Eesti rahvuslipp, sinimustvalge, on olnud juba 140 aastat meie rahvusliku ärkamise, vabaduse ja ühtsuse kandja. See sai alguse tudengite idealismist ja rahva lootusest – 4. juunil 1884 pühitseti Otepääl esimene sinimustvalge lipp, mis kasvas kiiresti rahvusliku eneseteadvuse sümboliks. Üks selle ajaloolise hetke tunnistajaid oli Aleksander Mäevälja (Mohrfeldt; 1857–1938), Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliige, kelle 1934. aastal Postimehes ilmunud meenutus toob meie ette nii lipu idee sündimise kui ka selle tähenduse noore eesti rahva südames. Avaldame Mäevälja kirjutise Eesti lipu päeval, austamaks mitte üksnes sümbolit, vaid ka neid, kes selle tähenduse meie rahvuslikku teadvusse külvasid.
Tartus Jakobi tänavas, Laia tänava nurgal, Toomemäe nõlvakul olid 50 aasta eest Thomsoni majad. Neid oli kolm. Tänavaäärses majas alumisel korral elas Peetri koguduse õpetaja Wilhelm Eisenschmidt, täisverd eesti mees, ülemisel elutsesid üliõpilased Ermas, Raska ja vennad Sõerdid, kõik eestlased. Hoovis oli väiksem maja ja seisis oma tagumise küljega vastu mäge. Selle maja teisel korral oli kolm omaette tuba. Põhjapoolses toas elasid üliõpilased M. J. Eisen ja F. Ederberg, neil oli oma trepp ja uks. Keskmises toas elutsesid üliõpilased Jaan Bergmann ja A. Mohrfeldt, lõunapoolses toas valitses K. A. Hermann oma õega ja klaveriga. Kahel viimasel toal oli ühine trepp ja trepikoda, paremal käel oli uks Hermanni tuppa, pahemal Bergmanni-Mohrfeldti tuppa. See tuba oli kaunis suur, kõlbas siis – ja tarvitatigi – kooskäimiseks.
Selles toas sinimustvalge lipu mõte läbi sõeluti ja värvid kindlaks määrati.
Mis värvidesse puutub, siis seadsime nad kokku, et omale ülikooli ja riigi ülemuse poolt muretseda luba ja õigust kooskäimiseks, koostöötamiseks ja kooskasvamiseks rahvuslikus suunas. Eesti soost üliõpilaste kooskäimine oli alguse saanud 26. märtsil (vana kalendri järgi) 1870. Koostöötamine oli alul sõlmitud „Kalevipoja” lugemisega, meil meie ajajärgul oli oma ajakiri „Meelejahutaja”, olid kõnepidamised oma keskel ja pühapäeviti Vanemuises. Kasvamine arenes kahes suunas: teaduslikus ja rahvuslikus. Põhjuseks oli, mis meid sundis värvide suhtes samme astuma, et meid hakati kimbutama, nagu oleksime olnud riigivastased salaseltslased ja sellega koledad kahjurid. Olime sunnitud korporatsiooni asutama. Korporatsioon lubas meile tarvilikud õigused tuua. Korporatsiooni „Vironia” asutamisel valisime värvid.
Teadagi, et neid värve ei võinud tarvitada, mis olemasolevail korporatsioonidel juba olid tarvitada. Katsusime midagi leida ja omaks võtta, mis meie rahvusluse mõistega kuidagi oleks kooskõlas. Sellelt lähtekohalt väljudes ühinesime sinimustvalgele.
Korporatsiooni asutamine luhtus. Värvid jäid meile. 4. veebruaril 1883 kinnitas rektor von Wahl meie minu poolt valmistatud ja minu allkirjaga sisse antud Eesti Üliõpilaste Seltsi põhikirja ja sellega ka värvid.
Nii on siis värvide ja seega ka lipu isa Eesti Üliõpilaste Selts. Aga ta ema? Kas tema peab hoopis tundmatuks, varjule ja peitu jääma? Ei mitte!
Meie endine kaasvõitleja K. A. Hermann, kes Tartu Ülikoolis oli stud. theol., usuteadlane, muutis suuna, kui elu rahvuslikul alal Tartus viletsaks läks, sõitis oma onu Goldmanni ja Tallinnas kauplust pidava leskproua Paula Freimanni toetusel Leipzigi, studeeris seal keeleteadust, abiellus proua Paulaga Poolas, tuli tagasi Tartu ja hakkas Eesti Postimehe, hiljem Pärnust toodud Postimehe toimetajaks, elas Tallinna tänaval Wulffi majas ja andis ühe toa mulle elamiseks. Olin ikka veel üliõpilane. Kirjutati aastanumber 1884.
