Loe kõiki osi siit.

Serbia tšetnikute kolbad musta lipu all (1941–1946)

Serblastest tšetnikud kujutasid endast rahvuslikke monarhistliku suunitlusega paramilitaarseid vabaühendusi peamiselt Jugoslaavia kuningriigi sõjaväelastest, kes jätkasid 1941. aastast pärast Saksa ja Ungari okupatsiooni võitlust nii võõrvägede kui ka Tito punapartisanidega. Jätkus see võitlus kohati ka pärast sõda, siis juba vaid punaste vastu.

Tšetnikute tunnuseks oli must lipp pealuu ja kontidega, kiri „Kuninga ja kodumaa eest, vabadus või surm“. Lippe erinevate variatsioonidega võis olla rohkemgi.

Kui kusagil oli olukord Teise maailmasõja ajal segane, siis kindlasti Balkanil. Mõnikord ühendasid tšetnikud oma jõud sakslaste või ungarlastega, et võidelda punaste vastu, seejärel aga võisid teiste serblaste (ka punastega) koos sõdida teljeriikide okupantide vastu.

Viie aasta jooksul üritasid okupandid tšetnikutega erineval moel hakkama saada, alates koostööst ja lõpetades likvideerimisaktsioonidega. Nende aktsioonide läbiviimine oli peamiselt SS-kolpa kandnud üksuste ülesanne.

Kuna sakslaste poolel võitlesid ka Vene emigrantide (pool)sõjaväelised üksused, kellele ilmselgelt serblased sümpatiseerisid, eelkõige nende tõrjuva suhtumise tõttu punapartisanidesse, siis tegi see olukorra veelgi keerulisemaks. Ühelt poolt võinuks pagulastest Vene Korpus, kasakaüksused ja teisedki väed olla lepitajaks kaalukeeleks poolte vahel, ent samas oli nende endi lojaalsus okupantide silmis kahtlane.

Kui algne rassilise ja militaarse üleoleku tunne sakslastel mööda läks, taipas juhtkond, et tšetnikutest võib abigi olla, ent loomulikult ei allunud kõik selle liikmed ühisele juhatusele. Ette tuli diversiooniakte, millele tuli sõjaseisukorras rangelt reageerida.

Väga selged polnud tšetnikute suhted ka horvaatide paramilitaristidega, ette tuli lahinguid. Horvaadid kui serblaste ajaloolised vaenlased said pigem sakslaste poolehoiu osaliseks, kuid neilgi oli oma rahvuslikud eesmärgid, mis Berliini omadega kokku ei läinud.

See kõik ei takistanud tšetnikutel horvaatidega ka kohati koopereeruda, samuti nagu sakslaste poolel võidelnud rumeenlastega. Meile kauge sõda, aga meenutab paljuski siinsete metsavendade või soomepoiste suhtumist ja valikuid.

Kestis see segane võsasõda mägismaal veel vähemalt 1946. aastani. Kommunistlik Jugoslaavia tegi selle lõpu, eluga pääsenud osavõtjad põgenesid võimaluse korral piiri taha.

Kõik see aga on veel paljuski läbi uurimata ja lahti kirjutamata materjal tuleviku tarbeks.