Eestimaa Looduse Fond (ELF) ja metsaekspert Eliisa Pass on astunud vastu metsatööstuse pooldajate väitele, justkui õigustaks metsade intensiivset raiumist praegune ametlikult suurem metsasuse protsent võrreldes Teise maailmasõja eelse ajaga. Passi sõnul on selline võrdlus eksitav, kuna sajanditagune metsamaa definitsioon erines märkimisväärselt tänapäevasest ning tollal ei loetud metsaks näiteks talumetsi, puisniite ega soid, mis praegu moodustavad arvestatava osa ametlikust metsasusest. Nüüd aga arvatakse metsa hulka isegi värskelt raiutud, metsata raiesmikud, noored lepikud ja kuivendatud soometsad.

“Ajaloolise metsasuse statistika ei õigusta tänast laastamispoliitikat,” selgitas ELF oma sotsiaalmeediapostituses, viidates praeguse puidupoliitika laastavale mõjule. Eliisa Passi sõnul on praegune, ligi 52-protsendine ametlik metsasus tulenenud osaliselt Nõukogude ajal toimunud maakasutuse muutustest – endiste lagedate karjamaade, mosaiikse põllumaastiku ja kuivendatud soode metsastumisest. 100 aasta tagune metsamaastik ei olnud sugugi elustikuvaene; vastupidi, kuigi ametlik metsasus oli madal, iseloomustasid maastikku heinamaad, puiskarjamaad ja väikesed metsatukad, mis hoidsid elurikkust. Praeguseks on aga paljud tol ajal tavalised liigid ohustatud või välja surnud.

ELF-i seisukohta toetab ka looduskaitsebioloog Mart Jüssi, kes leiab, et kunagine rohevõrgustik oli liikide ja koosluste mõttes oluliselt sidusam. “Olgu seda metsa parasjagu nii vähe kui siis kunagi oli, siis liikide ja koosluste mõttes oli tegemist siiski sidusama rohevõrgustikuga, millele inimmõju ei olnud tänapäevase tootmise ja reostuse võrdluses kuigi oluline,” kommenteeris Jüssi, hoiatades statistiliste argumentidega lahmimise eest. “Ikka vaadatakse, mitmel hektaril on puu-udemed püsti, aga mitte seda, kas seal ka toiduahelad töötavad. Aga ajalooline metsasus on tänastele targutajatele hea lahmida. Pimedas ja huupi, vaat, et võib ennast veel vigastada.”

Pass kirjeldab ERR-i portaalis avaldatud artiklis, et varem kaitses Eesti metsi füüsiline ligipääsmatus, kuid tänapäevane rasketehnika ja massiline soode kuivendamine on avanud uksed lageraietele ka kõige kaugemates soistes ja põlistes piirkondades. “Selle kõige tagajärjel küünib Eestis põlismetsade protsent nüüd vaid kahe protsendini metsamaast,” tõdeb ta, hoiatades, et meie mets muutub ühetaoliseks ruudustikuks, millel puudub ökoloogiline isereguleerimisvõime. Seadusemuudatuste toel on praegune raieintensiivsus kasvanud enneolematuks, võimaldades lageraiet isegi noortes, 30–40-aastastes puistutes ja seda kiirusega, mis ületab möödunud sajandi tippe kahekordselt.

Eliisa Pass manitseb valitsust tagasi võtma uut metsaseaduse eelnõu, mis tema sõnul süvendab üleraiet veelgi, määratledes lausa 70% metsadest, sealhulgas senised kodumetsad, majandusmetsadeks. Ta näeb selles suundumuses ohtu muuta Eesti senine looduslähedane maastik pelgalt tootmisalaks, hoiatades: “Põlistada end Euroopa intensiivseima metsamajandajana tähendaks Eesti kunagise looduslähedase maastiku muutmist sisuliselt tootmisalaks, mille ökoloogilised tagajärjed on ennustamatud, rääkimata Eesti inimeste harjumuspärase elukeskkonna hävimisest.”