Jüri Uluots. Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast. I osa

Jüri Uluots on üks neid suuri 20. sajandil elanud eestlasi, kelle nimi võiks tänapäevalgi kõigile seostuda riigimehelikkuse, aatelisuse ja sihikindlusega. Teise maailmasõja päevil langes tema õlgadele raskeim vastutus Eesti saatuse üle otsustamisel: kõrgeima kodumaale jäänud riigiameti kandjana, peaministri ja Vabariigi Presidendi kohusetäitjana püüdis ta teha kõik, et luua sõjakeerises võimalused Eesti iseseisvuse täielikuks taastamiseks. Õieti peaksimegi teda vabas Eestis täie õigusega nimetama president Jüri Uluotsaks. 1944. aasta kaitselahingute ajal kirjutas ta käesoleva artikli, mida on nimetatud ka Uluotsa poliitiliseks testamendiks. Ajaloolase sügava vaate, õigusteadlase läbinägelikkuse ja rahvuslase mure ning hoolega pani ta kirja teksti, mis on täpselt sama päevakohane ka 2023. aastal – nii kaua, kui kestab suurvene impeerium ja tema olemuslik tung väikerahvaid vallutada ning anastada. Koiduaeg avaldab selle kirjatöö, mis kuulub kahtlemata eesti rahvusluse tüvitekstide hulka.

I

Nagu igal üksikinimesel on oma mõttemaailm, mis teda vaimselt iseloomustab ja ta käitumist motiveerib, nõnda ka orgaanilistel minikollektiividel, rahvastel.

Ainult näiliselt, pealiskaudsel vaatlusel võib paista, nagu muutuksid rahvaste mõttemaailmad oluliselt ja kiiresti. Tõelisus on teistsugune. Sõltudes rahva antropoloogilisist omadusist, geograafilisest asendist ja ajaloolisest elukäigust, omab iga rahva mõttemaailm, eriti ta sotsiaalpoliitiline ideoloogia, püsivaid põhijooni või põhisuundi. Need põhijooned väljenduvad osalt rahvaste üksikliikmete avaldustes, veel enam aga kogu vastavat rahva elusuhtumist ja elukorda määravais ideedes.

On esijoones neli punkti ehk lähtekohta, mis võimaldavad selgitada eriti rahvaste sotsiaalpoliitilist ideoloogiat ja ühtlasi rahvaste erinevusi sellel alal. Need on: 1) suhtumine üksikinimesesse, 2) suhtumine riiklusse kui kogu rahvast haaravasse tervikusse, 3) suhtumine kogu rahva elu korraldavasse õigusse ja 4) suhtumine teistesse rahvastesse.

Püüame neilt neljalt vaatepunktilt veidi vaadelda eesti ja suur-vene (allpool lühendatult: vene) sotsiaalpoliitilist ideoloogiat võrdlevas käsitluses.

Eestlaste arusaamise järgi on iga inimene Jumalast ja loodusest määratud tervik, vaimne ja kehaline, jaotamatu ja lagundamatu sündimisest surmani. Seetõttu iga inimese sünd on suur ja rõõmus sündmus, tema surm on raske kaotus. Igal inimesel on õigus tervisele ja elule. Kui aga inimene on noorusest, vanusest või haigusest nõrk, siis kaasinimeste kohuseks on tema eest hoolitseda ja teda ülal pidada. Iga inimene on väärtus, on kallis.

Vene arusaamist kõnesoleval alal püüdsid juba tsaariaegsed õpetlased kokku võtta «kollektiivsuse põhimõttesse» (соборное начало), s. o. mitte üksikinimene pole oluline, vaid inimhulk. Marksistlik bolševism on selle põhivaate viinud loogilise konsekventsuseni. Üksikinimene on mitte ainult kehaliselt keemiliselt lagundatav, vaid ta eksisteerib ka vaimselt ainult ühiskondlikult, s. o. on lagundatav ühiskondlikult. Inimese sünd ja surm on vaid üksiknähtused ühiskonna eluprotsessis. Üksikinimesel kui seesugusel ei ole iseseisvat õigust elule ja ülalpidamisele. «Kes ei tee tööd, ei pea ka sööma,» deklareerib pidulikult Stalini konstitutsioon. Üksikinimene seesugusena pole väärtus, pole kallis. Seetõttu üksikinimesi võib massiliselt hävitada rahuaegadel, mässudes ja revolutsioonides ning sõjaaegadel.

Eestlaste arusaamise järgi inimese kui jaotamatu terviku vaimsed ja kehalised võimed tingivad individuaalse tegutsemise. Seetõttu on igal inimesel paratamatuseks ise kujundada ja omandada oma veendeid, ise mõelda enda ja kogu maailma üle, oma mõtteid vahetada teistega või seda mitte teha, ühineda teistega või mitte, samuti individuaalselt tegutseda vastavalt oma võimeile ja objektiivseile võimalustele vaimsel kui ka majanduslikul tegevusalal, eriti ka ettevõtjana põllutöös, tööstuses, kaubanduses. Seepärast nn. kodanlikud vabadused on eestlaste arusaamisele mitte paberlikud annetused, vaid inimese põhiloomu järeldused. Nende vabaduste puudumine tähistab inimese orjust. Vabaduse endatunnetuses eestlane pingutab end haruldase sitkusega ja püsivusega igal elualal; orjuse endatunnetamisega püsivus kaob ja orjastaja vastu tekib ürgjõuline vaen.