Kord õhtul söögilauas istudes tuli kõne Eesti Üliõpilaste Seltsist. Meil olid mõnedki seltsiõhtud minu toas ära peetud kõnede, laulu ja mänguga. Jõudsime juttu vestes teemale, et värvid seltsil on, lippu ei ole. Sellest haaras proua Paula Hermann kinni. Oli tal läbirääkimist ja nõupidamisi teiste tolleaegsete eesti prouade ja preilidega – nimed mul paraku jaolt meelest läinud, jaolt tumedusse jäänud – tulemuseks oli tore siidiriidest pikal sirgel vardal lehviv Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, ei kellegi muu, temale valmistatud ja kingitud eesti prouade ja preilide poolt pr. Paula Hermanniga eesotsas. Kas nüüd teate, kes on Eesti sinimustvalge lipu ema?
Tõsiasi on, et me Eesti riigile lippu ei valmistanud, sest Eesti riiki ei olnud. Vene riik oli eestlased oma valitsuse alla võtnud ja Vene riik oli suurim ja võimsaim maailmas. Meie olime täielikult ja jäädavalt tema oma ja osa. Aga eesti rahvas oli olemas ja tahtis ka meie südames ja meeles eestlusse jääda. Lipp muutus aegade arengul eesti rahva vaimu ja elukäigu ja tuleviku lootuste sümboliks.
Päris mõnus on mäelt, kuhu oleme jõudnud, tagasi vaadata tuldud teele ja neid vanu aegu ja olusid meelde tuletada.
Kitsas ja piiratud oli meie elu teiste üliõpilaste reas. Ülikooli pääsemise küsimus polnud veel abituuriumiga, küpsustunnistusega lahendatud. Talulase seisusest noormees oli sunnitud ja kohustatud lubakirja vanemailt ja vallavalitsuselt oma palvekirjale juurde lisama. Tallinnamaal oli parunitel rohke võim vallavalitsuses, seepärast õnn sulle, kui loa said. Tallinnamaalt ka vähe neid oli, kes talulase seisusest ülikooli tasemele tõusid. Minu teades 50 aasta eest olime Eisen, Ederberg ja mina kolmekesi ainukesed. Teised eestlased ülikoolis olid Viljandi- ja Tartumaalt.
Baltlased ja eestlased oma vahekorras sarnanesid iirlastele inglastega ja mustadele valgetega Ameerikas, kuna oleksime pidanud olema, ütleme nii, kui koolitatud ja koolitamatu, kui rikas ja vaene vend koos. Vendade vahel on sellist olekut olnud, et vanem vend annab kolki nooremale, aga kaitseb teda ka. Meid vennaks ei võetud, kolki anti, kaitset ei saanud. Meie värvid olid saksaverd üliõpilastele selleks, mis punane riie härjale. Tuttav on lugu, kuidas Aleksander Mõtuse kallale saksa üliõpilased keppidega asusid, värvimütsi tal peast kiskusid, mudasse paiskasid, ja jalgadega trampisid. Tugevamal, kui tal mõistus pole murdunud, on häbi nõrgema kallale kippuda ja kui süda tugeval rinnas rikkumata, siis toetab ta nõrgemat, tunneb sest rõõmu. Meie omal ajal selliseid soodustusi tunda ega näha ei saanud. Küll aga saime salakavalal viisil sõnadega hoope selga ja süüdistusi kaela. Tehti meid taskuvargaiks ja majapõletajaiks. Kohtulikud ülekuulamised, käigud prorektori ette, hoiatuste ja ähvarduste sadu, kõike seda sai läbi elatud ja kaasa tehtud.
Oli pikk ja kiusuküllane kodusõda, enne tui värvid ja lipu saime ja lipuga õiguse ja võimaluse ülikoolis rahvuslikku suunda omavahelises elamises kinni hoida ja endale teed rajada edaspidiseks tööks ja toiminguks samas meile tähtsas ja armsas rahvuslikus suunas.
Meie hüüdsõna oli: Nõuame endale õigust eestlastena olemiseks ja võimalust eestlasena elamiseks.
