Loe I osa siit.
Loe II osa siit.

Palestiina etniline puhastamine

Sionistide plaan oli edukas. Väsinuna nende vastu suunatud terroristlikust kampaaniast lõid britid lõpuks käega ja kuulutasid, et lahkuvad Lähis-Idast. Pärast 30 aasta pikkust juutide ja palestiinlaste vahelist konflikti hääletas ÜRO 29. novembril 1947 territooriumi jagamise poolt juudi ja araabia riigiks. ÜRO ettepanekut tervitas Palestiina juudikogukond, kuid selle lükkasid tagasi araablased. Seejärel puhkes Palestiina saatuse pärast otsene sõjategevus. Kuna sõda levis, jäi brittidel mahti peamiselt ainult endi vägede evakueerimiseks, ehkki nad säilitasid õhu- ja mereblokaadi.

Briti mandaat lõppes ametlikult 14. mail 1948 ja Iisrael kuulutas välja iseseisvuse. Brittidest priiks saanuna ei olnud enam ühtegi jõudu, kes oleks takistanud sioniste käitumast palestiinlastega nõnda nagu nad heaks arvasid. Esialgu toetasid Iisraeli välispoliitiliselt nii USA kapitalistid kui NSV Liidu kommunistid. Uus riik sai heldelt toetusi nii militaarses vallas kui ka rahaliselt mõlemalt külma sõja osapoolelt. Pärast nelja ja poolt kuud võitlust saavutas Iisrael võidu araabia mässuliste üle, olles vallutanud riigi peamised segarahvastikuga asustuskeskused.

Kuigi sõjaline võit oli kindel, seisis sionistide ees siiski kaks olulist probleemi. Esiteks elas riigis sadu tuhandeid palestiinlasi, kes polnud nõus laskma uuel juudiriigil ära võtta nende õigusi ja maad. Teiseks omasid palestiinlased uue riigi maast üle 93% – tõsine takistus noorele “Suur-Iisraelile”. Iisraeli armee võttis selle probleemi lahendamiseks käiku “plaan Dalet” (tuntud ka kui Plaan D). Nagu Iisraeli ajaloolane Benny Morris märkis oma murrangulises raamatus 1948. aasta sündmuste kohta, oli plaan Dalet “strateegilis-ideoloogiline ankur ja väljasaatmise alus rinde-, sõjaväeringkonna-, brigaadi- ja pataljoniülemate poolt” ning see pakkus “tagantjärele ametlikku veenvat katet nende tegevuse selgitamiseks”.[16] Tänapäeval nimetatakse seda massiküüditamiseks.

10. märtsil 1948 ametlikult kinnitatud täpsustas “plaan Dalet” määras kindlaks, millised palestiinlaste linnad ja asulad sihikule võtta ning andis juhiseid, kuidas sealt elanikud välja tõrjuda ja nende kogukonnad hävitada. Plaanis nähti ette muu hulgas järgnevad taktikad:

“Külade hävitamine (tulekahju süütamine, plahvatuste tekitamine ja miinide paigaldamine rusude sisse), eriti need asulad, mida on raske pidevalt kontrollida.

“Otsingute ja kontrollioperatsioonide käivitamine järgmiste juhiste kohaselt: küla ümberpiiramine ja selle läbiotsimine. Vastupanu korral tuleb nende relvastatud jõud hävitada ja elanikkond tuleb riigi piiridest väljapoole tõrjuda.”

