Ernst Jünger (1895–1998) oli sõdur, filosoof ja seikleja, kelle elu ja looming peegeldavad 20. sajandi Euroopa torme ja muutusi. Kirjanduse ja poliitilise mõtte suurkujuna trotsis Jünger tavapäraseid tõlgendusi sõjast, tehnoloogiast ja modernsusest, pakkudes unikaalset, Friedrich Nietzsche vaimust kantud vaadet enesearengule läbi võitluse ja katsumuste. Tema kogemused ulatusid ajaloo äärmusteni – Esimese maailmasõja kaevikutest kuni sõdadevahelise Euroopa ideoloogiliste lahinguteni, kus ta seostus Konservatiivse Revolutsiooni liikumisega, ning 1950. aastateni, mil ta sukeldus psühhedeelsetesse rännakutesse koos LSD avastaja Albert Hofmanniga.

1926. aastal avaldas Jünger esseekogumiku „Rahvusluse alused“, kuhu kuulusid esseed „Veri“, „Tahe“ ja „Iseloom“. Neis uuris ta rahvusliku identiteedi metafüüsilisi ja sümboolseid aluseid. Essee „Veri“ käsitleb ürgseid ja müstilisi jõude, mis seovad inimeste kogukondi ühisesse saatusesse, lükates seejuures tagasi materialistlikud ja ratsionalistlikud tõlgendused veresugulusest. See essee peegeldab Jüngeri elukestvat huvi isikupära, kollektiivse saatuse ja võitluse eksistentsiaalse tähenduse vastu.

Meie ühtekuuluvus peab olema vere ühtekuuluvus – see on meie esimene nõue. Aga mis on veri? See on nii lihtne kui ka keeruline küsimus. Selle kaudu avastame sügava vastuolu taju ja tunde vahel.

Igaüks, kes tõeliselt hindab elu, tunneb selle olemust – ühist verd. Ta teab ka, et on keeruline rääkida nendest hetkedest, kui see voogav loodusjõud rahutult pulbitseb. Verd ei saa sõnades täielikult väljendada. Keel on nagu kalavõrk, mis kaotab suurema osa saagist oma silmuste vahelt, kui ta sügavustest välja tõmmatakse. Keel sisaldab tähendust, nagu maja seinad, kuid vaid akendest pääseb välja maagiline valgus. See salapärane, väljendamatu soojus muutub sõnadesse panduna tuhmiks, kahvatuks ja värvituks. Isegi kõige rikkalikum keel on vaid meisterlik raam salapäraste maalide ümber, mida võib näha vaid sisemine pilk.

Veri on sügavam kui kõik, mida tema kohta öeldakse või kirjutatakse. Tema valgus- ja varjumasside võnkumistest sünnivad lummavad meloodiad, mis võivad tekitada kas kurbust või täita meie rinna rõõmuga. Nad kas tõmbavad meid inimeste, maastike ja esemete poole või tõukavad neist eemale. See suur tundmatu, mis avaldub meile mägede siluettides, tasandike horisondis, pilvemängus taevas, inimnaerus, loomade liikumises või maalide värvides, mille looja võib olla ammu surnud – lühidalt öeldes see ainulaadne aktsent, mille elu ise annab kõigele, mis meid ümbritseb, määratakse vere ainulaadsuse poolt. Meile antakse nähtus, kuid just vere jõud ja rikkus annavad sellele väärtuse, muudavad selle tähenduslikuks, sümboolseks ja sügavaks. Silmadega me näeme, kõrvadega kuuleme, kätega tunneme, ajuga mõistame teiste mõtteid, kuid ainult veri otsustab, kas see kõik jääb surnud aineks või täitub elava hingusega. Me tajume esemeid närvide ja meeleorganite abil, kuid nende sisemine tähendus avaneb meile vere kaudu. Tänu meeleorganitele saame teada asju, tänu verele võtame need omaks. Vere kaudu tunneme oma sugulust või võõrust.

Veri tunneb ühe inimese sugulust teisega. Me elame ülerahvastatud maailmas ega suuda enam mõista, kui õnnelik võib olla inimene, kes leiab selle sugulustunde, sest ratsionaliseerimissoov on tema instinktid tuimestanud. Ainult üksildus, ainult suured erinevused rassi ja looduse jõudude vahel suudavad taas äratada selle võimsa, uinuva tunde inimese sees. Isegi nii külm ja kainelt mõtlev autor nagu Stanley¹ on öelnud, et pärast oma Kongo-seiklust, kus ta palju aastaid viibis süsimustade inimeste seas, koges ta joovastavat ja võrreldamatut tunnet, kui kohtas viimaks taas valget meest.

