentice“ kaudu. Wierenga leiab, et neist valdkondadest pärineb ka tema poliitiline suhtlusstiil. „Trumpi puhul ei saa eirata fakti, et kõigepealt oli ta ärimees, siis meediaettevõtja oma tõsielusarjaga ning alles kolmandana poliitik. Kui vaadata tema kaht esimest karjääri, siis need on kolmandasse toodud. Ehk kõige puhul on küsimus, kuidas seda müüakse,“ leiab õppejõud.

Sama loogika kehtib tema arvates ka Trumpi lubaduste ja nende täitmise kohta. „Trump ka ei tunnista kunagi, et ta eksis. Ta võib seda teha vaikselt läbi selle, et ei ütle midagi ja muudab kurssi, või siis teatab, et ta muutis meelt, aga ta ei sõnasta seda kunagi nii, et jääks mulje, et ta eksis.“

Wierenga peab näiteks Trumpi piiripoliitikat osaliselt reklaamitrikiks. „Erinevad eelnevad presidendid on tegelikult deporteerinud rohkem migrante kui Trump. See on talle vaid turundusstrateegia,“ selgitab ta.

Iraani sõda läks vastuollu Trumpi lubadustega

Wierenga näeb Trumpi välispoliitika vastuolusid eriti selgelt Iraani sõjas. USA ja Iisrael alustasid 28. veebruaril 2026 Iraani vastu sõjalisi rünnakuid, mis vallandasid ulatusliku piirkondliku konflikti. Kuigi vahepeal püüti saavutada relvarahu, ei ole konflikt oktoobri lõpu seisuga ikka veel lahenenud.

„Samas on nad langetanud teisi otsuseid, nagu Iraani sõtta minemine vaatamata sellele, et Ameerika rahvas ei soovi veel üht igikestvat sõda. Trump lubas oma kampaanias, et ei alusta veel üht sellist sõda,“ ütleb Wierenga.

Tema hinnangul oleks Trumpil olnud lihtsam täita lubadust vältida uusi sõjalisi konflikte kui lubadust lõpetada Venemaa agressioonisõda. „Noh, sellise sõja mittealustamine olnuks märksa lihtsam kui näiteks täita lubadust, et lõpetad Putini agressioonisõja Ukraina vastu.“

Wierenga kahtleb, kas Trump algselt üldse kavatses Iraani vastu sellises ulatuses sõjalist jõudu kasutada. Tema hinnangul on presidendi kursimuutuse taga lähedased suhted Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga. „Ma ei ole veendunud, et Trump algselt soovis sellesse sõtta minna nii, nagu ta lõpuks läks. Netanyahu kas veenis või survestas teda seda tegema.“

Wierenga peab ebatõenäoliseks, et Trump oleks pidanud Iraani-vastast sõda oma valijate seas laialt toetatud algatuseks. Ta toob näiteks 2025. aastal mõrvatud konservatiivse arvamusliidri Charlie Kirki, kes oli avalikult vastu USA sõjalisele sekkumisele Iraanis. „Ma ei usu, et see oli algusest peale tema plaan, kuid nii on läinud. Ja minu arvates tuleb selle muutuse mõistmiseks vaadata ka Trumpi lähedasi suhteid Netanyahuga,“ ütleb Wierenga.

Sõda on tema arvates muutnud ka USA parempoolsete sisepoliitilist arutelu. Ta toob näiteks konservatiivse arvamusliidri Laura Loomeri, kes oli varem väljendanud Venemaa suhtes sõbralikke seisukohti, kuid kelle suhtumine muutus pärast USA sõjalise tegevuse algust Iraanis. Samal ajal süvenesid erimeelsused parempoolsete seas Iisraeli toetamise küsimuses.

Trumpi suhtumine Putinisse ja Euroopa julgeolekusse

Venemaa presidendiga suheldes võib Trumpi mõjutada Wierenga hinnangul ka tema arusaam suurriikide juhtide rollist. „Ma ei tahaks öelda, et Trump tunneb Putini vastu aukartust, kuid midagi sellesarnast võib seal olla. Ta võib näha Putinis endaga võrdväärset liidrit: kaks maailma kõige võimsamat meest, kahe suurima tuumaarsenaliga riigi juhid, kellel on õigus langetada otsuseid, millega teised peavad arvestama,“ leiab Wierenga.

Wierenga oletab, et selline mõtteviis võib selgitada, miks Trump ei ole tahtnud Putinit piisavalt jõuliselt survestada. See läheks vastuollu presidendi enda arusaamaga jõulistest juhtidest ja läbirääkimistest. Wierenga meenutab siiski perioodi, mil Trump paistis Venemaa presidendis pettunud olevat, sest Putin jätkas Ukraina pommitamist ajal, mil peeti rahuläbirääkimisi. „Ma arvan, et Trumpile ei meeldinud, et ta pandi halba valgusesse,“ ütleb Wierenga. Tema hinnangul võis Trumpi pahameelt mõjutada ka see, et Putini jätkuv sõjategevus muutis USA presidendi vahenduskatseid vähem usutavaks.