Tsiteerides sõna-sõnalt Joosua raamatut, hoiatasid judaismi usujuhid, et Iisrael peab palestiinlased oma piiridest välja ajama: “Aga kui te ometi taganete ja hoiate nende rahvaste jäänuste poole, kes teie juurde on alles jäänud, ja saate nendega langudeks ja ühinete nendega ja nemad teiega, siis teadke kindlasti, et Jehoova, teie Jumal, enam ei aja ära neid rahvaid teie eest ja nemad saavad teile paelaks ja püüniseks, piitsaks teie külgedele ja okkaks teie silmadesse, kuni te hävite sellelt healt maalt, mille Jehoova, teie Jumal, teile on andnud!” (Joosua 23: 12-13)

Noor Iisraeli riik lahendas “palestiinlaste probleemi” lõpuks massiküüditamise, mõrvade ja efektiivselt planeeritud terroriga. Palestiinlased, kes olid seal sündinud ja kelle esivanemad olid seal elanud lugematuid põlvkondi, korjati kokku Iisraeli sõjaväelaste poolt ja aeti üle piiri. Neile öeldi, et nad ei tohi kunagi oma kodudesse naasta. Paljud, kes keeldusid oma kodudest lahkumast, tapeti Iisraeli sõjaväe poolt, ja sionistid uhkeldasid massimõrvadega avalikult, põhjustades teadlikult laialdast paanikat ja põgenemist palestiinlaste hulgas.

1947. ja 1948. aastal aeti oma kodudest välja üle 700 000 palestiinlase. Suured araabiakeelsed linnad Jaffa ja Haifa tühjendati elanikest. Juutide terrorirühmad vägistasid ja tapsid Palestiina külade elanikke, misjärel nende ümbruskonnas asuvad inimesed kogusid loomulikult oma lapsed kokku ja põgenesid, et oma elu päästa. Iisraeli valitsus keelas neil igaveseks oma kodudesse, oliiviistandustesse, põldudele ja karjamaadele naasmise. Kui Iisraeli iseseisvussõda lõppes, oli riigi piiridesse alles jäänud ainult umbes 170 000 palestiinlast.

Iisraeli iseseisvussõja kõige tuntum julmus oli Deir Yassini veretöö. 9. aprillil 1948, pärast lahingute lõppemist selles väikeses külas, tapsid Irguni terroristid seal 254 inimest, neist enamus naised, lapsed ja eakad. Lisaks tapmisele olid nad kahe päeva jooksul vägistanud naisi, lõiganud lõhki rasedate naiste kõhtusid ja röövinud elanike vara. Jacques de Reynier, Rahvusvahelise Punase Risti komitee peamine esindaja Jeruusalemmas, andis oma ametlikus raportis õõvastava ülevaate sellest massimõrvast. De Reynier jõudis külla teisel päeval ja nägi “puhastamist”, nagu üks terrorist talle ütles. Seda oli tehtud kuulipildujatega, seejärel granaatidega ja lõpetatud nugadega. Nad raiusid mõnedel ohvritel pea maha ja vigastasid 52 last nende emade silme all. Terroristid lõikasid lahti 25 raseda naise emakad ja tapsid beebisid nende silme all.[17]

Pärast pensionile jäämist 1972. aastal kirjutas endine Haganah’ ohvitser Meir Pa’el selle veretöö kohta: “Irguni ja Lehi mehed tulid varitsusest välja ja hakkasid maju “puhastama”. Nad tulistasid kõiki, keda nägid, sealhulgas naisi ja lapsi, ning ülemad ei üritanud tapatööd peatada… Ohvrid viidi karjääri Deir Yassini ja Giv’at Shauli vahel ja mõrvati külmavereliselt.”[18] Teine Haganah’ ohvitser Zvi Ankori meenutas palju aastaid hiljem: “Ma käisin kuues kuni seitsmes majas. Ma nägin lahti lõigatud suguelundeid ja naiste lõhutud kõhtusid. Tulistamismärkide järgi kehal oli tegemist otsese mõrvaga.”[19]

