Sõda Ukrainas on kaasa toonud Venemaal elavate soome-ugri rahvaste ärkamise. Vähemalt nii näib mõnede põlisrahvaste esindajate optimismi põhjal, milleks annab põhjust asjaolu, et noored soomeugrilased Venemaal on asunud üha rohkem oma juuri väärtustama ning oma rahva eluõiguse eest ka välja astuma. Kas see on tilk meres või lõkke süütav tulesäde, näitab aeg. Üks värskemaid ja julgemaid viimastel aastatel esile tõusnud soome-ugri identiteediliikumisi on Karjala Rahvuslik Liikumine (Karjalan Kansallinen Liike; KKL), kelle noored aktivistid eelistavad enamasti jääda anonüümseks, kuid nõuavad otsesõnu Venemaast täielikult iseseisva, neutraalses puhvertsoonis paikneva Karjala riigi loomist. Neil on lennukaid ideid nii geopoliitika kui keskkonnakaitse vallast ja vaba Karjala riigikorra eeskujusid ei otsi nad Lääne liberaaldemokraatiast, vaid see meenutab pigem Kalevala aristokraatlike sugemetega hõimudemokraatiat. Et karjala rahvuslaste vaadetes rohkem selgust saada, tegi nendega intervjuu Ruuben Kaalep. Anonüümseks jäävad KKL liikmed selleski intervjuus, aga kinnitavad, et esindavad liikumise seisukohti.

Karjala Rahvusliku Liikumise tegemistel saab silma peal hoida nende Telegrami-kanalil.

Eestlasele tulevad Karjala peale mõeldes tavaliselt esimesena kaks asja pähe: “Kalevala” (mida kui läänemeresoome ühiseepost ka eestlased peavad omaks) sünnikoht; ja karjalaste traagiline saatus Teise maailmasõja ajal. Kuidas näevad karjalased tänapäeval enese identiteeti: kas nad peavad end soomlastest eraldiseisvaks rahvuseks? Mis on karjalaste endi jaoks oma rahva kesksed lood või tüvitekstid?

Karjalased näevad end eraldi rahvana tihedalt seotud läänemeresoome rahvaste hulgas, kus soomlased on meie kõige lähemad ja vanemad sugulased, kellega meil on sajanditepikkune lähedane hõimusuhe. Ka tänapäeval on Soomes palju venekeelseid soomlasi. Siiski ei saa tänapäeva karjalasi pidada homogeenseks etniliseks üksuseks: meie rahvast elab kummalgi pool Soome–Venemaa piiri ja see on eksistentsiaalne faktor, mis meid lahutab.

Ida-Karjalas, aga samuti Ingerimaal (Peterburis ja ümbritsevas oblastis), Tveri, Murmanski ja Arhangelski oblastis ning Siberis, on karjala rahva killud läbinud sajandipikkuse ja jätkuva sovetiseerimise protsessi. Sellega kaasnesid bolševistlikud repressioonid ja terror, millele järgnes täielik hävitamine kaasaegsel Venemaal. Etnokultuuriliselt, hoolimata selle toorest sümbolismist, tajuvad paljud Venemaa karjalased end juba venelastena, samal ajal kui Soomes ja Põhja-Ameerikas säilitavad karjalased oma eneseteadvuse ja hoolitsevad sugulussidemete eest.

Me peame kõiki läänemeresoome rahvaid oma kõige lähemateks sugulasteks; me jagame ühist etnilist kultuuri, mis juurdub hindamatus eeposes “Kalevala” ja regilaulukogus “Kanteletar”. Need kirjandusmälestised, meie rahvuste alustalad, on meie soome-ugri identiteedi võti ja peamine ühislõng.

Kuidas vaadatakse tänapäeval tagasi Karjala 20. sajandi vabadusvõitlusele? Millistest ajaloolistest sündmustest või liikumistest otsitakse inspiratsiooni tänaseks võitluseks?

Kõige esimene organisatsioon, mis tõstatas karjala küsimuse ja hakkas võitlema karjalaste rahvuslikule enesemääramise õiguse eest, oli Valge Mere Karjalaste Liit (Vienan Karjalan Liitto). Nad viisid läbi ulatusliku valgustustöö põlisrahva seas. Liidu asutamiskongress toimus 1906. aastal Tampere linnas, kus võeti vastu põhilised programmidokumendid. Peamiseks eesmärgiks oli karjalaste ja soomlaste ühendamine ning Valge mere äärsete karjalaste olukorra parandamine. Neid kodanikualgatusi takistas keiserlik võim. Peaminister Stolõpin nõudis liidu sulgemist ja võtmetegelased saadeti Siberisse. 1911. aastal lõpetati liidu tegevus.

