Ameerika vahevalimised on toonud uskumatu alanduse vabariiklaste parteile, Donald Trumpile ja MAGA (Make America Great Again) liikumisele, kirjutab iiri rahvuslane Keith Woods. Iraani sõda oli üks suuremaid faktoreid vabariiklaste partei hülgamisel, samas kui immigratsiooni piiramine – mis “mõõdukate” neokonservatiivide väitel erakonda kahjustas – oli üks vabariiklaste väheseid võiduteemasid.

MIGA (Make Israel Great Again) eesotsas Mark Levini, Laura Loomeri ja Ben Shapiroga, oma agentide nagu John Doyle ja Captive Dreamer toetusel, on hävitanud koalitsiooni, mis tõi Trumpile 2024. aastal ajaloolise võidu, kulutas parempoolsete poliitilise kapitali Iisraeli puurimipüha-sõjale ning vaigistas ja naeruvääristas kõiki, kes helistasid häirekelli, et valijad ei suhtuks sellesse hästi. Presidendi sõnul on lohutuseks see, et endale saadakse Gröönimaa.

See on kõige uuem ja halvim odav-populistliku parempoolsuse saavutus maailmalaval. Ungaris on MAGA lemmik Viktor Orbán kuueteistkümne aasta järel võimult tõugatud, ning J. D. Vance’i visiit ja seotus MAGA-ga ainult kahjustas teda. Brasiilias on Bolsonaro liikumine kaotanud järjekordsed presidendivalimised 81-aastasele sotsialistile. Suurbritannias on Nigel Farage’i partei Reform UK oma toetuse nii rängalt maha mänginud, et jääb nüüd isegi sügavalt ebapopulaarsele leiboristide valitsusele pea kümne punktiga alla.

Mingit kuldajastut ei ole, “vibe shift” kestis vaid ühe valimistsükli ja nüüd on aeg kuulata pessimiste.

Probleem läheb palju sügavamale kui Trumpi välispoliitika või mõne sellise konkreetse juhi ebaõnnestumised. Populistlik parempoolsus on kümnendi parema osa nautinud enneolematuid võimalusi liberaalse süsteemi vaidlustamiseks, ometi on tal tulemusi märkimisväärselt vähe ette näidata. Kui jätta kõrvale valimisvõidud, suur sotsiaalmeediapublik, pooli vahetavad tehnoloogiamiljardärid: mida sellist, mis äsjased valimised üle elab, on üldse saavutatud?

Mamdani ja Zach Polanski taoliste tegelaste ümber on tekkinud uus, Z-põlvkonna-sõbralik vasakpoolsus, mis pakub arusaadavat majanduspoliitika kogumit, mis täiesti olenemata nende laiemast poliitikast, esitab valijatele vähemalt väljavaate teistsuguseks tulevikuks. Varamaksud, universaalne põhisissetulek, avalik eluase, kõrgem miinimumpalk, ümberjagamine: need on konkreetsed ideed, mis lubavad parandada inimeste materiaalseid olusid. Milline on populistlike parempoolsete samaväärne pakkumine? Üldiselt on see buumerite sotsialism ja puritaanlik kasinus noortele.

Trump on korduvalt öelnud, et tema eesmärk on buumeritest varaomanikele eluasemehindade paisutamine ning Farage on pühendunud kolmekordsele lukule, mis on mõeldud lõputult pensionide tõstmiseks. Vabariiklased käsivad Z-põlvkonnal lõpetada videomängude mängimine ning minna välja ja töötada. Farage’i sõnul peaksid noored lõpetama kodust töötamise ja olema sunnitud pendeldama tööle oma lagunevatesse multikultuursetesse linnadesse. Noorema kohordi seas ei ole asjad palju paremad, kes ebamääraselt žestikuleerivad immigratsioonipiirangute ja vasakpoolsete programmide kärpimise suhtes, nagu need üksi moodustaksid majandusprogrammi.

Trumpi allkirjaga seadusandlik saavutus, “Üks suur ilus seaduseelnõu”, oli järjekordne häbiväärne näide jõukuse ülekandmisest noorematelt põlvkondadelt vanematele varaomanikele. Ühe analüüsi käigus leiti, et tüüpiline 40-aastane, kes teenib mediaansissetuleku, kaotab kavandatava seaduseelnõu alusel 7500 dollarit eluaegsest majanduslikust heaolust, samal ajal kui 70-aastane sama sissetuleku pealt saaks 17 500 dollarit. Lõplike õigusaktide kohaselt lisanduvad riigivõlale triljonid, kulusid kannavad tulevased põlved. Vaevalt pakkus tema kaootiline tariifidega ümberkäimine veenvamat alternatiivi. Ma ei ole põhimõtteliselt tariifide vastu, aga see oli taaskord Trumpi kapriisse suhtumise juures hädatarvilikult läbi viidud poliitika, milles oli vähe pikaajalist planeerimist reindustrialiseerimiseks ja mis korduvalt ümber pöörati vastuseks finantsturu segadustele.