Irguni juht oli sel ajal endiselt Menachem Begin. Raamatus “The Revolt: The Story of the Irgun” viitab ta Deir Yassini tähtsusele Iisraeli iseseisvussõjas. Begin kirjutab, et ilma Deir Yassini “võiduta” ei oleks olnud Iisraeli riiki. “Haganah viis läbi võidukaid rünnakuid teistel rinnetel,” kiitleb ta. “Hirmunud araablased põgenesid, halades “Deir Yassin”.”[20] David Ben-Gurion kirjeldas Likudi partei asutajat järgmiste sõnadega: “Begin kuulub kahtlemata Hitleri tüüpi. Ta on rassist, kes on Iisraeli ühinemise unistuse nimel valmis hävitama kõik araablased, valmis kasutama selle püha eesmärgi saavutamiseks igasuguseid vahendeid.”[21] Menachem Begin sai hiljem Iisraeli peaministriks ja isegi Nobeli rahupreemia.

Surmamarss

1948. aasta juulis, kui Iisrael oli vallutanud Lydda ja Ramle linnad, saadeti sealt välja 50 000 kuni 70 000 palestiinlast. Iisraeli seisukohast vaadatuna võimaldas Lydda ja Ramle linnade vallutamine, mis oli kavandatud Benny Morrise hinnangul “tsiviilpaanika ja põgenemise esilekutsumiseks”, ära hoida araabia ähvardust Tel Avivile ning tõkestada Araabia Leegioni edasiliikumist põgenike teedel. Eriti tähtis oli, et see sundis Araabia Leegioni võtma enda kanda lisakoormuse põgenikemasside näol, mis lõppkokkuvõttes takistas kõvasti araablaste sõjalist sooritust. Samuti aitas Iisraeli terror demoraliseerida lähedalasuvaid araabia linnu.

Ühel lämbel pärastlõunal sisenes Lydda linna Iisraeli 89. tankipataljon, mida juhtis leitnantkolonel Moshe Dayan. Pataljoni kolonni juhtis araablastelt sõjasaagiks võetud suurtükiga varustatud Marmon-Herringtoni soomusauto. Dayan alustas rünnakut päevavalges, sõites läbi linna idast lääne suunal ja tulistades kõike, mis liikus. Mööda Lydda-Ramle maanteed liiguti edasi endiselt tulistades, kuni jõuti Ramle raudteejaamani.

Kenneth Bilby, New York Herald Tribune’i korrespondent, oli tol ajal linnas. Ta kirjutas: “[Iisraeli kolonn] kiirustas Lydda suunas, relvad, Stenid ja kuulipildujad andsid tuld. Nad liikusid läbi peatänavate ja tulistasid kõike, mis liikus… Araabia meeste, naiste ja isegi laste surnukehad lebasid tänavatel pärast seda julma ja tõhusat rünnakut.”[22] Rünnak kestis 47 minutit ja nõudis 89. pataljoni enda andmetel 100–150 palestiinlase elu. Iisraeli poolel hukkus 6 inimest ja sai haavata 21.

Lydda linnas toimus kaks päeva hiljem lühike tulevahetus, mida Iisraeli sõjavägi tõlgendas kapituleerumislepingu rikkumisena. Palestiinlaste vastupanu suruti veriselt maha ja paljud tsiviilisikud hukkusid. 3. pataljoni ülem Moshe Kelman käskis oma vägedel tulistada iga sihtmärgi pihta, sealhulgas kõigi inimeste, keda tänavatel nähti. Elanikud põgenesid paanikas oma kodudest ja paljud said haavata. Iisraeli luureohvitser Yeruham Cohen ütles, et ajavahemikus 11:30–14:00 hukkus umbes 250 inimest.[23]