Uue tõuke andsid rahvuslikule liikumisele 1917. aasta revolutsioonilised sündmused. Karjalaste jaoks muutus impeeriumi kokkuvarisemine reaalseks võimaluseks iseseisvust saavutada. Tamperes 9. aprillil 1917 toimunud Karjala kongressil, kus osalesid peamiselt Valge Mere Karjalaste Liidu endised liikmed, langetati otsus luua Karjala Haridusselts, eesmärgiga taaselustada keelustatud ühingu tegevus.

Siiski ähvardas järgnenud bolševistlik riigipööre ja punase diktatuuri kehtestamine Ida-Karjala rahvuslike jõudude tegevust. Soome rahvusmeelsed jõud mõistsid pärast Soome Vabadussõda, et bolševike režiimil polnud kavatsust täita oma lubadusi ja ta järgis agressiivset euraasialikku suunda.

Seetõttu osutasid Soome vabatahtlikud ja kodanikuorganisatsioonid aastatel 1917–1922 pidevalt abi vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud karjalastele. Karjalaste rahvusliku vabastusliikumise haripunktiks oli 1921.–1922. aasta Karjala ülestõus. 20. sajandi algus oli traagiline, kuid määrav aeg Põhja-Euroopa soome-ugri kogukonna kujunemisel, kes püüdis saavutada omariiklust ja suveräänsust.

Sellele järgnesid aastakümned eriti karme repressioone, ja kui need leebusid, siis majanduslik ning kultuuriline surve põlisrahvaste väljatõrjumiseks üha kasvas. Siis järsku varises Nõukogude Liit ootamatult kokku ja nende lühikeste aastate jooksul jõudsid enesemääramise ideed uuesti impeeriumi kõigi rahvasteni. Loodi uus Venemaa, mis esialgu lubas suuri kultuurilisi õigusi ja on siiamaani ametlikult suveräänsete rahvusvabariikide föderatsioon. Kuidas näeb karjala rahvas enesemääramise ideed tänapäeval? Kas on palju neid, kes ikka veel usuvad idealistlikult, et föderatsioon võiks toimida?

Venemaa föderaalne iseloom muutus aegunuks 1990. aastate alguses, kui Tšetšeenia Vabariigis algas sõda ja nahhi rahvad (tšetšeenid ja ingušid – toim) suruti vägivaldse sunniga tagasi rahvuslikult depersonaliseeritud piirkondlikesse sõltuvusahelatesse.

Perestroika ajal oli Karjalas rahvusliku elavnemise hoog, kuid see saadi keskvõimu vastumeetmetega juba eos pidama. Rahvusliku liikumise liidrid suruti julgeolekuorganite poolt nurka, kodanikualgatused sõeluti läbi, ja perestroika-aegne ajutine flirt rahvusküsimustega neutraliseeriti metropoli poolt.

Niisiis seisame mitme suure probleemi ees. Vene võimude vastumeelsus astuda võrdväärsesse dialoogi põlisrahvaste esindajatega Karjalas tuleneb Moskva peajoonest, milleks on põlisrahvaste soome-ugri identiteedi täielik koloniseerimine ja sulandamine. Just soome-ugri identiteet takistab põlisrahvaste alade barbaarset rüüstamist, ulatuslikku majanduslikku ülevõtmist ja Vene “Z-maailmavaate” kehtestamist.

Teine peamine probleem on etnokultuuriliste sidemete kahanemine ajalooliste protsesside ja massiliste tänapäevaste rännete tõttu.

Alles täieulatusliku sõja algusega Ukrainas sai unistus rahvuslikust taassünniliikumisest ja iseseisvast Karjalast selge ning käegakatsutava iseloomu, mis viis mitmete soome-ugri algatuste ja liikumiste loomiseni. Tihedas vastastikuses suhtluses püüame me ühiselt saavutada positiivseid tulemusi meie rahvaste jaoks.

Imekspandav, et vaatamata sellisele võimudepoolsele survele ja ohtudele on Karjalas üha rohkem noori, kes uurivad oma rahva pärandit ja ajalugu, hoiavad elus emakeelt ning ei karda ka suuremaid tegusid teha. Kui kerge või raske on selleks ümbritsevast maailmast innustust saada?

Igalühel meist oli oma eneseleidmise tee. Alates täielikust teadmatusest oma esivanemate kohta, kus tulevased kamraadid hakkasid huvi tundma oma suguvõsa ajaloo, oma rahva ja oma maa vastu, kuni nendeni, kes austasid oma esivanemate mälestust ja jäid juurtele truuks. Praegu on Venemaal endiselt palju [soome-ugri juurtega] inimesi, kes on Moskva assimilatsioonistrateegia tõttu oma esivanemad “unustanud”. Kuid me usume, et need inimesed ärkavad, nagu on ärganud paljud, kes on nüüd meiega. Meie arv kasvab päev-päevalt ja see on väga hea suund.