Vene arusaamine inimesest kui jaotatavast tervikust tingib kollektiivse tegutsemise. Seetõttu ühiskond oma organite kaudu (s. o. riik ja kirik, praegu bolševistlik partei) mõtleb iga üksiku inimese eest, kujundab ta veended lakkamatu propagandaga ja seob ning ühendab teda kaasinimestega. Sellises olustikus on «õnnis elada», on «rõõmus elada», «ei ole igav». Kes teisiti talitab, on kurjategija – «bassurmanin», «mitte-õigeusklik», «kontrrevolutsionäär». Samuti vaid kollektiivselt tuleb inimesel tegutseda vaimsel ja majanduslikul alal – ühiskondlikus obštšinas, artellis, kolhoosis, riiklikus mõisas ja riiklikus tehases. Üksikinimene ettevõtjana põllutöös, tööstuses või kaubanduses on kurjategija – «kulak», «kurnaja», «kapitalist».

Inimese endamääramise õigust – «kodanlikke vabadusi» – ei saa olla. Kollektiivsest tegutsemisest järeldub inimese ärasulamine ühiskonda. Ühiskonda täielikult ärasulatatud inimene ongi «vaba», sest ainult sellises olekus ta saab olla osanik ühiskondlikus tootmis- ja tarvitamisprotsessis, majanduslikus ja vaimses. Kes sellest ärasulatamisest hoidub, on kurjategija – «sabotöör», «kontrrevolutsionäär». Kes aga sellist ärasulatamist rahvamasside suhtes oskab kõige täiuslikumalt teostada, on vene arusaamise järgi mitte orjastaja ja despoot, vaid suur valitseja: Ivan Julm, Peeter Suur, Katariina Suur, Suur Lenin, Suur Stalin.

Eestlase arusaamise järgi on üksikinimene, olles lagundamatu tervik ja vajades individuaalseid vabadusi, siiski liige ühiskonnas, millest võrsuvad üksikule õigused ja vabadused, ent ka kohustused ja koormised. Üksikinimene on seega seoses kaasinimestega minevikus ja olevikus, mistõttu individuaalsed vabadused ei saa olla piiramatud ega võimaldada inimkonna elu korralagedust.

Vene arusaamise kohaselt üksikinimene, olles lagundatud ühiskonnas ja sulatatud sellesse, ei saa omada ka kohustusi ja koormisi ühiskonna vastu. Kuivõrd see on faktiliselt võimalik, võib üksikinimene taltsutamatult käsutada kaasinimesi ja hävitada neid, nende vara ning ka ühiskondlikke ülemusi nagu masinavärgis vindike, mis lahti pääsedes võib sattuda hammasrataste vahele ja purustada need või kogu masina. Aeg-ajalt Vene elus seega tekivad vastavad korralagedused oma juhtidega (Stenka Razin, Pugatšev, Mahno), mis võivad haarata kogu rahva elu («tume aeg» 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi alguses, revolutsioonid 1905. ja 1917. a.). Samal põhjusel võib valitsejaid järjekindlalt tappa (Peeter III, Paul I, Aleksander II, Nikolai II), rääkimata väiksemaist võimukandjaist. Samaga seletub, et just Venes on tekkinud väljapaistvaimaid anarhismi praktikuid ja teoreetikuid (Bakunin, vürst Kropotkin, krahv L. Tolstoi).

II

Eelmainitud seose tõttu kaasinimestega on üksikinimene eestlase arusaamise järgi paratamatult suurema ühiku liige. See suurem ühik, vastava rahva näol ajalooliselt vastaval maa-alal juurdunud ja ühise kõrgema võimu alla koondunud, ongi riik. Riik on seega eestlase arusaamises teatav orgaaniline ja abstraktne mõiste või täpsemalt, teatav kogumõiste, mille üksikud koosseisuosised võivad muutuda, aga kogumõiste püsib. See kogumõiste ei vaja ka mingit välist meelelist või sümboolset kehastust, sest see kogumõiste iseendast juba väljendub vastavas paljuses (maa-ala, rahvas, võimukandjad).