Samal ajal, kui Lydda linnas jätkus tsiviilelanike tulistamine, toimus 12. juulil kohtumine Iisraeli vägede peakorteris. Sellest võtsid osa Iisraeli äsjamoodustatud kaitsejõudude juhid Ben-Gurion, Yigael Yadin, Zvi Ayaloni ning Haganah’ staabiülem Yisrael Galili. Kohal olid ka hilisem asepeaminister Yigal Allon ja hilisem peaminister Yitzhak Rabin. Ühel hetkel lahkusid Ben-Gurion, Allon ja Rabin ruumist. Rabin on esitanud kahte versiooni sellest, mis juhtus edasi. 1977. aastal Michael Bar-Zoharile antud intervjuus ütles Rabin, et Allon küsis, mida elanikega teha, mille peale Ben-Gurion lehvitas käega ja ütles: “Garesh otam” (“välja ajada”).[24] 1979. aastal oma mälestuste käsikirjas kirjutas Rabin, et Ben-Gurion ei rääkinud, vaid lehvitas ainult käega ning Rabin mõistis seda samasisulise käsuna – välja ajada.[25] Lydda elanike väljasaatmise korraldus anti 12. juulil kell 13:30 ja selle allkirjastas Rabin.[26]

Lydda elanike lahkumine algas 13. juuli hommikul. Neil kästi kõndida jalgsi, võib-olla karistuseks nende varasema vastupanu eest või lihtsalt sellepärast, et sõidukeid polnud saadaval. Neid sunniti kõndima 30–35-kraadises kuumuses mööda kruusateid kuue kuni seitsme kilomeetri kaugusele Beit Nabala asulani, seejärel veel 12 kilomeetrit Barfiliya poole, kandes oma lapsi ja kaasaskantavaid asju vankritel või enda seljas. Iisraeli ohvitseri Shmarya Guttmani sõnul tulistati nende suunas hoiatuslaske. Paljudelt võtsid Iisraeli sõdurid kontrollpunktides ära nende väärisasjad. Teine Iisraeli sõdur kirjeldas, kuidas nii vara kui inimesed jäeti maha, kuna pagulased olid väsinud või kokku varisenud: “Alguses loobuti nõudest ja mööblist ning lõpuks jäid teele vedelema meeste, naiste ja laste surnukehad.”[27]

Üks surmamarsile sunnitud palestiinlane Haj As’ad Hassouneh jagas oma mälestusi 1996. aastal: “Juudid tulid ja hüüdsid rahva hulgas: “Te peate minema.” “Kuhu me peaksime minema?” “Minge Barfiliasse.” … Kus keegi sattus seisma, määras, kas ja kui palju pereliikmeid või vara tohtis kaasa võtta; midagi lääne poole jäävat ei saanud enam tagasi nõuda. Tuli kohe hakata kõndima ja tingimata ida poole… Inimesed olid väsinud juba enne oma teekonna algust või enne, kui nad said üritada jõuda ükskõik millisesse sihtkohta. Keegi ei teadnud, kus Barfilia asus ega kaugust Jordaaniast… Inimesed pidid paastuma, sest tegemist oli tõsiusklike inimestega. Puudus vesi. Inimesed hakkasid janu tõttu surema. Mõned naised surid ja nende lapsed imesid rinnapiima nende surnud kehadest. Paljud vanemad inimesed surid teel… Paljud jätsid oma surnuid maisipõldude vahele.”[28]

Pärast kolme päeva pikkust surmamarssi korjas Araabia Leegion põgenikud üles ja viis nad Ramallah’sse. Andmed erinevad selle isas, kui palju inimesi suri. Paljud olid vanurid ja väikesed lapsed, kes surid kuumuse ja kurnatuse tõttu. Briti kindral John Bagot Glubb kirjutas: “Keegi ei saa kunagi teada, kui palju lapsi suri”. Walid Khalidi annab viitega palestiina ajaloolasele Aref al-Arefile 350 surma. Väljasaatmine ummistas ida poole minevad maanteed. Iisraeli sõjaväelaste mõtlemine oli lihtne ja efektiivne. Nad olid just vallutanud kaks olulist linna ja sõdurid vajasid hingetõmbeaega. Araablaste vasturünnakut takistas elanike väljasaatmine: teed olid nüüd ummistunud ja araablastel tekkis järsku kohustus kümnete tuhandete põgenike eest hoolitseda.

