Siseministri korraldusel läbi viidud teenistuslik kontroll tõi päevavalgele laialdased rikkumised kodanike terviseandmete kasutamises politsei ja kaitsepolitsei poolt. Kuigi ametid väidavad, et tegemist oli üksnes vormistusvigadega, tõstatavad avalikustatud arvud tõsiseid küsimusi kaitsepolitsei sisekontrolli usaldusväärsuse ning Eesti kodanike põhiõiguste kaitse kohta.

Kontrolli tulemusi tutvustasid neljapäevasel pressikonverentsil siseminister Igor Taro, kaitsepolitsei peadirektor Margo Palloson ning Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori asetäitja Kristi Mäe.

Selgus, et kaitsepolitsei kontrollis 13 kuu jooksul tehtud ligikaudu 13 000 terviseandmete päringut. Neist ligi 2% ehk umbes 260 tunnistati ebakorrektseks. Lisaks avastati üks juhtum, kus ametnik oli teinud keelatud päringu oma lähedase kohta.

Pallosoni sõnul ei näita see aga süsteemset probleemi. „Me ei tuvastanud ühtegi uut rikkumist. Süsteemset probleemi ja kuritarvitusi ei esine,“ kinnitas ta. Tegemist olevat olnud ebakorrektselt vormistatud päringutega, mis sisuliselt olid Pallosoni väitel siiski õiguspärased.

Kuigi siseministri algne korraldus nägi ette pikema ajavahemiku kontrollimist, otsustasid nii kaitsepolitsei kui ka Politsei- ja Piirivalveamet uurimisperioodi omal algatusel lühendada. Minister aktsepteeris seda otsust.

Seetõttu ei ole teada, milline oleks olnud rikkumiste tegelik ulatus juhul, kui kontroll oleks hõlmanud kogu algselt ette nähtud perioodi.

PPA analüüsis tänavuse aasta esimese viie kuu jooksul tehtud 2139 terviseandmete päringut.

Kontroll tuvastas:

• 28 TEHIKu päringut ilma inimese nõusolekuta;
• 61 põhjendamatut retseptiandmete päringut X-tee kaudu;
• 25 põhjendamatut päringut otse tervishoiuasutustele.

Lisaks jäi 25 päringut üldse kontrollimata, kuna vastavad toimikud olid juba edasi liikunud kohtusse või prokuratuuri. PPA väitel puudusid siiski pahatahtlikud kuritarvitused ning kõik päringud olid seotud ametnike tööülesannetega.

Kõige teravamat kriitikat väljendas vandeadvokaat Carri Ginter, kelle hinnangul näitavad avalikustatud numbrid hoopis seda, et süsteem vajab põhjalikku ümberkorraldamist. Tema sõnul tehakse kaitsepolitseis keskmiselt ligi tuhat terviseandmete päringut kuus. „Mina keeldun uskumast, et Eestis on tuhat potentsiaalset kurjategijat, kelle terviseandmeid on vaja vaadata igakuiselt,“ ütles Ginter ERR-i saatele „Aktuaalne kaamera“.

Ginteri sõnul ei lahenda probleemi see, kui iga päringu juurde kirjutatakse hiljem üldsõnaline põhjendus. „„Seotud politseiliste ülesannetega“ on väga-väga lai mõiste. Terviseandmete vaatamine peab alati olema seotud konkreetse menetlusega, mitte lihtsalt sellega, et inimene on politseinik,“ lausus vandeadvokaat.

Lisaks võib tema hinnangul olukord kahjustada inimeste valmisolekut arstidele oma tervisemuredest ausalt rääkida. „Ma pean saama usaldada oma andmed arstile ilma selleta, et politsei neid lihtsalt vaatab. Muidu hakkavad inimesed arstile valetama,“ selgitas ta.

Advokaadi hinnangul peaks terviseandmetele ligipääs olema võimalik üksnes selgelt piiritletud juhtudel ning ideaalis kohtuniku loal kriminaalmenetluses. Samuti leiab ta, et inimest tuleks hiljem teavitada, kui riik on tema terviseandmeid vaadanud, et oleks võimalik kontrollida sellise tegevuse õiguspärasust.

Teenistuslik kontroll tõi välja veel ühe põhimõttelise küsimuse. Kaitsepolitsei rõhutas, et ainus oma lähedase kohta tehtud keelatud päring avastati tänu ameti enda sisekontrollile juba enne ministri kontrolli algatamist. Samas hindas amet ka ülejäänud sadade vaidlusaluste päringute õiguspärasust ise.

Ginteri hinnangul on selline olukord problemaatiline. „Kindlasti on seal kits kärneriks olukord, kus inimene teeb patu ja siis kontrollib iseennast. Välist kontrolli on siin hädasti vaja,“ sõnas ta.

Kuigi kaitsepolitsei väidab, et süsteemseid kuritarvitusi ei esine, näitavad teenistusliku kontrolli tulemused, et sadu päringuid tuli siiski lugeda ebakorrektseks ning PPA pidi mitmes valdkonnas oma senist praktikat muutma. Avalikustatud andmed annavad põhjust küsida, kas seni kehtinud sisekontrolli mehhanismid on olnud piisavad ning kas kodanike kõige tundlikumad isikuandmed vajavad senisest rangemat õiguslikku kaitset ja sõltumatut järelevalvet.