Sama palju kui Iraani sõda, oli majanduspoliitika kindlasti suur faktor usalduse kaotamisel vabariiklaste võimu vastu. Kogu jutu kõrval töölisklassi häältest, milline on selle taga suur majanduslik visioon? Rohkem maksukärpeid, rohkem võlgu ja ebamääraseid lubadusi, et tariifid toovad töötleva tööstuse tagasi. Taas õõnestab populistlikke lubadusi tõsise intellektuaalse ettevalmistuse ja sidusa majanduslik visiooni puudumine.

Aga probleem läheb kaugemale kui ideedepuudus. Isegi siis, kui parempoolsed teavad täpselt, mida nad tahavad, on nad osutunud märkimisväärselt võimetuks seda ellu viima. Kui oli üks teema, milles praktiliselt iga populistlik parempoolne jõud nõustus, siis oli see sõnavabaduse kaotamise oht. Kui Trump ise pärast 6. jaanuari 2020 kõigi suuremate tehnoloogiaplatvormide poolt tühistati, pidanuks vabariiklaste administratsiooni jaoks olema prioriteet number üks luua püsiv kaitse valimatu internetitsensuuri eest. Trump lubas seda 2022. aastal selgesõnaliselt, lubades reformida sideseadust ja võtta vastu digitaalsete õiguste deklaratsioon, mis tagab kasutajatele selgituse ja edasikaebamisõiguse, kui nende kontod tsenseeritakse või kõrvaldatakse. Selle asemel loobysid vabariiklased sellest kõigest, hoolimata Kongressi mõlema koja kontrollimisest, niipea kui Elon Musk omandas Twitteri ja Meta ning YouTube oportunistlikult loobusid ühe osa populaarsete konservatiivide tsensuurist.

Samuti on uute parempoolsete miljardäride rahastamine puhutud läbi mööduvate projektide, mis ei jäta kestvat kultuurilist mõju. Ainuüksi Elon Musk kulutas 2024. aastal Trumpi ja vabariiklasi toetades ligi 300 miljonit dollarit, millele järgnesid 2026. aasta valimistsükli jooksul uskumatud 474 miljonit dollarit poliitilistele annetustele. See on kolmveerand miljardit dollarit, mis valatakse valimispoliitikasse vaid mõne aastaga, kusjuures põhimõtteliselt puudub vastupidav institutsionaalne taristu, mis näitaks, et eraettevõte rahastab rohkem kampaaniaid. Seda enam on see Muski puhul hämmingut tekitav, sest viimaste aastate jooksul on ta korduvalt võtnud omaks radikaalsed parempoolsed seisukohad sellistes küsimustes nagu demograafia ja võimendanud ehtsate rahvuslaste hääli, kes on ideoloogiliselt üsna kaugel peavoolu-vabariiklastest.

See peegeldab sügavamat asümmeetriat vasak- ja parempoolsete vahel. Vasakpoolsusel on aju. Neil on kaader haritlasi ja professionaalseid aktiviste, kes seavad oma agenda ja strateegia, mõeldes pikkadele aastatele ette. Samuti on vasakpoolsetel patroonidel hea meel investeerida kõikvõimalikesse kultuuriprojektidesse, mida nad tunnevad ja mis on kooskõlas nende väärtustega. Parempoolsusel ei ole aju. Seda juhivad suuresti meediatrendid ja meeleheitlikud katsed ametit säilitada. Selle patroonid kipuvad liiga palju keskenduma oma äriinvesteeringuile, ning ootavad kohest tasuvust kohtade näol ja ligipääsu poliitilisele võimule. Või investeerivad nad Eloni puhul sellesse, mis tundub paanilise vastusena arusaamisele, et vasakpoolsed võivad võimule naastes elu äärmiselt raskeks teha, sellisel juhul teeb seda iga ettevõtjasõbralik alternatiiv. Nagu keegi hiljuti tabavalt kirjutas: “Vasakpoolsed annavad inimestele 100 000 dollari suuruseid stipendiume lesbiliste romaanide kirjutamiseks, samal ajal kui parempoolsed küsivad omaenda toetajailt 200 dollarit, et kuulata teoreetilisi mõtisklusi Antikristuse teemal.”

