Prantsusmaa läheneb 2027. aasta presidendivalimistele olukorras, kus riigi rahandus on muutunud järjest raskemaks probleemiks, kuid poliitiline süsteem pakub selle lahendamiseks väga vähe lihtsaid võimalusi. Prantsusmaa valib uue presidendi 18. aprillil ja vajadusel teises voorus 2. mail 2027, kuid valituks osutuv kandidaat saab päranduseks eelarve, kus suur puudujääk, kiiresti kasvav võlg ja kallinenud laenuraha piiravad juba ette tema valikuid.
2025. aasta lõpus ulatus Prantsusmaa valitsussektori võlg 115,7 protsendini SKT-st ehk umbes 3,46 triljoni euroni ning eelarvepuudujääk oli 5,1% SKT-st. Eurostati järgi oli Prantsusmaa sellega Euroopa Liidus Kreeka ja Itaalia järel kolmandal kohal. Prantsusmaa rahandusministeerium prognoosib võlakoorma kasvamist 119,3 protsendini SKT-st 2026. aastal ja 121,7 protsendini 2027. aastal.
Samal ajal läheb riigil võla teenindamine järjest kallimaks. Rahandusminister Roland Lescure’i sõnul võib intressikulu ulatuda 2026. aastal umbes 65 miljardi euroni, mis teeb võlateenindusest ühe riigi suurimatest kuludest. Reutersi hinnangul on Prantsusmaa kümneaastaste võlakirjade tootlus tõusnud üle Itaalia taseme ning Prantsusmaa ja Saksamaa riigivõlakirjade tootluste vahe on suurenenud üle 100 baaspunkti – kõrgeimale tasemele pärast euroala võlakriisi. See tähendab, et turud nõuavad Prantsusmaalt suurema riski eest üha kõrgemat hinda.
Probleem on ka selles, mida kulutuste kärpimine poliitiliselt tähendaks. IMF-i andmetel moodustasid Prantsusmaa avaliku sektori kulutused 2025. aastal umbes 57,5% SKT-st – kõrgeima taseme euroalas. Samal ajal on maksukoormus juba niigi väga suur, mistõttu peab IMF vajalikuks keskenduda eeskätt kulutuste ümberkorraldamisele, pensioni- ja muude vananemisega seotud kuludele ning ebaefektiivsete kulude kärpimisele, mitte rajada eelarve tasakaalustamist uutele üldistele maksutõusudele.
Just siin põrkuvad Prantsusmaa presidendivalimiste kandidaadid väga erinevate valijate ootustega. Marine Le Pen on kaitsnud pensioniea hoidmist 62 aasta juures, samal ajal kui Jean-Luc Mélenchoni vasakpoolne programm on läinud veelgi varasema pensionile jäämise suunas. Edouard Philippe, Gabriel Attal ja Bruno Retailleau on seevastu rääkinud töötamise suurendamisest, tootmismaksude ja muude maksude vähendamisest ning kulude piiramisest. Need erinevused on reaalsed, kuid ükski neist ei kaota küsimust, kust peaks tulema kümnete miljardite eurode suurune püsiv eelarveline kohandus.
Veel suurem takistus on parlament. Prantsusmaa Rahvusassamblees ei ole ühelgi poliitilisel jõul enamust. Erakondlikud tülid on takistanud pikaajalist eelarve korrigeerimist. IMF märkis, et 2026. aasta eelarves jäid mitmed algselt kavandatud reformid piisava poliitilise toetuse puudumise tõttu vastu võtmata ning praeguse kohanduskiiruse juures ei jõuaks Prantsusmaa kavandatud 2029. aastaks puudujääki alla 3% SKT-st. IMFi põhistsenaariumis kasvaks võlg 2030. aastaks umbes 121,8 protsendini SKT-st enne stabiliseerumist.
Ka majanduskasv ei paku Prantsusmaale lihtsat väljapääsu. Euroopa Komisjon prognoosis kevadel 2027. aastaks vaid 1,1-protsendilist majanduskasvu ning puudujäägiks 5,7% SKT-st, kui poliitikat ei muudeta. Prantsusmaa rahandusministeerium on samal ajal kärpinud 2026. aasta kasvuprognoosi 0,5 protsendini. Mida aeglasem kasv, seda raskem on võlga majanduse kasvust kiiremini vähendada; mida suurem on intressikulu, seda vähem raha jääb muude poliitiliste eesmärkide jaoks.
Seetõttu võib 2027. aasta presidendivalimistel riigipea vahetuda, kuid Prantsusmaa rahanduslik matemaatika sellest ei muutu. Parempoolsem president peaks otsustama, milliseid kulusid kärpida, milliseid makse vähendada ja milliseid reforme läbi suruda; vasakpoolsem president seisaks küsimuse ees, kuidas oma suuremaid sotsiaalseid lubadusi rahastada; keskbloki kandidaat peaks samuti leidma parlamendienamuse ebapopulaarsetele kulukärbetele ja struktuurireformidele. Ühelgi juhul ei kao vajadus teha raskeid kompromisse.
