Lähis-Ida toimuv konflikt on toonud viimastel nädalatel esile süveneva lõhe Iisraeli valitsuse ja Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi vahel. Kuigi Trump on võtnud oma administratsiooni prioriteediks sõlmida Iraaniga laiaulatuslik rahuleping, on Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu teinud samal kõik endast oleneva, et Washingtoni plaanidele vastu töötada ja USA-d leppe sõlmimisest eemale survestada.

Vastuseis sai alguse juba juuni esimesel nädalal, kui Trump kuulutas kiirustades välja piiratud relvarahu, mida Iisrael koheselt eiras, pommitades šiiitliku liikumise Hezbollah sihtmärke Liibanoni pealinnas Beirutis ja korraldades raketirünnakuid otse Iraani territooriumile. Aastakümneid kestnud varisõja avalikuks konfliktiks pööranud Netanyahu lootis nähtavasti, et piirkondliku kaose eskaleerumine sunnib USA-d asuma tingimusteta Iisraeli poolele ja matma maha igasugused lootused Iraaniga läbirääkimisi pidada.

Trumpi vastus Iisraeli kangekaelsusele oli aga enneolematult karm, väljendades USA muutunud sisepoliitilist reaalsust. Väljaande The Economist analüüsile tuginedes on avalik toetus Iisraelile USA-s järsult langenud ning esimest korda viimase kahekümne aasta jooksul tunneb rohkem ameeriklasi kaasa Palestiinale kui Iisraeli riigile. See andis Trumpile vabaduse seada Netanyahule piire, mida varasemad presidendid poleks julgenud kehtestada. Portaali Axios kaudu meediasse lekkinud detailid 7. juunil toimunud telefonikõnest paljastasid, et Trump esitas Iisraeli peaministrile ultimaatumi, hoiatades, et täiemahulise sõja puhkemisel jäetakse Iisrael edaspidi täielikult omapäi.

Vaatamata sellele ähvardusele keeldus Iisrael lahingutegevuse lõpetamisest Liibanonis ja jätkas rünnakuid Hezbollah’ vastu. Iisraeli strateegia näis olevat suunatud sellele, et eraldada Liibanoni rinne Iraani omast ning takistada Trumpi soovi siduda kogu Lähis-Ida julgeolekuarhitektuur üheks suureks Iraani leppeks. Pinge jõudis uude haripunkti 10. juunil, kui Iraan sulges kättemaksuks USA enesekaitse-õhulöökidele Hormuzi väina ning Iisrael korraldas samaaegselt veriseid rünnakuid Lõuna-Liibanonis, mis nõudsid tsiviilohvreid ja tõmbasid kaasa ÜRO uurimise.

Kõik Iisraeli katsed rindejoont laiendada ja USA-Iraani diplomaatiat saboteerida jooksid lõpuks liiva, põrkudes vastu Trumpi järeleandmatust ja Iisraeli enda sisepoliitilist kurnatust. Eelseisvate oktoobrivalimiste ootuses seisis Netanyahu silmitsi nii oponentide kui ka liitlaste üha valjema kriitikaga, sest kolm aastat kestnud sõjad ei olnud toonud otsustavat strateegilist võitu. Kui 12. juunil said avalikuks USA ja Iraani vahelise memorandumi detailsed tingimused, pidi Iisrael näiliselt alla vanduma. Netanyahu teatas ootamatult, et on tuumaküsimustes ja leppe üldistes raamides president Trumpiga täielikus üksmeeles.

See varjab aga tõsiasja, et Iisrael püüdis viimase hetkeni vältida olukorda, kus USA dikteerib piirkonna tuleviku Iisraeli hoiatustest hoolimata. The Economisti järelduste kohaselt demonstreeris Iisrael küll muljetavaldavat võimet rünnata sihtmärke kogu Lähis-Idas, kuid paljastas ühtlasi oma suurima strateegilise haavatavuse – katsed oma võimsaimat liitlast nurka suruda ja tema poliitikale vastu töötada kätkevad endas ohtu kaotada Ameerika Ühendriikide elutähtis toetus pöördumatult.