Kui elanikud lahkusid, algas linnades rüüstamine. Yiftah’ brigaadi ülem kolonelleitnant Schmuel Cohen kirjutas Lydda kohta: “Siin jõudis sõja julmus haripunkti.” Teated Iisraeli sõdurite kuritegudest muutusid nii valdavaks, et ka valitsus ei saanud neid enam ignoreerida. Põllumajandusminister Aharon Zisling teatas 21. juulil Iisraeli valitsusele: “On öeldud, et Ramles toimus vägistamisi. Ma võin andestada vägistamisjuhtumid, kuid ma ei anna andeks teisi tegusid, mis tunduvad mulle palju tõsisemad. Kui linna sisenedes võetakse elanikelt ära sõrmused ja kaelakeed – see on väga tõsine asi.”[29]

Üle 800 000 araablase elas 1948. aastal Iisraeli kontrolli all olnud territooriumil, kuid vaid umbes 170 000 jäi alles. Ülejäänutest said ümberasustatud palestiinlased ümbritsevates araabiamaades. Seega muutus pagulasteks Iisraeli riigi asutamisega üle kolmveerandi kogu Palestiina elanikkonnast, kes olid elanud Iisraeli kontrolli alla jäänud territooriumil. Üle 700 000 inimese ei tohtinud enam oma kodudes elada ning oma põlistel maadel töötada. Sellest ajast alates laiendas Iisrael oma piire 1956., 1967. ja 1973. aasta sõdades ning 1982. aastal sissetungiga Liibanoni, ajades oma kodudest välja lisaks veel sadu tuhandeid palestiinlastest pagulasi. Need inimesed ei lahkunud oma kodudest vabatahtlikult ega valinud elu vaeste ja kodututena pagulaslaagrites. Sionistid surusid nad oma kodudest välja, röövisid nende vara ja keelasid neile koju naasmise pärast sõja lõppu.

Iisraeli etnotsentristlik olemus

ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga 10. novembril 1975 tunnistati sionism üheks rassismi vormiks. Sellele järgnesid juudikogukondade protestihüüded üle kogu maailma. Nad olid maruvihased, et selline süüdistus võis olla esitatud “ainsale tõelisele demokraatiale Lähis-Idas”. Siinkohal tasub veel kord meenutada David Ben-Gurioni hinnangut Menachem Beginile: “Teda võib süüdistada rassismis, kuid siis tuleks panna kohtu alla terve sionistlik liikumine, mis rajaneb põhimõttel, et Palestiinas peaks eksisteerima eksklusiivselt juutidele kuuluv riik.”[30]

Iisrael on riik, mis on loodud ainult juutidele. Iisraeli tagasipöördumisseaduse kohaselt määratletakse juuti mitte tema usuliste veendumuste järgi, vaid tema juudi päritolu alusel, mis tõendatakse tema vanemate kaudu. Kuigi on võimalik, et mittejuudid konverteeruvad juudiusuliste sekka, on sellel teel palju takistusi ja need usku vahetanud moodustavad ainult väikese osa juudi elanikkonnast. Iisraeli ortodoksid ei tunnista isegi konverteerumist juudiusu eri harude vahel.

Palestiinlane, kes sündis praeguse Iisraeli piirides ja kelle perekond elas tuhandeid aastaid enne Iisraeli sõjaväe sunniviisilist lahkumist nende kodumaalt, ei saa naasta oma kodumaale ja saada Iisraeli kodanikuks. Vastupidiselt sellele võib New Yorgis sündinud ateistist juut, kes ei räägi heebrea keelt, asuda elama Iisraeli ja talle antakse kohe kodakondsus. Lisaks pakub Iisraeli valitsus talle abi eluaseme, elamiskulude, hariduse ja paljude teiste hüvede osas.