Wierenga on mures ka selle pärast, kuidas Washington suhtub Venemaa hübriidrünnakutesse Euroopas. Tema arvates võib USA praegune juhtkond käsitleda neid pigem ebameeldiva probleemina kui otsese ohuna kogu liitlassüsteemile. „See on muidugi puhas spekulatsioon, kuid mulle tundub, et Washington võib käsitleda praeguseid hübriidrünnakuid Euroopas pigem tüütu probleemina kui eksistentsiaalse ohuna.“ Ta oleks soovinud kuulda Washingtonilt palju jõulisemat hoiatust: „Ärge isegi kaaluge meie liitlaste ründamist või ähvardamist, sest sellel oleksid väga tõsised tagajärjed.“

Diislikokkulepe Venemaaga tekitab küsimusi

Wierenga üheks teravamaks kriitikaobjektiks on USA ja Venemaa vaheline diislikütuse kokkulepe. Trump teatas 9. oktoobril pärast telefonivestlust Putiniga, et Venemaa hakkab tarnima diislikütust USA ja maailmaturu jaoks. USA andis seejärel loa teatud Venemaa diislikütuse tehinguteks, leevendades seega osa kehtinud piirangutest. Washington on põhjendanud kokkulepet muu hulgas sooviga mõjutada Moskvat Ukraina sõja üle peetavatele läbirääkimistele naasma.

Wierenga näeb kokkuleppes aga mitut tõsist ohtu. „Minu arvates on selle juures mitu väga muret tekitavat aspekti. Esiteks avab see võimaluse, et mõned Trumpi liitlased hakkavad tegema äri Putini ja tema lähikonnaga. Teiseks paneb see proovile Venemaa-vastaste sanktsioonide tegeliku toimimise.“

Tema sõnul tekib küsimus, kas Venemaa-vastased piirangud kehtivad kõigile ühetaoliselt või saab presidendile lähedane äriringkond erikohtlemise osaliseks. „USA on vastu võtnud Lindsey Grahamiga seotud sanktsioonimeetmed, mis näevad ette karistusi ka kolmandatele osapooltele, kes Venemaaga äri ajavad. Nüüd jääb mulje, et need reeglid ei pruugigi kõigile kehtida.“

Wierenga toob eraldi esile Trumpi erisaadikud Steve Witkoffi ja Jared Kushneri, kellel on olnud keskne roll Venemaaga peetavates läbirääkimistes. „Nad käivad seal pidevalt, arendavad suhteid ja valmistavad midagi ette.“ Wierenga peab murettekitavaks võimalust, et presidendi äriline maailmavaade ja tema välispoliitilised otsused võivad omavahel põimuda.

„Kui tahate Trumpi mõista, vaadake tema seniseid karjääre. See aitab mõista tema maailmapilti ja teha põhjendatud järeldusi tema käitumise kohta ka siis, kui me tema tegelikke mõtteid otse temalt endalt ei kuule,“ ütleb Wierenga.

Kongress võib Trumpi piirata, kuid tagajärjed pole kindlad

USA sisepoliitikas peab Wierenga võimalikuks, et Trumpi võimu piiramiseks hakkavad koostööd tegema mõlema suure erakonna poliitikud. Ta peab siiski ebatõenäoliseks, et presidendi ja Kongressi vahel tekkiv konflikt viiks kiiresti selgete tulemusteni.

„Kui mõlema erakonna poliitikud suudavad teha koostööd presidendi võimu piiramiseks, võib sellest kujuneda üks võimalik stsenaarium.“ Tema sõnul sõltub palju sellest, kui kaugele on Kongress valmis minema ja kuidas reageerib ülemkohus olukorras, kus president läheb seadusandjaga otsesesse vastuollu.

Wierenga kahtleb, et Trump täitevvõimu korraldustest kergesti taganeks. Kui demokraadid saavutaksid 2026. aasta vahevalimistel edu, võiksid nad algatada uurimisi, kutsuda inimesi Kongressi komisjonide ette ja suurendada poliitilist survet. „Aga suur osa sellest võib jääda lihtsalt poliitiliseks etenduseks. Kahtlen, kas sellega kaasnevad märkimisväärsed tagajärjed.“

Vahevalimiste kampaanias peab Wierenga tõenäoliselt keskseks majandusküsimusi. „Praegu ei lähe Ameerika majandusel just suurepäraselt. Seetõttu arvan, et demokraadid keskenduvad rohkem sisepoliitikale ning tõenäoliselt tõusevad taas esile klassipoliitika ja majandusliku ebavõrdsuse küsimused.“ Ta prognoosib, et arutelu keskmesse võivad kerkida miljardäride ja tavakodanike vaheline majanduslik lõhe ning jõukuse koondumine.

Välispoliitika võib tema hinnangul saada suurema kaalu 2028. aasta presidendivalimistel. „Huvitav saab olema näha, kas mõni favoriitidest räägib Ameerika suhete taastamisest näiteks Kanada ja Taaniga, kellega on viimasel ajal tekkinud teatavaid probleeme.“ Samuti jälgib ta, mida demokraatide võimalikud kandidaadid ütlevad Venemaa agressioonisõja ja Ukraina toetamise kohta.

Wierenga ei usu siiski, et välispoliitika tõuseks 2028. aasta valimiskampaania kõige kesksemaks teemaks. Tema intervjuust joonistub välja laiem mure: Trumpi välispoliitikat kujundavad tema sõnul lisaks USA strateegilistele huvidele isiklik juhtimisstiil, äriline mõtlemine, suhted teiste suurriikide juhtidega ja soov näidata end võimsa läbirääkijana. Ukraina, Euroopa julgeoleku ja NATO tuleviku jaoks on määrav, kas need tegurid viivad Washingtoni liitlaste kindlama toetamise või hoopis suurema tehingulisuse suunas.