26. juulil möödub 185 aastat Carl Robert Jakobsoni sünnist. Tema pärand seisneb mitte vaid kuulsates „Kolmes isamaa kõnes“ või ajalehes Sakala, vaid ka julguses öelda välja, et eestlane peab olema oma maa peremees nii vaimus kui tegelikkuses. Jakobson oli mees, kes muutis eestlaste rahvusliku liikumise tagasihoidlikust palvest eneseteadlikuks nõudmiseks. Ta õpetas rahvast julgelt oma õigusi nõudma. Tema sõnad ja teod aitasid kujundada rahvusliku programmi, mille loomulikuks sihiks sai oma rahvusriik.

Kui Eesti rahvuslikust ärkamisajast rääkides meenutatakse sageli Johann Voldemar Jannsenit kui rahvusliku liikumise algatajat ja Jakob Hurta kui vaimse pärandi suurkogujat, siis Carl Robert Jakobson oli mees, kes andis rahvuslikule liikumisele poliitilise selgroo. Tema õpetas eestlasi uskuma, et rahval ei tule üksnes haridust omandada ja paremat elu oodata, vaid ka ise oma õigusi nõuda.

Jakobson kasvas üles Tormas köstri pojana. Hariduse omandas ta Valga kooliõpetajate seminaris ning alustas õpetajana ja köstrina isa jälgedes. Juba nooruses ilmnes tema iseloomu üks olulisemaid jooni – ta ei olnud mees, kes olnuks valmis ebaõiglusega leppima. Konfliktid kohalike mõisnike ja kirikuõpetajaga muutsid Tormasse jäämise võimatuks ning viisid ta esmalt Jamburgi ja seejärel Peterburi.

Just Peterburis kujunes temast see Carl Robert Jakobson, keda Eesti ajalugu tunneb. Sealsete haritud eestlaste – eeskätt Johann Köleri, Philipp Karelli ja teiste rahvuslikult meelestatud tegelaste – mõjul kujunes temas veendumus, et eestlased peavad saama täisväärtuslikuks Euroopa rahvaks, kellel on oma haridus, oma ajakirjandus, oma majandus ja lõpuks ka oma poliitiline otsustusõigus.

19. sajandi keskpaiga Eestis olid talurahva õigused endiselt piiratud. Mõisnike mõju ulatus koolidesse, kirikusse, kohtutesse ja kohaliku omavalitsuse korraldusse. Paljud pidasid loomulikuks, et eestlased peavad jäämagi alluvasse rolli. Jakobson sellise mõtteviisiga ei leppinud.

Jakobson ei piirdunud üksikute reformiettepanekutega, vaid sõnastas tervikliku rahvusliku programmi. Ta nõudis, et talud tuleb võimaldada talupoegadele päriseks osta õiglastel tingimustel. Ta tahtis, et kohtusüsteem ja kohalik haldus ei oleks enam üksnes mõisnike käes. Ta nõudis, et Eesti ala ühendataks ühtseks haldusüksuseks ning eestlased saaksid osaleda oma maa valitsemises. Sama järjekindlalt võitles ta selle eest, et koolid vabastataks mõisnike ja pastorite ülemvõimust ning rahvakool annaks lisaks usuõpetusele ka praktilisi teadmisi.

Need seisukohad tundusid paljudele kaasaegsetele liialt julged. Isegi Jannsen pidas neid enneaegseks ning kirjutas, et selliste õiguste andmine oleks nagu “tuletikkude andmine laste kätte”. Ajalugu näitas siiski, et Jakobson nägi kaugemale. Tema eesmärgid – rahvuslik haridus, kohaliku omavalitsuse tugevdamine, talurahva majanduslik iseseisvus ja eestlaste poliitiline enesemääramine – kujunesid hiljem Eesti rahvusliku programmi keskseteks põhimõteteks ning sillutasid tee iseseisvusele, mis saavutati viimaks 1918. aastal.

Jakobsoni nimi muutus üle Eesti tuntuks pärast tema kuulsate „Kolme isamaa kõne” ilmumist. Neis kõnedes jagas ta Eesti ajaloo valgusajaks, pimedusajaks ja koiduajaks. Muistset iseseisvust käsitles ta eestlaste vabaduse ajana, sellele järgnenud sajandeid allasurutuse perioodina ning oma kaasaega rahvusliku taassünni algusena. Need mõtted mõjusid tollases Eestis erakordselt julgena.

Need mõtted tekitasid tolleaegses Balti aadlis suurt pahameelt. Mõisnikud nimetasid tema kõnesid koguni “tõrvikuks”, mis süütavat rahva meeli. Just see oligi Jakobsoni eesmärk – äratada rahvas mõistma, et tema tulevik ei pea sõltuma võõrast tahtest.. Tänapäeval võib neis näha esimest süsteemset katset kujundada eestlaste ajaloomälu rahvuslikust vaatenurgast.

Jakobson mõistis, et rahvuslikku eneseteadvust ei saa rajada üksnes kõnedele. Sellepärast kirjutas ta õpikuid, koostas lugemikke ning püüdis muuta kogu rahvahariduse sisu. Tema „Uus aabitsaraamat” ja „Kooli lugemise raamat” kujunesid aastakümneteks Eesti koolide põhiteosteks. Tema arvates pidi kool kasvatama mõtlevaid inimesi, mitte üksnes kuulekaid alamad. Haridus pidi aitama eestlasel saada oma elu peremeheks.

Kui Jakobson sai 1878. aastal viimaks loa ajalehe Sakala väljaandmiseks, muutus sellest kiiresti Eesti mõjukaim rahvuslik väljaanne. Sakala ei piirdunud uudiste vahendamisega, vaid sellest kujunes rahvusliku poliitika manifest. Pole ime, et võimud püüdsid lehte sulgeda. Pärast lühikest pausi tõusis aga Sakala tiraaž umbes viie tuhandeni, mis oli tolle aja Eesti oludes erakordne saavutus.

Jakobsoni ideaal ei piirdunud üksnes kirjatöö ega poliitikaga. Ta ostis Kurgja talu ning tahtis näidata, milline võiks olla jõukas, haritud ja iseseisev Eesti talupidamine. Ta rajas veski, kavandas piimanduskooli ning uuris Soomes kaasaegset põllumajandust. Just selles seisnes tema rahvuslik ideaal – maa, kus eestlane ei ela kellegi armust, vaid oma töö, teadmiste ja vastutuse najal.

Ent ka suurimad ärkamisaja rahvusjuhid ei olnud eksimatud. Nagu mitmed 19. sajandi rahvuslased, lootis Jakobson mõnda aega, et Vene riigivõim aitab piirata Balti aadli mõju. Paraku näitas järgnev ajalugu, et Vene keisririigi eesmärk oli hoopis põlisrahvaste venestamine. Seda aga ei saanud Jakobson ette näha.

Jakobson ei näinud Eesti iseseisvumist, surres 1882. aastal vaid 41-aastasena. Kuid tema sõnastatud põhimõtted – oma maa, oma keel, oma kool, omavalitsus ja oma vastutus – kujunesid hiljem Eesti Vabariigi sünni vaimseks eelduseks. Ta õpetas eestlasi uskuma, et me võime ja peame olema selle maa peremehed.