Kujutlegem, mida oleks võinud saavutada kasvõi murdosa sellest rahast, mille Elon eraldas vahevalimiste kampaaniakassasse, kui see oleks investeeritud väärtuslikesse institutsioonidesse, kirjastustesse, filmistuudiotesse, uurimisinstituutidesse või lihtsalt uue intellektuaalide põlvkonna kasvatamisse. Selle asemel pillutakse varandusi reklaamifirmadele ja poliitikute valimiskampaaniatele, kelle parimaks saavutuseks oleks vasakpoolsete kõige äärmuslikumate ilmingute ajutine ohjeldamine, enne kui nad mõne aasta pärast võimult lahkuvad. Vasakpoolsed on kulutanud põlvkondi institutsioonide ülesehitamisele, mis suudavad kujundada kultuurikeskkonda, milles valimisi peetakse. Nende mõjuvõimu kasvatamine ei sõltu ühest valimisvõidust ega võimupositsioonist. Tänu püsivatele institutsioonidele ning elukutselistele aktivistidele ja intellektuaalidele ei pea nad kartma, et üks valimistsükkel võiks nende kultuurilise mõjuvõimu hävitada. Mõelgem kas või sellele, kui paljusid mõjukaid parempoolseid meediategelasi võib ees oodata veel aastaid kestvat tsensuuri, rahaliste teenuste kaudu platvormilt tõrjumist ja õiguslikku tagakiusamist, kui demokraadid taas võimule tulevad.

Selle dünaamika tagajärjeks on poliitiline kultuur, kus tasu saavad ülekaalukalt need, kes suudavad tekitada kõige rohkem kaasatust ja meelitada üha juhmistuva publiku eelarvamusi. Nende näiline mõjuvõim müüakse seejärel maha jõukatele ja enesest heal arvamusel buumeritele, kes usuvad, et müüvad noortele edukalt Lääne väärtusi. Ambitsioonikas noor konservatiiv näeb suurepäraselt, kuhu stiimulid suunavad. Milleks kulutada aastaid poliitökonoomia, ajaloo või filosoofia õppimisele ja tõsiseltvõetava teadustöö tegemisele, mida loeb vaid käputäis inimesi, kui palju suurema publiku saab kokku koguda vandenõuteooriaid taaskasutades? Või miks mitte hankida endale koht väljaandes The Blaze, kus kaitsta vabariiklaste parteiladvikut ja selgitada buumeritele, kuidas Z-põlvkonna konservatiivid kultuuri tagasi võidavad, postitades Anakin Skywalkeri ja Draco Malfoy meeme?

Üldiselt ei meeldi mulle sellistesse aruteludesse iseennast tuua, kuid siinkohal on see asjakohane. Usun, et minu mõju on olnud alates Twitterisse ennistamisest 2023. aastal märkimisväärne. Sellest ajast alates algatasin kampaania Iirimaa vaenukõne seaduse vastu, mis tõi selle avaliku arutelu keskmesse, näitas, kui ebapopulaarne see tegelikult oli, ning viis lõpuks selleni, et valitsus loobus oma ettepanekutest vaikselt. Samuti algatasin kampaania „Ban The ADL“, mille tulemusel pöördus avalik arvamus selle organisatsiooni vastu jõuliselt, puhkes ülemaailmne arutelu sionistliku mõjuvõimu üle ning organisatsioon leevendas oma jõupingutusi Muski X-i vastu. Erinevates väljaannetes avaldan poliitilisi uudiskirju, millel on maailmas üks suuremaid lugejaskondi.

Minu edu peale vastas vasakpoolne leer aga mind tugeva tsensuuri alla seades. Sorose rahastatud organisatsiooni Media Matters kampaania viis selleni, et kaotasin oma YouTube’i kanali ja peamise annetuste allika. Vasakpoolsed organisatsioonid saavutasid selle, et mind kanti Visa musta nimekirja kõrvuti finantspetturite ja kurjategijatega, takistamaks mul Substacki kaudu tellimusi vastu võtta. Mind keelasid ära ka mitmed teised annetuskeskkonnad. Seejärel keelas USA mul riiki siseneda pärast intervjuud, kus mind küsitleti, kas olen etniline rahvuslane. Hoolimata praeguse administratsiooni lubadusest toetada Euroopa patrioote ja päästa Euroopa tsivilisatsioon, ei võtnud ükski mõjukas konservatiivne tegelane minu riiki sisenemise keelu vastu sõna ning administratsioonist ei astunud esile keegi, kes oleks selle tühistanud. Ükski konservatiivse süsteemi miljardär ei reageerinud minu täielikule rahalisest taristust väljalülitamisele pakkumisega rahastada minu tööd. Ükski neist konservatiivsetest meediategelastest, kes propageerivad sõnavabadust ja kes kampaaniaga „Ban the ADL“ kaasa läksid, ei kommenteerinud asjaolu, et mind kanti minu poliitiliste vaadete tõttu Visa musta nimekirja.