Kuid isegi tänapäeva tsivilisatsioonis, selles üsna mehhaniseeritud maailmas, ei suuda me vere mõjust pääseda. Käesurumised, pilkude kohtumised, hääletoon, kõik, mis sõltub kõne sisust, kõnnak, hoiak, liikumine ja näoilmed – tajudes tuhandeid peeneid nüansse, isegi neid teadvustamata, kõneleme me vere keelt, veri ise räägib meie kaudu, hüüdes, tõmmates ligi või tõrjudes eemale. Hoolimata maskide paljususest leiame Mina ja Sina tänu sellele saladuslikule, keele-eelsele suhtlusviisile vastastikuse mõistmise. Ja seal, kus Minu ja Sinu vahel on ühisosa, peab olema midagi suuremat, mingisugune keskkond, mis hõlmab mõlemat poolt, nii nagu vaakumis võimaldab eeter päikesevalguse levikut. See on saatus, mis seob üksikuid inimesi suguluse ja ühise tähendusega.

Individuaalsete meeltega tajume vaid nähtuste pealispinda, mitte tegelikke seoseid – juuri, mis on põimunud maa all ja saadavad siia-sinna uusi võrseid. Üksikindiviid selle kõrval pole midagi, sest üksnes need juured kannavad elu jätkamise väge. Vere kaudu aimame seda ning kogeme rõõmsat solidaarsuse ja ühtsuse tunnet.

Kui mõnel kogukonnal puudub see tunne, on see kogukond juba surnud. Rahvas, kes ei tunne vere sidet, on vaid mass – füüsiline keha, mis pole suuteline tõusma materiaalsusest kõrgemale ega ilmutama kõrgema elu jõudu. Sellises kogukonnas pole kohta imetlusväärsele; ükski pimestav valgus ei suuda inimest nõrkusehetkedel enam lohutada. Kõikjal valitsevad ainult mehaanilised seadused. Sellise kogukonna jaoks pole põhjust elada, surra, järglasi saada ega loomingulist energiat kulutada – see jääb individuaalsfäärist kaugemale. Sel pole enam saatust ega verd, mis oleks valmis oma saatust vastu võtma.

Need kaks elementi annavad elule suure intensiivsuse, eesmärgi, väärikuse ja traagilise sisu: saatus ja veri. Esimene on nähtamatu jõud, teine on loodusjõud, milles me leiame saatuse. Ainult nende kaudu saame mõista vere olemust. Veri ilma saatuseta on nagu tühjenenud patarei, magnet ilma tõmbejõuta. Verepuhtusel ja tõul, tema segunemise kvaliteedil pole mingit tähtsust ilma suure saatuseta. Saatus on justkui proovikivi, millega mõõdetakse vere väärtust.

Seepärast lükkame tagasi kõik katsed alistada rass ja veri mingile ratsionaalsusele. Vere väärtuse tõestamine aju ja tänapäevase loodusteaduse abil on sama, mis nõuda teenrilt vastutust oma isanda eest. Me ei soovi kuulda keemilistest reaktsioonidest, vereülekannetest, koljukujust ega aaria profiilist. Kõik see viib varem või hiljem inetuse ja tühiste vaidlusteni, mis avavad intellektile ukse väärtuste maailma, mida ta ei suuda mõista ja mida ta suudab vaid hävitada. Verel pole vaja tõendeid ega seaduslikkuse teste, näiteks kui räägime inimese suhtest paavianiga. Veri on see kütus, mis toidab saatuse metafüüsilist leeki. Tal võib olla mistahes keemiline koostis – see ei oma meile tähtsust. Las teadlased vaatlevad vererakke oma mikroskoopidega ja vaidlevad nende üle. Vaim täidab raamatulehti selliste küsimustega, kuid elu täidab saatuseruume hoopis millegi muuga.

