Sel nädalal tähistati lääneriikides Normandia dessandi 80. aastapäeva, millega mälestati liitlasvägede suurt läbimurret Teises maailmasõjas. Lääneriikides peeti sellel päeval pidulikke tseremooniaid ja kõnesid, meenutades ajaloolist võitu Saksamaa üle.

Samas ei ole eestlastel ja paljudel teistel Ida-Euroopa rahvastel selles suursündmuses palju põhjust rõõmustamiseks. Neile tähendas liitlasvägede edu läänerindel Stalini surve süvenemist ja uue Nõukogude okupatsiooni lähenemist. Kui Lääne-Euroopa hakkas taastuma ja üles ehitama demokraatlikke riike, siis Eesti ja teised Baltimaad pidid taluma aastakümneid kestnud totalitaarset režiimi.

Vaatamata Eestis toona valitsenud Saksa okupatsioonile suutis Postimees 8. juunil 1944 pakkuda põhjalikku ja strateegilist ülevaadet Teise maailmasõja sündmustest. Artiklis käsitleti Normandia dessanti ja selle mõju Nõukogude Liidu pealetungikavatsustele, lääneriikide tegevust ning sõja üldist kulgu.

Artiklis “Vesi bolshevike veskile” tuuakse välja, kuidas Jossif Stalin nõudis oma lääne partneritelt teise rinde loomist Euroopas. Postimees rõhutas, et Itaalia sõjatanner ei vastanud tegelikule teise rinde loomise nõudele ning tõeline muutus saabus alles 6. juuni invasiooniga. See sündmus tähistas sõja viimase veerandtunni algust, millega pidi otsustama, kes keda võidab – mitte ainult ühes lahingus, vaid kogu sõjas.

“Stalin nõudis, et sõja otsustuse rasket koormist ei jäetaks kandma mitte ainult tema, vaid et sellest võtaksid osa ka ta partnerid. Stalin nõudis teise rinde loomist, nõudis invasiooni Euroopasse. Alles see võis tuua olulist kergendust Nõukogude Liidule,” rõhutas Postimees.

Leht märkis, et inglaste ja ameeriklaste invasioon oli teostatud kokkuleppel Nõukogude Liiduga, tuues Stalini jaoks olulise kergenduse. Artiklis viidatakse bolševike lootusele, et invasioon annab neile aega oma ridade ja organisatsiooni taastamiseks. Lääne riikide osalemine sõjas oli bolševike jaoks kasulik, kuna see võimaldas neil kõrvalt näha, kuidas lääneriigid omavahel sõdivad.

Postimees rõhutab, et Nõukogude Liit ei kavatsenud jääda invasiooni ajal passiivseks. Teheranis kokkulepitud plaani kohaselt pidid rünnakud toimuma üheaegselt läänes, lõunas ja idas. Artiklis märgiti Moskva raadio kommentaari, et kõik toimib Teherani plaani järgi ning ka idast ei lase torm end kaua oodata.

Seejärel esitas Postimees argumente ja vastuargumente mõlemalt poolelt: “Sellele teesile jõudmine ning selle esitamine võiks põhjustada vastuväite: “Kuidas nii! Muidugi on Nõukogude Liidul see roimarlik kavatsus, kuid ei Inglismaa ega Ühendriigid katsu ometigi Euroopa rahvaid ja ühiskondi hävitada! Seda väita oleks ju lapsikus, kui mitte äärmuslik võhiklikkus! Inglismaal ja Ühendriikidel on mõttes võita rahvussotsialistlik Saksamaa, kelle revisjonistlikud kavad põhjustasid selle sõja, kes on allutanud oma valitsemisele seni vabalt ja rahus elanud rahvad ja kes oma võidu korral tahab kõik need rahvad jätta oma sulasteks!””

Leht toob esile, et Nõukogude Liit püüdis oma eesmärke saavutada, kasutades lääneriikide sõjalist jõudu. Artiklis arutletakse, kas Inglismaa ja Ühendriigid tõesti ei püüa saavutada maailmavõimu teiste rahvaste arvelt või kas nende eesmärgid on endised. Kuid Postimees rõhutab, et tulemused on olulised ja need näitavad, et inglased ja ameeriklased purustavad Euroopa kaitse bolševismi vastu.

