Ajakirjanik Indrek Schwede tõstatas neljapäeval Postimehes olulise küsimuse okupeeritud Petserimaa ja Narva-taguse kohta. Schwede toob välja, et vaatamata Eesti iseseisvuse taastamisele on viis protsenti riigi territooriumist endiselt annekteeritud, kuid sellest ei räägita ja meie riigijuhid vaikivad selle teema maha.

Schwede juhib tähelepanu, et Eesti poliitikud on jõuliselt hukka mõistnud Krimmi ja Donbassi annekteerimise Venemaa poolt, kuid samal ajal ei julge nad öelda välja, et Venemaa valduses on endiselt Eestile seaduslikult kuuluvad Narva-tagused alad ja suurem osa Petserimaast. “Eesti toetab Gruusia ja Ukraina territoriaalset terviklikkust, aga salgab maha enda oma,” kirjutab Schwede. “Veelgi enam, annekteeritud territooriumi kaotust pisendatakse ja selle tagasinõudmist naeruvääristatakse kõige kõrgemal tasemel.”

Ta toob välja president Alar Karise poolt 2021. aastal öeldu: “Tartu rahu on meie jaoks tähtis, Tartu rahu piir on seal, kus ta on, aga jõuliselt hakata soid ja rabasid tagasi nõudma ei ole edasiviiv idee.” Riigijuhid on Schwede sõnul kaotatud territooriumi taandanud lihtsalt soodeks ja rabadeks, kuigi tegemist on osaga Eestimaast.

“Seal on maavarasid (põlevkivi, liiv), metsa, kala, põllumajandusmaad, hüdro- ja tuuleenergiat jpm. Ühe arvutuse kohaselt vähemalt triljoni euro väärtuses maad,” kinnitab Schwede. Kuid majanduslik kaalutlus ei ole ainus argument, lisab ta. “Seal on õigusjärgsete Eesti Vabariigi kodanike, meie inimeste isakodud ja lähedaste hauad.”

Schwede rõhutab, et vastavalt seadustele ja kohtulahenditele ei ole praegune Eesti ja Venemaa kokkupuutekoht riigipiir, vaid kontrolljoon. Ta leiab, et sellest peaks lähtuma ka Eesti poliitika ja kohalike elanike huvides hoidma ületuskoha Koidula kontrolljoonel avatuna. “Märkame teiste kannatusi, aga põhjustame neid omadele,” kritiseerib Schwede karmilt võimulolevaid poliitikuid. “Räägime vähe Eesti ajaloost.”

Eesti riigijuhtidelt tuleks Schwede sõnul oodata “samasugust verbaalset põhimõttekindlust, nagu nad seda väljendavad Ukraina puhul”. Ta toob välja, et Petserimaast ja Narva-tagusest loobumine on Eesti diplomaatia läbikukkumine. “Narva-tagune ja Petserimaa pole sood ja rabad, vaid meilt jõuga ja ebaseaduslikult vallutatud maa,” kirjutab ta. “Täna õpetame lääneriike, et Venemaa tajub järeleandmist nõrkusena ja see provotseerib teda, aga ise käitume just nõnda.”