Kui nüüd küsime: Milline jõud tõi Eesti lipu nähtavale? Vastus: Tahe elada. Tahtsime elada. Muretsesime endale õigust rahvusliku mõtte mõtlemiseks; otsisime võimalust inimese kombel elamiseks oma kodumaal. Seda õigust meil polnud, seda võimalust sakslus keeldus meile andmast ja venelane oli juba mõõga tupest tõmmanud meie tapmiseks.
Elasime ja olime nagu kirbud kõrge härrasmehe särgis, nagu hiired aadlimehe lossinurgas. Teati, et oleme, kimbutati ka. Aga asjaolud kujunesid otse nagu suures maailmasõjas. Seal jäid alla maailma vallutajad ja suured ja vägevad andsid väikestele ja väetitele maad ja mahti elamiseks. Ehk nagu meie vabadussõjas: Kaks kägistajat kahelt poolt tungisid meile kallale. Põhjast tuli sõjavägi, tema saatjaks ja varustajaks 160-miljoniline rahvas. Lõunast tuli teine sõjavägi toredate sõjariistadega, tema saatjaks ja varustajaks 100-miljoniline rahvas. Aga vaata, see, kes oli kägistamiseks määratud ja kelle rahvaarv ei ulatanud palju üle miljoni, pääsis eluga, muidugi haavadega ja kaotustega. Haavadele parandamiseks ja pealepanemiseks anti meile kaks maalapikest, Petseri ja Ingeri, ja kaotuste katmiseks 15 miljonit kuldrubla.
Kas pole meil põhjust Eesti sinimustvalge lipu all elades tänulikud olla, suurest õnnest kõnelda, mis meile osaks saanud, tugevasti meeles pidada, et on olemas kõrgeim võim (meie lipu ülem, taevavärv tahaks meie meelespidamist toetada), mis suudab maapealseid suuri võime (pimeda öö sigitajaid, ütleb lipu keskmine must värv) painutada, pehmendada, murda ja kaotada. Ja rõõmuga võime nüüd peatada päevavärvi juures (lipu kolmas, valge värv) tõotusega, et tahame heledat aega, mis meile kingitud, neid suuri võimalusi ja vabadusi, mille osaliseks oleme saanud, korralikult ja tänulikult kasutada.
Ärgem unustagem ka kunagi neid mehi austamast, kelle kaudu ülim taevane võim meile ilusa elu võimalused on jaganud. Ma mõtlen meestele, nagu Jaan Tõnisson, Konstantin Päts, Johan Pitka, Johan Laidoner ja lõpuks Jaan Poska, meie rahulepingu sooritaja Tartus. Jalgu see kallis mees ei mõistnud käies tõsta, ta vedas neid sahinal järele, aga vaenulisi vägimehi mõistis ta sellisesse meeleollu seada, et neilt ootamatult soodsa rahulepingu saime. Jalgade asi pole mõõduandev. Aga eestlane, sinimustvalge lipu all elades, hoolitse, et su iseloom poleks köss, su süda tuim, su mõtlemine tönts!
Millises suunas tuleb meil nüüd virgalt tõtata? Eks ometi selles, et maa, mis vabaks saanud, õitseks ja haljendaks ja kõiksugu head vilja kannaks; et inimesed ilusat elu elaksid lihtsuses linnas ja maal ja ausaid kombeid kasutaksid noorte ja vanade read; et rõõmu oleks rohkesti, ja kui juba kurvastused, et nad oleksid ära tarvitatud küpseks ja täieliseks saamiseks. Meie põllud pole veel ammugi küllalt haritud. Sõnad üksi ei aita, tubli ader ja nobedad käed aga annavad häid tulemusi. Meie heinamaad on haletsemisväärses olekus. Laiust neil on ja pikkust parajasti, aga saak, oh kui väike ja väeti! Viljapuuaiad, neid peab otsima. Kümned kilomeetrid veel ammu ei aita. Mitmed kümned pead ära käima, enne kui ühe viletsa viljapuuaia leiad. Sooviksin, et suur ekspeditsioon sõidaks Ungarisse ja näeks seal, kui kaunis võib olla küla ümbrus, kuidas viljapuud kasvavad tee ääreski ja kuidas viljapuuaiad talle vastu naeratavad kui nägusad ja heatujulised neiud.
Eesti lipp oma kolme värviga hüüab, palub, nõuab: Nüüd on teil õigused, nüüd võimalused, nüüd on aeg, nüüd kõik tööle ja hoolele, kes iganes tugev ja terve! Hoolitsege, et elu Eestis oleks eeskujulikult ilus, aus ja hea.