“Ütleme näiteks, et Briti, USA ja Nõukogud purustavad Saksamaa ning esimestel on saabunud aeg asuda teisele teele, see tähendab Nõukogudele sõjaliselt vastu, et kaitsta Euroopat ründava kommunismi eest. Millal see teostuks? Kas aasta või paari pärast?! Kui palju on vahepeal maid “ühise aktsiooni” teostamisel langenud Nõukogude valdusse? Mis on saanud neist rahvaist vahepeal?! Või kavatseb Nõukogude Liit end vabatahtlikult sulgeda oma seniseisse piiresse?! Kas ka Nõukogude Liit kui kaasvõitja ei taha territoriaalset hüvitust? Mitu aastat on vahepeal pidanud kandma raskeid sõjaohvreid inglased ja ameeriklased?! Kas nad ei ole tüdinud ja väsinud sõjast?! Kas nad on valmis sõja jätkamiseks oma senise liitlase vastu neisse otse mitte kordaminevate rahvaste eest?! Kas Ühendriikide poliitikuile ei ole tähtsamaks õiendada Aasias Jaapaniga arveid kui astuda võitlusse kaugete maade rahvaste pärast, pealegi kus Nõukogude Liit võib USA-le loovutada ulatuslikke majanduslikke kontsessioone Euroopa mandril!? Kas ei ole võimalik, et sõda Nõukogude vastu leitakse üldse olevat mõttetu või jäetakse see tulevikuks – teiste põlvede hoolde?!”

Sellise mõttekäigu esitab Postimees ning vastab: “Need on probleemid, mis seoses selle sõja, selle invasiooni ja selle vaatlusega tõusevad. Peaaegu iga vastus aga reedab, et inglaste ning jänkide poolt alustatud invasioon Euroopa mandrile Saksamaa võitmiseks on vesi bolševike veskile.”

Seejärel ennustatakse ajalehes: “Mis kasu on miljoneil inglasil, et nad ohverdavad oma ja teiste rahvaste poegi veriseisse lahinguisse kõigil sõjatandreil? Mis kasu saab sellest inglise tööline, põllumees või ametnik, kui tema poliitikud käsivad tal purustada Euroopa linnu – teiste rahvaste tehaseid, kultuuri- ja eluasemeid, tappa tuhandeid naisi ja lapsi? Mis kasu on sellest tavalisel inglasel või ameeriklasel, nende perekondadel või rahvail /—/? Või mis kasu saab ameeriklane, tulles kaugele oma kodust, tuhandete kilomeetrite taha üle Atlandi ookeani, temale tundmatusse Euroopasse võitlema? Kas tema või ta rahvas on selle sõja möödumisel õnnelikum, kehaliselt tervem ja rikkam? Kes püüab tema kodule kallale tungida, temalt elu võtta või ta kodaniku- ja inimõigusi piirata, temalt ta vara riisuda? Mis kasu on loota inglise rahval sellest sõjast? Kas see sõda ei too pigem kaasa lõppeks selle “old merry England‘i”, vana rõõmsa Inglismaa purunemise, millele inglased õigustatult võisid kunagi olla nii uhked?”

Teine maailmasõda tõi kogu Euroopale kaasa enneolematu hävingu ja kannatused, nagu õigustatult märgib Postimees: “Kas tõesti on maailm kaotanud südametunnistuse, et tapetakse seni, kuni järele on jäänud tugevaim tapja? Kas tõesti rahvad ei näe, et nad on sattunud eksiteele, et nende oodatud lootused ei täitu, vaid on varjutatud hädaohu looriga? Miks peavad rahvad Britis ja Ameerikas teenima ainult väheste rahamagnaatide huve või omalt poolt kaasa aitama kogu kultuurmaailma hukatuslikumale vaenlasele – bolševismile –, kes lõppude lõpuks juba enne veel, kui need tapatalgud on lõppenud, tahab kägistada neid endidki?”

Euroopa rahvaste huvides oleks pigem olnud ühine koostöö kommunismi vastu, leiab Postimees: “Miks ei või inglased otsida koostööd Euroopa mandri rahvastega, et ühiselt kõrvaldada bolševistlik hädaoht ning koostöös asuda abistama nende hiigelalade ja -rikaste valduste ülesehitamist, kus täna laiub Nõukogude Liit? See oleks õnnistuseks inglasile, sakslasile, kõigile mandri rahvaile, kogu maailmale. Alanud invasiooniga, sõja veel ägedamate vormide võtmisega on aga selge, et veel ei ole aeg saanud täis. Veel peetakse seda sõda lõppude lõpuks üksikute rahakuningate tänase teenistuse ja homsete võimaluste kapitalistlikes huvides. Veel peetakse seda sõda lõppude lõpuks bolševismi tänase ja homse võimu ja terrori maailmarevolutsioonilise kaose huvides.”

Postimees lõpetab artikli hoiatusega, et sõja lõpp läheneb, kuid viimased minutid võivad tuua endaga kaasa suuri ohtusid. Kõik rahvad, eriti eestlased, peavad olema kindlad ja otsustavad, kaitstes oma positsioone kõigi ähvardavate rünnakute vastu.

“Nende saatust-otsustavate, ägedate lahingute vältel omagu aga kõik rahvad – eriti meie, eestlased, siin mandri idapiiril – tugevat vaimukindlust ja otsustavust, kaitsta oma positsioone kõigi rünnakute vastu, mis neid ähvardavad,” kirjutas Postimees 8. juunil 1944 read, mis võiksid sama ilmekalt kõlada ka 2024. aastal.