Vere magneetiline jõud ei vaja väliseid materiaalseid omadusi. Tal on sümboolne väärtus, mitte loogiline. Selle kandjad leiavad üksteist nagu kaks liblikat öises orus: nad tunnevad üksteist ära juba penikoormate kauguselt. Nad tunnevad, millal on nende aeg, samamoodi nagu rändavate linnuparvede instinkt teab rohkem kui kõik maailma meteoroloogiajaamad. Nad järgivad alati vääramatut saatuse kutset, ammu enne, kui ajaloolased selle paratamatuse ajalooõpikutesse kirjutavad. Veri teab täpselt, kust oodata ohtu ja kust saada tuge. Tema silmi ei saa kinni siduda, sest ta näeb ilma valguseta.

Veresugulus sünnib ainult seal, kus veri on seotud saatuse lõngadega. Ilma nende sidemeteta kaotavad perekond, aristokraatia, rahvas – kõik oma tähenduse. Kõik sügavad ja iidsed tunded saavad liberaalsete mõtete, ülbe ja küünilise kirjanduse naerualuseks. Kõik tasandatakse, lagundatakse ja määritakse laiali, tasandades kõik loovad kõrvalekalded ning ainulaadsuse tunne. see orgaanilise seose tunne, sureb ühiste tõdede kõrbes. Individuaal ei pea enam oma kogukonna solvamist näkku sülitamiseks, indiviidi suured saavutused ei inspireeri enam kogu rahva uhkustunnet. Ta ei tunne end enam oma juhtides ära ning see hämmastav ühtsustunne, mis täidab suuri linnu elu suurima ülevusega, kaob. Selle ajatu ülevusega koos kaob ka surmapõlgus, mis on seotud arusaamaga, et üksikindiviidil on tähendus ja väärtus ainult kõrgema, isiklikku ületava väärtuse kontekstis. Ohvrimeelsus, see jumalik jõud, mis lepitab inimese surmaga, kustub.

Vere jaoks on liikumine olulisem kui sihtpunkt. Veri ei tunne progressi, sest tema tahe otsib ja saavutab absoluutse igal ajastul, igas kohas ja igas kogukonnas. Kõik taandub intiimsele seosele ja hävimatule jõule. Seetõttu tunnustame kõigi ajastute ja kõigi maade kangelastegusid. Meie armastus Rooma vastu ei välista meie armastust Hannibali vastu. Napoleonis näeme eluenergia hämmastavat ilmingut. Hindame Prantsuse revolutsiooni suuri ja veriseid tegelasi – alates Mirabeaust kuni Robespierre’ini – igaüht omal viisil, ja igasugune vägivald lakkab meid õõvastamast, kui meenutame külmaverelist Barrasi.² Austaksime oma revolutsiooni samavõrra, kui selle nimel oleks valatud niisama palju verd.

Hinnates meid, ei pea meie järeltulijad silmas eesmärke, mida me taotlesime. Eesmärgid saavutati, ülesanded täideti, uued seati. Oluline on, et need ülesanded on vaid saatuse väline ja mööduv kest. Saatus on igavene, kuid värske veri avaldub iga kord uutes vormides. Meid ei hinnata pelgalt edu mõõdupuuga. Loeb vaid üks – kas me saavutasime selle potentsiaali, mille saatus meile andis, või mitte. Leonidase spartalased hukkusid, kuid nende kangelastegu saavutas absoluutse tähenduse. Mitte kunagi, mitte kusagil ega mingil moel ei suuda elu korda saata suuremat kangelaslikkust.

Ei, meid ei hinnata meie edu järgi – küsitakse vaid, kui vali oli meie „Jah“, kui eredalt põles meie tahteleek. Ja ühel päeval võime uhkusega öelda, et meie osaks sai õnn jõuda absoluudini saatuse uuel rajal. Iga lahingulaev, mis vajus meresügavusse, lipp kõrgel, on meie tunnistajaks. Ja kõik, kes selle pardal olid – admiralist lihtsa kütjani – on kangelased, keda ühendab veri ja kes olid täidetud surmapõlgusega. Samamoodi kinnitavad seda ka kaevikusõja sõdurid, kes vaatasid hirmuta lähenevale sõjamasinale ja langesid, võttes metsiku vaimustusega omaks ülima olemise.

Kõik see kuulub nüüd igavikku, samal ajal kui meie seisame muutunud maailma keskel. Meie veri püüdleb uute eesmärkide poole, januneb uute ideede järele, millesse end joovastada, uue liikumise järele, millele end täielikult anda, uute ohverduste järele, et iseendast loobuda. Veri tahab osa saada suurest armastusest; ta igatseb elada ja surra selle nimel.