Aastal 1948 kuulus peaaegu 94 protsenti Iisraeli maast palestiinlastele. Sellest ajast alates on Iisraeli valitsus süstemaatiliselt konfiskeerinud palestiinlaste omandi. Enamik palestiinlastele kuuluvast maast läks Iisraeli nn “Rahvusliku Juudi Fondi” alla ja kuulutati seadusega “Iisraeli maaks”. Suurem osa maast on tasuta antud juudi asunikutele. Iisraeli armee sundis palestiinlased rohkem kui 350 linnast ja asulast lahkuma ning lammutas nende kodud. Isegi vanu palestiinlaste surnuaedu on tihti traktoritega üles küntud.

Mittejuutidel on nendele aladele naasmine võimatuks tehtud Rahvusliku Juudi Fondi (Keren Kayemet, vastu võetud 23. novembril 1953) ja Taastamisfondi (Keren Hayesod, vastu võetud 10. jaanuaril 1956) seadusega. Iisraeli Inimõiguste Liidu president Israel Shahak, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, kirjutas oma raamatus “Iisraeli riigi rassism”, et Iisraelis on terved linnad ja asulad (Carmel, Nazareth, Illith, Hatzor, Arad, Mitzphen-Ramen jt), kus seadus teeb võimatuks mittejuutidel elamise.[31]

Palestiinlased, kes jäid Iisraeli, kuigi neil on olemas kodanikuõigused, kannatavad intensiivse diskrimineerimise all. Ka neil ei ole lubatud elada asunike linnades ega külades. On olemas eraldiseisvaid elamualasid ja komplekse, koole ja vabaajakeskusi, kuhu palestiinlastel ei ole lubatud siseneda. See on alati olnud ametlik Iisraeli valitsuse poliitika. Palestiinlastel ei ole lubatud teenida sõjaväes ja kuigi palestiinlased moodustavad 15–20 protsenti Iisraeli elanikkonnast, ei ole Iisraeli valitsuses kunagi olnud ühtegi palestiinlast. Iisraeli olukord ei võimalda ka abielu juutide ja palestiinlaste vahel, kuna abielu ja teised tsiviilaktid otsustatakse religioossete kohtute poolt, mis ei tunnusta selliseid abielusid.

Iisraeli Ülemkohtu endine kohtunik Haim Cohen on seda kommenteerinud: “On kibe saatuslik iroonia, et natside poolt levitatud bioloogilised ja rassistlikud reeglid, mis inspireerisid kurikuulsaid Nürnbergi seadusi, toimivad nüüd juudi määratluse alusena Iisraeli riigis.”[32]

Sõjad jätkuvad

Iisraeli võimud varjavad endiselt 1948. aastal riigi rajamisega seoses toime pandud massimõrvu. Tapmised ei lakanud ka pärast juudiriigi loomist; need jätkusid nii rahu- kui sõjaajal. Tasub ainult tutvuda mõnega nendest: Sharafati veretöö, Kibya veretöö, Kafr Qasemi veretöö, Al-Sammou’ veretöö, Sabra ja Shatila veretöö, Oyon Qara veretöö, Al-Aqsa mošee veretöö, Ibrahimi mošee veretöö, Jabalia veretöö.

Iisraeli piiride laienemise käigus toimus araablaste edasine tapmine ja väljasaatmine. Järgnenud sõdades ja sõjaväeoperatsioonides ajas Iisrael veel sadu tuhandeid palestiinlasi maalt välja. Sajad tuhanded palestiinlased elavad siiani Iisraeli ümbritsevates põgenikelaagrites. Näljast ja epideemiatest vaevatuna sarnanesid need laagrid märgatavalt Teise maailmasõja aegsete koonduslaagritega. Ka Liibanon langes Iisraeli agressiooni ohvriks 1980. ja 1990. aastatel, kui pommitamise käigus hukkus Liibanonis üle 40 000 tsiviilisiku. Iisrael aitas ka salaja luua ja toetada erinevaid fraktsioone Liibanoni kodusõjas.