Paljude jaoks oli 2014. aasta sõda, kui Vene väed tungisid Ukrainasse, võtmetähtsusega pöördepunktiks, “ärkamiseks aastasadade pikkusest unest”. Just siis murdusid paljude inimeste jaoks stereotüübid, ja nad hakkasid välja murdma illusioonide maailmast; “roosad prillid” kukkusid maha.

Meie jaoks sai see ärkamine päästepaadiks, et põgeneda “Vene maatriksist”, ja mida kaugemale me läheme, seda kindlamalt oleme veendunud, et oleme õigel teel.

Kuidas teile praegu näib üldine poliitiline olukord Venemaal? Kas näete palju selliseid märke või tegureid, mis võiksid potentsiaalselt viia Kremli režiimi lagunemiseni, luues võimaluse ka Karjala enesemääramiseks?

On mitmeid võtmetegureid, mis kinnitavad meile režiimi lagunemise suurt tõenäosust: sõda Ukrainas, mis kisub paljusid karjalasi rindele kahurilihaks; majanduslik ebastabiilsus ja organiseeritud vaakum tänu tõhusatele sanktsioonidele. Venemaa on välismaailmast isoleeritud – ta ei suuda üksi ellu jääda.

Hetkel toimub Venemaa Föderatsioonis pöördumatu desintegreerumise protsess, mida iseloomustab:

• tsentrifugaaljõudude areng rahvuslikes piirkondades nagu Karjala, Dagestan, Baškortostan, Tatarstan jne
• keskvõimu võimetus võidelda korruptsiooni, ringkäenduse ja ametnike omavoli vastu, mis on halduse detsentraliseerumise peamised tingimused
• pikk sotsiaalmajanduslik allakäik, mis järjest enam nõrgestab Venemaa majandust, viib loogiliselt sotsiaalse diferentseerumise ja sissetulekute ebavõrdsuse süvenemiseni kesk- ja perifeeriapiirkondade vahel
• Ukraina julgeolekujõudude edukad tegevused okupeeritud aladel ja Venemaa sügavustes, mis kurnavad Venemaa karistusaparaati, süvendades tõsist personalipuudust ja võimetust tagada režiimi turvalisust.

See kirjeldatud faktistik ja Venemaa Föderatsiooni allakäigu kaasnähud viitavad impeeriumi lagunemise märkidele ning võimalusele luua tema varemetele vabad ja demokraatlikud riigid. Karjalal on soodne positsioon kõigi iseseisvuse saavutamiseks võimeliste piirkondade hulgas järgmiste tegurite tõttu:

• ühine tuhande kilomeetri pikkune piir NATO ja Euroopa Liiduga pakub olulisi eeliseid, et luua positiivsed eeldused iseseisvuse edukaks kindlustamiseks
• ajaloolised sugulussidemed Barentsi piirkonnale lähimate soome-ugri riikidega (Eesti, Soome, Skandinaavia), kelle ühiskonnad tunnevad kaasa Ida-Karjala saatusele
• Karjala põlisrahvaste pikk ajalooline kangelaslik võitlus Euraasia okupatsiooni vastu võimaldab uue karjalaste kangelaspanteoni kujunemist.

Karjala ja Ukraina asuvad teineteisest kaugel, kuid ajalugu on eriti viimasel sajandil nende vahel loonud hämmastavalt palju seoseid. Väga paljud teavad Mariupolis vangi langenud ja vabadusse pääsenud ning rindele naasnud Denõss Prokopenko lugu, kuid sugugi kõik ei tea tema karjala päritolu kohta. Aga selliseid näiteid on ju veelgi. Kuidas see seos kahe visa rahva vahel on kujunenud ja tänapäevani ulatub?

1930. aastatel viisid bolševikud ellu rahvuse põhjal massiküüditamiste poliitikat. See saatus tabas ka karjalasi ja teisi soome-ugri rahvaid. 101 ruutkilomeetri suurusele alale praeguse Ukraina territooriumil saadeti asumisele karjala poliitilised aktivistid ja akadeemiline intelligents. Saame rääkida süstemaatilisest etnotsiidist, mille eesmärk oli rahvusliku eneseteadvuse hävitamine. Valgekaartliku Soome piiril asumine tegi karjala põlisrahvastest bolševike silmis globaalse ohu, mistõttu nad tuli ümber asustada uutele aladele Ukrainas. Sarnasel viisil saadeti Lääne-Ukraina nõukogudevastased elemendid asumisele Karjala metsadesse.

Ukraina kangelane ja Azovi pataljoni juhataja Denõss Prokopenko (“Redis”) on sümboolne näide karjalaste tuhandeaastase Moskva-vastase võitluse jätkumisest. Tema vaarisa osales Soome poolel Talvesõjas, võideldes bolševike vastu. Ja tema vanaisa leidis end orvuna Ukrainas, kuid nagu Denõss räägib, hoidis mälestust oma karjala juurtest ja oli põhimõtteline kommunismivastane.

