Reedel, 6. oktoobril jõudis kinolevisse Liis Nimiku tõsielufilm “Päikeseaeg”, mis jutustab lugu tänapäeva Eesti külaelust ja selle sügavamas kihis säilinud ürgsest kooskõlast loodusega. Oma vanaemalt inspiratsiooni saanud režissöör usub, et sellisest harmoonilisest eluviisist saab palju õppida elamise kohta.
Looduse lõputus ringkäigus on kõigil oma ülesanne – taimedel, seentel, putukatel ja loomadel… Nad leiavad alati oma tasakaalu, rütmi ja kooskõla. Seitsme aasta jooksul filmilindile üles võetud film viib vaataja Eesti kodudesse, kus elatakse rahulikult eemal maailma kaosest, looduse poolt etteantud rütmis. Aga inimliku loovuse südames on alati peidus üks pisike vastuhakk, mis ei taha järgida seda, mis on meile ette kirjutatud.
Ürgne ja unenäoline dokumentaalfilm “Päikeseaeg” viib vaataja tema enda lapsepõlveradadele ning loob ruumi, kus on hea mõelda ja tunda, mida annab inimesele kontakt loodusega ja mis võiks juhtuda, kui see kaob.
Loodushäälte rikkuses ja valvekoera silma all läbi aastaaegade filmitud maastikuvaated vahelduvad külaelu idülliliste hetkedega erinevates kooslustes. Kõrvalises talus elab üksik vanainimene omakujundatud iluaiaga. Väikeasula kortermaja keldris harjutab katlakütja kitarri. Noor kunstnik mängib voodiveerel lõõtsa. Ühe pere lapsed avastavad koos maailma – ronivad puude otsas, seiklevad metsas, kelgutavad-suusatavad, veedavad koos vanematega kodus videvikku. Algaja talupidaja talitab loomi ja rajab uut karjamaad. Kultuurimajja kogunenud kohalikud püüavad hulgakesi leida ühist harmooniat nii kooriproovis, lõõtsa-ansamblis kui ka poliitilisi elukorraldusi harutaval koosolekul.
Seitsme aasta jooksul filmilindile üles võetud film külastab Eesti kaugetes maanurkades elavaid inimesi, loomi ja loodust, kes koos moodustavad ühe suure orkestri ja ei küsi maailmalt, kas neid on vaja. Nad ise ongi maailm.
ERR-ile antud intervjuus kinnitas režissöör Liis Nimik, et mõistis filmi valmimise käigus, kuidas meie loovus on otseselt seotud loodusega. Filmi loomise ajendiks oli igatsus tema lahkunud vanaema elamise ja olemise viisi järele. “Maal ürgses rahus, poes ei käi, tal ei olnud nagu midagi vaja, ta elas nagu kõige rikkam, aga oli ühiskonna standardite järgi kõige vaesem,” kirjeldas režissöör oma vanaema elu.
Koos operaator Erik Põllumaaga läksid nad Eesti maakohtadesse seda tunnet otsima, et see üles leida ja filmikeelde tõlkida. “Võib öelda nii, et me alguses me tegime filmi olemisest, aga lõpetasime teadmisega, et tegime filmi elamisest,” lausus režissöör.
“Päikeseaeg” on Liis Nimiku täispika dokumentaalfilmi debüüt, varasemalt on ta tegutsenud montaažirežissöörina mängufilmide juures (Veiko Õunpuu “Free Range” ja “Roukli”, Martti Helde “Risttuules” ja Lauri Lagle “Portugal”) ning produtseerinud dokumentaalfilme (Eeva Mägi “Lembri Uudu” ja “Süda Sõrve sääres” ning Carlos Lesmese “Üht kaotust igavesti kandsin”). Liis Nimik on ka BFMi montaažiõppejõud ning nooremteadur.
Filmi tootja on Klara Films, stsenaristid Liis Nimik ja Anti Naulainen, operaator Erik Põllumaa, montaažirežissöör Liis Nimik, helioperaatorid Mart Kessel-Otsa, Ann Reimann ja Nikita Shiskov, helirežissöör Israel Bañuelos ning produtsendid Edina Csüllög ja Liis Nimik.
“Päikeseajale” on juba kiitust avaldanud filmikriitik Tristan Priimägi, kelle sõnul see on “aasta parim film”. Teine filmikriitik Ralf Sauter on öelnud: “Seda filmi vaadates ei jälgi sa niivõrd neid tegelasi, kui iseennast ja see on see tunne, mida hea kunst peaks tekitama.”