Vene arusaamise järgi üksteisega kokkusulanud inimeste hulk on ebamäärane vormitu mass, millest alles üks inimene oma isiksusega võib luua ühiku, riigi. Seega riik on vene arusaamises mitte abstraktne kogumõiste, vaid konkreetne, ühes inimeses koonduv mõiste. Seetõttu riik ei tarvitse sisaldada ka orgaaniliselt kujunenud tervikut, vaid võib koosneda vägivaldselt ühe inimese meelevalla alla koondatud koosseisuosistest. Oluline ja tähtis on riigi mõistes üks inimene, kes riiki personifitseerib, olgu see vürst, tsaar või bolševistlik parteijuht. See üks inimene mitte üksnes sümboliseerib, vaid ka tõeliselt kehastab riiki. Kui see üks inimene puudub, siis on «tume aeg», riikluseta lainetav inimmeri.

Eestlase arusaamises üksikinimene, olles liige riiklikus paljuses, ei hävi selles paljuses, vaid on endastmõistetav osanik selles, kandes koormisi ja kohustusi paljuse kasuks ning olles õigustatud ka paljuse tegevusest ja juhtimisest osa võtma. Nii koormised ja kohustused kui ka osavõtuõigused on paratamatud, sest muidu ei saa püsida paljus, samuti ka üksikliige. Nõnda on eesti arusaamise järgi nn. aktiivkodaniku mõiste endastmõistetav paratamatus. Kui aga üksikud kodanikud omavad riikliku paljuse suhtes erilisi juhtimis- ja valitsemisõigusi, siis need pole kellegi isiklikud õigused, vaid ainult vajalikuks osutunud volitused paljuse huvide teostamiseks.

Vene arusaamise järgi üksikinimene on alluv riiki personifitseerivale inimesele, olgu see vürst, tsaar või bolševistlik parteijuht. Allumus ise võib võtta erinevaid jooni: allumus «Venemaa peremehele» (patrimoniaalne vaade), «isakesele tsaarile» (patriarhaalne vaade) või «rahvaste juhile» (bolševistlik vaade), kuid allumus peab olema absoluutne, sest vastasel korral riiklus laostuks. Allumuse raamides võivad üksikinimesed näiliselt ka aktiivkodanikena esineda, kuid tõeliselt on tegu riiklust kehastava üksikinimese otsuste massilise heakskiitmisega ja ülistamisega. Häda sellele, kes sellelt «õigelt liinilt» kõrvale kaldub. Seetõttu riiki kehastav inimene pole tavaline inimene, vaid on midagi rohkem. Suurvürst Nikolai Nikolajevitši definitsiooni järgi tsaar oli «pool inimest ja pool jumalat». Praegu Lenin on mumifitseeritud pühak Moskva Punasel väljakul ning härra Stalin tema elav üliinimlik järglane: kõikteadja, kõikkorraldaja, kõikkontrollija. Kõik muud võimukandjad omavad oma võimu allikaks seda kõikvõimsat keskust, kuigi neid näiliselt muul teel ametisse valitakse või määratakse.

III

Eesti arusaamise järgi «seadus on vanem kui inimene», s. o. õiguse reeglid on ürgsed ja läbivad kogu maailmakorra ning inimesed peavad neile alistuma. Seaduse- ja määruseandja ning kohtuniku ülesandeks on õiguse reeglid antud oludes kindlaks teha, täpsustada ja rakendada ning sel viisil korraldada inimeste kooselu. Sellelt vaatepunktilt õigus kindlustab üksikinimese elu, tervise ja vabadused, samuti rahvaste elu ja nende vahekorrad ning vabadused. Vastavalt sellele eesti arusaamisele ka riik on õiguse korraldus, rajanedes «õigusele, seadusele ja vabadusele». Ka riigivõim pole muud kui õiguste kogu, mis teostatakse seaduste alusel. Seetõttu keegi pole õigustatud võimu kasutama väljaspool seadust. Nõnda avaldub kogu elus õiguse võim. «Õigus jääb ega lase end alla suruda, tema ees peavad taanduma kõik kurjad teod.»

Vene arusaamise järgi on seadus midagi, mis on inimesele väljastpoolt peale sunnitud ja mis õigupoolest on inimese loomu vastu. Seetõttu juba tsaariajal leidus vene teadlasi, kelle tõenduse järgi «vene lai natuur ei mahu kitsasse õigusnormi». Krahv L. Tolstoi pidas koguni seadusi ja õigust vägivallaks ning põhikurjuseks. Marksistlik bolševism on selle vaate arendanud süsteemiks. Maailma valitsevat mateeria, vägivald. Seadused on valitseja (= valitseva klassi) vägivallareeglite kogum, millele inimesi sunnitakse alistuma tarbe korral isegi vägivallaga. Seaduse- ja määruseandja ning kohtunik on kutsutud valitseja vägivalda abistama ja kindlustama; kohtunik peab vastava vajaduse järgi ka seadusest kõrvale minema – «revolutsioonilise südametunnistuse» järgi. Selle arusaamise kohaselt riik pole üldse muud kui vägivallaaparaat valitseja käes ja riigivõim see vägivallakogum, mida riigiaparaadi kaudu käsutatakse ja kasutatakse. Nõnda kogu elu läbib vägivallavõim, mille ees kõik muu peab taanduma või talle kohalduma.

Loe II osa siit.