Ajaloolises kontekstis võib meenutada Ukraina rahvuslaste koondamist Soome armees, kes võitlesid samuti Karjala metsades Nõukogude Liidu vastu (Talvesõja ajal püüti Soome vägede koosseisus luua ukraina vabatahtlike leegioni – toim). Praegu on Ukraina armee ridades olemas karjala vabatahtlike sõjalis-poliitiline tiib, kes jätkab võitlust Moskva hordide vastu.

Karjala Rahvuslik Liikumine on noor organisatsioon, kuid suudab juba edukalt tegutseda mitmes riigis, esineda kõrgetasemelistel konverentsidel ja samal ajal lüüa sotsiaalmeediaski laineid. Kuidas teie liikumine sündis ja mis on teie peamised tegevussuunad?

Karjala rahva olukord Venemaal on varem mainitud faktide tõttu kriitiline. Nii otsustasid mitu noorte kirglike aktivistide ühendust 2021. aastal liituda Karjala Rahvusliku Liikumise lipu alla, et ühiselt võidelda soome-ugri taassünni ja meie etnokultuurilise identiteedi säilimise eest. Liikumine loodi kogu Karjala jaoks olulise Vottovaara mäe pühapaigas, kus vannuti truudust oma rahvale ja eesmärgile luua iseseisev Karjala. Oleme läbinud keerulise ja raske tee, seisnud silmitsi konfliktide ja kaotustega, kuid liikunud kindlalt edasi.

Praegu esindab KKL tugevaima ja arvukaima struktuurina Karjala põlisrahvaste ja teiste vennalike rahvaste huve, sealhulgas neid, kes on olnud sunnitud emigreeruma kodumaa piiridest kaugemale. Meie peamine eesmärk on ühendada meie rahvaste tahe ja püüdlused võitluseks Karjala iseseisvuse eest. Tulevane iseseisev Karjala riik peaks olema peamine vahend meie rahvaste, meie põhjamaise etnokultuuri ning meie vaimse ja moraalse ainulaadsuse säilitamiseks.

KKL esindajad on osalenud mitmetel rahvusvahelistel ühiskondlikel-poliitilistel üritustel, nagu Post-Venemaa Vabade Rahvaste Foorum, konverentsidel nagu “Rahvusliku Taassünni Assamblee” ning kongressidel Ukrainas ja Eestis. Lisaks annavad KKL esindajad regulaarselt intervjuusid erinevatele meediakanalitele, YouTube’i kanalitele ja teistele platvormidele.

Hetkel tegeleme aktiivselt kahe peamise suunaga: soome-ugri liikumiste konsolideerimine ja rahvusvaheliste suhete sõlmimine. Usume, et vabadust ihkavate soome-ugri rahvaste ühised, konstruktiivsed jõupingutused võimaldavad uue harmoonilise rahvusvaheliste suhete süsteemi ehitamist, mis põhineb vastastikusel austusel, vabana imperialistliku ja ekspansionistliku Moskva kuritegelikest ambitsioonidest.

Liikumine koosneb eelkõige Venemaa võimu all olevatelt aladelt pärit või sealt põgenenud inimestest. Avalikult tegutseda saate lisaks Ukrainale aga kõige enam Põhjamaades, kus on Karjalaga tugevad ajaloolised ja kultuurilised sidemed. Millist tuge soovite leida nendest riikidest? Kas olete Soomes püüdnud luua sidemeid ka sealse karjala kogukonnaga, et koos ajada ühist asja?

Soovime tõmmata Põhjamaade riiklikku tähelepanu põlisrahvaste allasurumisele Moskva võimu poolt. See hõlmab avalikke tegusid eesmärgiga hävitada meie rahvuskultuure, mis tähendab lingvitsiidi, etnotsiidi ja ökotsiidi. Nõukogude Liidu poliitika säilib võimude püüdluses sulandada Venemaa rahvad euraasia biomassiks.

Soome karjalased on praegu jäänud äraootavale seisukohale, kartes soovimatuid tagajärgi Soomes. Venemaal oleks võimatu meie ametlikke seisukohti avaldada, kuna repressiivaparaat on olnud aastakümneid täielikult toimiv ja kõik ametlikud figuurid ja organisatsioonid on absoluutse kontrolli all. Praegu puudub meil toetus karjala kogukonnalt Soomes, kuid loodame, et lähitulevikus muutub nende pelgus positiivseks suhtumiseks. Siis saame koos töötada täie jõuga ühendatud soome-ugri kogukonnana. Tahame uskuda, et ees on veel palju.

Loe II osa siit.