David Ben-Gurioni järel sai Iisraeli peaministriks Moshe Sharett, kes ei kiitnud heaks palestiinlaste genotsiidi. Sharett sunniti vähem kui kaks aastat hiljem valitsusest lahkuma, kuna ta ei olnud nõus osalema selles, mida ta pidas Ben-Gurioni salajasteks ja moraalselt hukutavateks tegudeks. Pärast Sharetti surma avaldas tema poeg päevikud, hoolimata sionistide ähvardustest ja tema vastu algatatud kohtuprotsessidest. Juudi autor Livia Rokach tsiteerib Sharetti päevikuid oma raamatus “Iisraeli püha terrorism”. Sharetti päevikud paljastavad varjatud sekkumise Liibanoni kodusõtta, et edendada Iisraeli imperialistlikke ambitsioone.

Mai 1955 sissekanded Sharetti päevikus kirjeldavad Iisraeli plaane Liibanoni valitsuse destabiliseerimiseks. Sama strateegia tõi kaasa 1978. aastal toimunud Liibanoni sõja. 16. mail 1955 toimus salajane Iisraeli valitsuse istung, kus arutati sekkumist Liibanoni. Sharett tsiteerib Ben-Gurioni valitsuse kaitseministriks tõusnud Lydda “kangelast” Moshe Dayani. Dayan soovitas kasutada Liibanoni kodusõda ettekäändena, et viia väed riiki sisse ja laiendada Iisraeli territooriumi kuni Litani jõeni.[33]

Iisraeli suurim sissetung Liibanoni toimus 1982. aastal, kui peaministriks oli meile tuttav Menahcem Begin. Selle sissetungi käigus hukkus 30 000 tsiviilisikut ning 500 000 inimest oli sunnitud kodudest lahkuma. Lahingu käigus purustasid Iisraeli väed Beiruti linna, mida enne sõda kirjeldati Lähis-Ida õitsva aiana. Iisraeli sissetungi ajal tulistas USA sõjalaev New Jersey mitut Liibanoni linna. Ameerika osalus Iisraeli 1982. aasta sõjas hävitas selle vähese järelejäänud usalduse Lähis-Idas ja nõudis 300 USA merejalaväelase elu. Iisraeli sissetungi ajal tapeti Sabra ja Shatila pagulaslaagrites üle 1000 naise, lapse ja eakama inimese. Iisraeli kindral Ariel Sharon, kes oli selle kuriteo eest otseselt vastutav, vabastati seepeale ametist, ehkki hiljem premeeriti teda ministrikohaga. Tuleb märkida, et tuhanded iisraellased protesteerisid tänavatel oma riigi sõjakuritegude vastu.

Iisraeli sõjaväeline režiim mõjutab kõiki palestiinlaste igapäevaelu aspekte okupeeritud Palestiina territooriumil. Iisraeli sõjavägi määrab, kas, millal ja kuidas palestiinlased saavad tööl või koolis käia, välismaale reisida, sugulasi külastada, elatist teenida, meeleavaldustel osaleda, oma valdustele ligi pääseda, elektrit või kraanivett kasutada. See tähendab kõigile palestiinlastele igapäevast alandust, hirmu ja represseerimist. Sisuliselt on nad sunnitud elama Iisraeli pantvangis.

Iisrael on vastu võtnud keeruka sõjaseaduste kogu, et murda vastuseisu oma poliitikale. Kõrged valitsuseametnikud nimetavad reeturiteks neid Iisraeli kodanikke, kes seisavad palestiinlaste õiguste eest.

Iisrael ei jäänud ÜRO poolt talle määratud piiridesse, vaid on sõdade käigus okupeerinud valdava osa palestiinlastele jäetud territooriumist. Iisraeli piirides ja okupeeritud aladel jätkub maa võõrandamine palestiinlastelt, asula asula järel. Loomulikult avaldavad palestiinlased sellele ka vastupanu. Palestiinlaste suurimad ülestõusud olid esimene intifada aastail 1987–1993 ja teine intifada aastatel 2000–2005. Iisraeli brutaalsed vastureaktsioonid on tapnud tuhandeid palestiinlasi.

