Kultuuri- ja innovatsioonitegelane Martin Aadamsoo on Postimehes avaldanud arvamusloo, milles teeb ettepaneku kaotada ajutiselt Narva kohalik omavalitsus. Aadamsoo hinnangul on linna juhtimises toimuv jõudnud punkti, kus senine “kohaliku omavalitsuse mängimine” on end ammendanud ning riiklik sekkumine on vältimatu.
Aadamsoo, kes on oma karjääri jooksul tegutsenud nii loomemajanduse, idufirmade kui ka riigisektori arendusprojektide juhina, ammutab oma idee Itaalia õigussüsteemist. Ta viitab 1991. aastal vastu võetud seadusele, mis lubab keskvalitsusel saata laiali kohaliku omavalitsuse, kui on tõsine alus arvata, et see on lakanud toimimast ja langenud kuritegeliku kontrolli alla.
„Kas poleks aeg minna Itaalia teed – kaotada Narva omavalitsus, teha linn korda ja anda kunagi aastate pärast, kui korruptsioon ja toiduahelad on piisavalt välja juuritud, võim tagasi narvakatele?“ küsib Aadamsoo. Tema hinnang Narva praegusele olukorrale on järgnev: „Linnavõim ei toimi, valijate ja volikogu liikmete hääli ostetakse, linn on tümas, tegutseb Eesti riigi eesmärkidele vastu ja keda kuraditki see ei huvita peale mõningase perversse huvi lakkamatu klounaadi vastu.“
Aadamsoo rõhutab, et tegemist poleks pretsedenditu sammuga, viidates Läti näitele, kus sarnase mehhanismi abil eemaldati ametist korrumpeerunud Riia linnavalitsus. „Õpitud riiklik abitus ei aita Narvat ega Eestit edasi!“ nendib ta.
Seda ettepanekut tuleb vaadelda ka Narva ainulaadse demograafilise tausta valguses. Narva elanike koosseis on märkimisväärselt erinev ülejäänud Eesti omast. Statistikaameti andmetel on Narva elanike kodakondsusjärgne jaotus järgmine:
- Eesti kodanikud: 50,9%
- Vene kodanikud: 35,7%
- Ilma ühegi riigi kodakondsuseta isikud: 12,4%
- Muude riikide kodanikud: umbes 1,0%
Etniliselt on pilt veelgi tõsisem. Venelased moodustavad ligikaudu 83,5% linna elanikkonnast, eestlasi on seal umbes 4,0% ning ülejäänud on muust rahvusest. See demograafiline struktuur tähendab, et Narva vajab riigilt mitte ainult tavapärast haldusjuhtimist, vaid sihipärast ja strateegilist erikohtlemist, et tagada piirkonna lõimumine Eesti riigi väärtusruumiga.
