Kahepaiksete kevadränne palub autojuhtidelt ettevaatust

Soojemad ilmad ajavad liikvele kahepaiksed, kelle rännakud kudemisaladele viivad sageli üle eluohtlike sõiduteede. Keskmise liikluskoormusega teedel võib korraga hukkuda kuni 10% konnapopulatsioonist ning veel suurem hulk vesilikke, mis ohustab paljude liikide säilimist. Eestimaa Looduse Fondi algatatud talgud “Konnad teel(t)” on aastate jooksul aidanud kümneid tuhandeid kahepaikseid üle tee ning ka tänavu on teede äärde paigaldatud konnatõkked, mis aitavad vältida nende hukkumist.

Kahepaiksete aktiivsus sõltub temperatuurist, mis muudab nad kevade saabudes liikuvamaks. Päikseliste kevadilmade saabudes toimub kahepaiksete ränne tavaliselt ühe kuni kahe nädala jooksul. Kui ilmad kõikuvad soojaperioodide ja jahedamate päevade vahel, võib rändeperiood venida isegi mitme nädala pikkuseks, olenevalt temperatuuritingimustest.

Konnad alustavad oma rännet kudemispaikadesse tavaliselt hilisel õhtul ja öö esimestel tundidel, eelistades niiskeid tingimusi ja kerget vihma. Teekonnal kudemisaladele võivad nad aga sattuda sõiduteele, kus liiklusohud võivad olla suured. Seetõttu on oluline vähendada kiirust ja sõita ettevaatlikult, et kahepaikseid mitte vigastada.

Kahepaiksed ületavad talvitus- ja sigimisalade vahele ehitatud maanteid, kuna neil on aastasadu säilinud samad talvitumiskohad ja teadmised teekondade kohta on ka kahepaiksete seas põlvest põlve edasi antud. Kevadel liiguvad nad aeglaselt ja ettevaatlikult, kuna pärast talveperioodi on nad uimased ja aeglased ning soovivad soojust koguda. Sügisrände ajal pole talvitumiskohtadesse minek nii massiline kui kevadel, kuna siis on konnad vähem aktiivsed.

Tartu Ülikooli zooloogia osakonna märgalade ökoloogia kaasprofessor Riinu Rannap hoiatab intervjuus Lõuna-Eesti Postimehele, et tee laius ja liikluskoormus mõjutavad oluliselt kahepaiksete ellujäämist. “Uuringute tulemused on hirmuäratavad,” kinnitab ta. “Mida rohkem autosid, seda vähem tõenäoline on, et konnad suudavad eluga pääseda. Keskmise liikluskoormusega teel hukkub kümme protsenti populatsioonist ja nii võib see kümne aastaga hävida. Konnadest veelgi aeglasemad vesilikud teevad talvitus- ja sigimisalade vahel samasuguse rände. Tõenäosus, et vesilik jõuaks elusana üle tiheda liiklusega tee, on olematu.”

Traagiline näide sellest on rohe-kärnkonn, kes oli kunagi tavaline liik Võru ümbruses, eriti Tamula järve ääres ja Peipsi kallastel ning Piirissaarel. Kahjuks on Punase raamatu hinnangul see liik nüüd Eestis välja surnud, osaliselt või täielikult liiklusohtude ja elupaikade kadumise tõttu.

Kui soovid kaasa aidata kahepaiksete kaitsele, võid liituda vabatahtlikega, kes aitavad neid üle tee juhatada ja vähendada liiklusohtusid. Oluline on ka jälgida ilmastikutingimusi ning sõidukiirust, et vältida kahepaiksete vigastamist ja toetada nende ohutut rännet kudemisaladele.