31. mail 2026 sulgus lõplikult üks Teise maailmasõja ajaloo peatükk. 104 aasta vanuselt suri Saksamaal oma kodus Leverkuseni lähedal viimane Raudristi Rüütliristi kavaler, Saksa õhujõudude (Luftwaffe) leitnant Hugo Broch. Eesti sõjaajalukku on Broch kirjutatud kui mees, kes 1944. aasta saatuslikul sõjasuvel puhastas Eestimaa taevast Nõukogude ründelennukitest.
Raudristi Rüütlirist oli Teises maailmasõjas Saksamaa üks prestiižsemaid ja kõrgemaid sõjalisi autasusid. Selle haruldase tunnustuse pälvisid enam kui 7000 sõjaväelase hulgas ka neli eestlast – Alfons Rebane, Harald Nugiseks, Harald Riipalu ja Paul Maitla –, keda rahvas mäletab Eesti suurimate kangelastena. Pärast 105-aastase Wehrmachti vanemleitnandi Heinz Rafothi surma tänavu veebruaris jäi Hugo Broch viimaseks elavaks meheks terves maailmas, kes seda aumärki kandis.
6. jaanuaril 1922 Reinimaal Leichlingenis sündinud Hugo Broch unistas lendamisest juba poisikesena. 18-aastaselt sõjaväkke astudes pidi ta esialgu ehitama lennuvälju, kuid sihikindlus viis ta 1940. aasta lõpus lennukooli. Oma 21. sünnipäeval, 1943. aasta alguses, määrati noor piloot idarindel võitlevasse kuulsasse hävituseskadrilli JG 54, mille lennumasinad tunti ära piloodikabiini alla maalitud rohelise südame järgi.
Algus ei olnud roosiline. Esimese õhuvõidu – Nõukogude LaGG-3 hävitaja lasi ta alla 1943. aasta märtsis, kuid see võit tühistati karistuseks lahingformatsiooni rikkumise eest. Õige pea aga tegi Broch selle tasa, kujunedes üheks osavaimaks ja külmaverelisemaks piloodiks Luftwaffe ridades.
Kuigi Hugo Brochi lahingutee kulges idarindel Volhovist Ukrainani, seovad teda Eestiga 1944. aasta august ja september. Pärast üheksakuist pausi instruktorina Prantsusmaal ja Sileesias naasis noor hävituslendur idarindele. Tema ülesandeks sai kaitsta taanduvate vägede tagalat ja tsiviilelanikke.
Eesti taevas tegi Broch puhta töö, tuues vaid ühe kuuga alla kümme Nõukogude sõjalennukit. Juba 17. augustil, päev pärast rindele naasmist, lasi ta Peipsi järvel Mehikoorma juures alla hävituslennuki La-5. Neli päeva hiljem hävitas ta Võru ja Antsla vahel veel kaks samatüübilist masinat. 25. augustil Tõrvast idas ründas ta Pikasilla suunal edukalt hävitajat Jak-9 ja ründelennukit Il-2. Selles lahingus sai tema enda lennuk vastutuules kergelt vigastada, sundides pilooti Lätis Võnnu juures kõhule maanduma. Ent juba viie päeva pärast oli ta rivis tagasi, saavutades uusi õhuvõite nii Tartu kui ka Valga all.
Brochi ja tema kuulsa, Teise maailmasõja parimaks peetud hävituslennuki Focke-Wulf 190 kohalolek Eesti taevas tähendas reaalsete elude päästmist. Punaarmee Il-2 ründelennukid ei jahtinud vaid sakslaste tehnikat, vaid terroriseerisid ka kohalikke. Üks Järva-Jaani elanik meenutas Maalehele antud usutluses, kuidas 1944. aasta septembris pääses tema sugulane napilt surmast, kui Selikülas lehmi karjamaalt toonud naist märganud punalendur teda pommiga ründas.
Sellele terrorile tegi Hugo Broch lõpu. 20. septembril 1944 kell 11.12 tabas Broch vaid 200 meetri kõrgusel maapinnast rünnakule sööstnud venelaste Il-2. Tabamuse saanud lennuk pillas Järva-Jaanist paari kilomeetri kaugusel asuva Metsla küla Jürimardi talu piirile kaks pommi ja prantsatas raginaga metsa. See oli Brochi 57. kinnitatud õhuvõit.
Oma 324 lahinglennuga (120 neist Messerschmitt Bf 109 ja ülejäänud Focke-Wulf 190 kabiinis) saavutas ta 81 ametlikult kinnitatud õhuvõitu. Nende hulgas oli 12 topeltvõitu ja 3 kolmikvõitu. Tema saagiks langesid 25 Jak-9, 18 Il-2, 17 La-5 lennukit ning isegi kaks ameeriklaste P-39 Airacobrat.
12. märtsil 1945. aastal, olles Kuramaa kotis, teenis veltveebel Broch välja Raudristi Rüütliristi ning ülendati leitnandiks. Tema suurimaks saavutuseks ei saa aga pidada ainult allatulistatud vaenlasi, vaid erakordset kaitseinglit: sõja jooksul ei lastud Brochi lennukit kordagi alla ja ta ei kaotanud õhuvõitlustes kordagi oma lahingpaarilist.
Kui Kuramaa kotis langes Punaarmee kätte vangi ligi 200 000 Saksa sõdurit, keda ootasid ees pikad aastad Siberi vangilaagrites, siis Brochil õnnestus 8. mail lennata Flensburgi ja alistuda Briti vägedele. Juba 80 päeva hiljem oli ta vaba mees.
Tsiviilelus töötas Broch Agfa AG ettevõttes pensionipõlveni. Ta oli sõjaajaloohuviliste seas hinnatud ja lugupeetud mees, kes jagas lahkelt mälestusi ja fotosid, lisades neile tihti hävituslendurite võiduhüüde: “Horrido!”. Oma edust lahinguväljal rääkis ta aga alati tagasihoidlikult: “Seda, kui edukas ma olin, öelgu teised. Meil Saksamaal öeldakse, et mehe sõrmeots iseenda suus haiseb.”
Ometi püsis temas elavana kirg taevalaotuse vastu. See viis 2017. aastal, kui Broch oli 95-aastane, erakordse sündmuseni. Suurbritannia meedia vahendusel viidi vana õhuäss lendama sõjaaegse Briti hävitajaga Spitfire. 72 aastat pärast sõja lõppu istus Saksa piloot uuesti hävituslennuki kabiini ja juhtis seda 10 minutit. “See oli suurepärane! Kõik see on mulle meelde tuletanud, kui imeline on lennata,” õhkas vanahärra pärast maandumist.
Tema elumoto oli lihtne, kuid kandev: “Ära kunagi loobu unistamast ja väldi igavust.”
Nüüdseks, mil viimane Rüütliristi kavaler on lahkunud, jääb elavate kirja veel vaid üks Teises maailmasõjas osalenud Saksa hävituslendur – 105-aastane austerlane Norbert Schücking, kes sõdis läänerindel. Hugo Brochi lugu jääb aga alatiseks meenutama noort meest, kes uskus oma unistustesse ja kes jättis oma jälje ka Eesti ajalukku, kaitstes 1944. aasta sügisel meie talusid ja inimesi idast rulluva hävingu eest.