Sellistes oludes, miks peaks ükski ambitsioonikas noormees püüdma poliitikat paremale kallutada väljaspool mõne meediaorganisatsiooni palgalise suuvoodri rolli? Minu juhtum pole kaugeltki ainus. Nick Fuentesel on Ameerika poliitiliste mõjutajate seas üks suurimaid publikuarve, kuid näib, et ükski suur rahastaja pole tulnud välja pakkumisega rahastada organisatsiooni America First, mis ühendaks groyperite seast kõige võimekamad ja andekamad. Mõjukad rahvuslased, nagu Martin Sellner, on sunnitud kasutama krüptovaluutat ja mööda maailma ringi reisima, et leida endale usaldusväärne pangakonto. Kuidas on võimalik, et pärast kümmet aastat intensiivset vasakpoolset tsensuuri pole endiselt leitud usaldusväärset lahendust rahaliste teenuste kaudu platvormilt tõrjumisele?

MAGA ümber kujunenud isikukultus on tekitanud Euroopa imetlejatele veel ühe vastuolu: liikumised, mis väidetavalt seisavad rahvusliku suveräänsuse eest, on muutunud tihedalt seotuks Ameerika presidendi üha heitlikumate välispoliitiliste otsustega.

Tuletagem meelde häbiväärset vaatepilti CPACi Ungari konverentsil, kus Euroopa rahvuslikud aktivistid tõusid konverentsi avamiseks püsti Ameerika hümni ajaks. Samal ajal arutas USA administratsioon Trumpi tuju ajel Gröönimaa Taani jurisdiktsiooni alt äravõtmist – ettepanekut, mida MAGA eestkõnelejad hakkasid innukalt toetama, justkui oleks tegemist eurooplastele näkkuvisatava kindaheitmisega. Sellised parteid nagu Reform UK said rängalt kõrvetada oma varajase toetuse Trumpi puurimi-sõjale. Valijate silmis seostub MAGA populism nüüd peamiselt omavoliliste sõdade, korruptsiooni ja hüppeliselt tõusvate naftahindadega.

Vabariiklaste hävitaval kaotusretkel on siiski ka üks helgem külg. Nagu lahkumisküsitlused on selgelt näidanud ja asepresident ise nüüd tunnistanud, oli vabariiklaste lüüasaamise peamine põhjus sõda Iraaniga. Vance’i avalik distantseerumine sellest näitab, et vabariiklased teevad nüüd toiduahela kõigil tasanditel kõik endast oleneva, et selle katastroofiga seotusest vabaneda – võib-olla isegi Trump ise. Vabariiklaste tulemuste pärast tuntav raev on juba suunatud Iisrael-esikohal-fraktsiooni vastu, mis on aastaid poliitilist tegevuskava domineerinud. Vance on 2028. aasta presidendivalimistele juba suuna andnud sõnumiga, et Ameerika suhted Iisraeliga tuleb ümber mõtestada. Kümme aastat tagasi olnuks selline seisukoht mõeldamatu. Lägapopulismi ja buumerite poliitilise masinavärgi läbikukkumine on ilmne ning kõikjal Läänes on parempoolsed parteid üha enam identitaaride kontrolli all.

Parempoolsed tõmbavad endiselt ligi intelligentseid ja idealistlikke noori, ehkki neid ei ole ikka veel piisavalt palju. Paljud neist leiavad end institutsionaalses isolatsioonis või sõltuvuses establishment’i parempoolsetest organisatsioonidest, mille prioriteete nad ei jaga. Parempoolsed peavad end radikaalse intellektuaalse liikumise juhtimisel põhjalikult ümber kujundama, nii nagu vasakpoolsed läksid 1960. aastatel ühe sellise liikumise kontrolli alla. Kuid siin kerkib taas esile inimkapitali probleem. Kui suurem osa parempoolsusest on läga, siis sellepärast, et just seda suurem osa parempoolsusest tahabki. Püsivaks intellektuaalseks süvenemiseks napib huvi. Keskmise parempoolse inimese mõistus on COVID-i ajast saadik vandenõumõtlemise tõttu sedavõrd läbi kärsatatud, et kriitiline mõtlemine käib talle vaevu üle jõu. Paljud teised on end poliitilisest mängust ise kõrvale jätnud, uskudes vildakatesse teooriatesse peatsest kodusõjast või vägivaldsest revolutsioonist.

Kõige enam vajame seega uut poliitilist kultuuri, mis sobiks avangardistlikule liikumisele. Selles kultuuris tuleb teadlikult väärtustada ja premeerida iseseisvat mõtlemist, pädevust ning intellektuaalset tõsidust. Lõppkokkuvõttes peab sellest kujunema veenev tulevikuvisioon ja majandusprogramm, mis suudab pakkuda noortele midagi enamat kui nende vanemate kinnisvara väärtuse säilitamine. Lihtne esimene samm oleks kõrvaldada Trumpi isikukultuse külge klammerdunud plaani-uskujad ja parasiidid.