Viimase 50 aasta jooksul on Iisrael sundinud tuhandeid palestiinlasi nende maalt lahkuma, okupeerima ja ebaseaduslikult kasutama seda asunduste loomiseks, kus elavad ainult juudi päritolu iisraellased. Nende asulate tõttu on terved palestiinlaste kogukonnad taas kord ümber asustatud. Nende kodud ja elatusvahendid on hävitatud, nende liikumisele on kehtestatud piirangud, nende juurdepääs oma maale ja loodusvaradele on piiratud. Kogukonnad on kannatanud ka Iisraeli sõjaväe ja asunike poolt toime pandud vägivalla all.

On selge, et Iisraeli tegevus okupeeritud Palestiina aladel rikub rahvusvahelist õigust, enesemääramise õigust ja on sõjakuritegu. Hoolimata mitmest ÜRO resolutsioonist on Iisrael jätkanud palestiinlaste maade konfiskeerimist. Okupeeritud Läänekaldale on Iisrael asustanud vähemalt 600 000 inimest, surudes palestiinlased sealt välja. See on toimunud ka Ida-Jeruusalemma aladel.

Hiljuti on Iisrael veelgi hoogustanud asunduste laiendamist. Valitsus on teatanud plaanidest tuhandete uute kodude ehitamiseks olemasolevates asulates, samuti kahe uue asula rajamisest okupeeritud Läänekaldale.

Viited

[16] Benny Morris. 1948: A history of the first Arab–Israeli war. Yale University Press, 2008. https://archive.org/details/1948historyoffir00morr
[17] J. de Reynier. Chief Representative Of The International Committee Of The Red Cross In Jerusalem. (A Jerusalem Un Drapeau Flottait Sur La Ligne De Feu) Geneva 1950.
[18] Yediot Ahronot. 4.04.1972.
[19] Zvi Ankori. Davar. 9.04.1982.
[20] Menachem Begin. The Revolt: The Story Of The Irgun. Tel-Aviv: Hadar Pub, 1964. Lk 162.
[21] Eitan Haber. Menachem Begin, The Man And The Legend. New York: Delle Book, 1979. Lk 385.
[22] Kenneth Bilby. New Star in the Near East. Doubleday, 1951. Lk 43.
[23] Benny Morris. “Operation Dani and the Palestinian Exodus from Lydda and Ramle in 1948”. Middle East Journal 1986. 40 (1): 82–109. Lk 87. https://www.jstor.org/stable/4327250
[24] Morris 1986:90
[25] Israel Bars Rabin From Relating ‘48 Eviction of Arabs. The New York Times, 23.10.1979. https://www.nytimes.com/1979/10/23/archives/israel-bars-rabin-from-relating-48-eviction-of-arabs-sympathy-for.html
[26] Benny Morris. The Birth of the Palestinian Refugee Problem Revisited. Cambridge University Press, 2004. Lk 429.
[27] Morris 2004:433–434
[28] Saleh Abd al-Jawad (2007). “Zionist Massacres: the Creation of the Palestinian Refugee Problem in the 1948 War”. In Eyal Benvenisti; Chaim Gans; Sari Hanafi (eds.). Israel and the Palestinian Refugees. Springer. pp. 70–71. https://books.google.ee/books?id=bWCN0OUiTJkC&pg=PA70
[29] Morris 1986:105
[30] Bar Zohar. Le Prophète Armé – : Ben Gourion. Paris: Fayard, 1966. Lk 146.
[31] Israel Shahak. The Racism Of The State Of Israel. Lk 57.
[32] J. Badi, J. Fundamental Laws Of The State Of Israel. New York 1960. Lk 156.
[33] Livia Rokach. Israel’s Sacred Terrorism. Bellmont, Mass: Assoc. Arab American University Grads, 1980.