Kolmapäeval, 3. jaanuaril kell 10:30 peatub traditsiooni kohaselt Eesti ühiskond, et mälestada vabadussõjas langenud kangelasi vaikuseminutiga. See tähtis sündmus tähistab 104 aasta möödumist hetkest, mil kehtima hakkas vabadussõja relvarahu Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel.

Igal aastal, täpselt samal kellaajal, seisatab Eesti rahvas vaikuseminuti ajaks, et austada neid, kes võitlesid vabadussõjas ja andsid oma elu Eesti vabaduse nimel. See on ka lipupäev, mille puhul lehvivad Eesti lipud kõikjal, kus võimalik.

Vaherahu oli sõlmitud 31. detsembril 1919, ja selle kokkuleppe kohaselt lõppes sõjategevus Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelisel rindel 3. jaanuaril 1920 kell 10:30. See oli märgilise tähtsusega samm, mis viis lõpuks rahulepingu sõlmimiseni Tartus 2. veebruaril 1920, mille tulemusel kinnitati Eesti iseseisvust.

Ehkki oli algselt kokku lepitud, et vaherahu kestab kuni 10. jaanuarini ja seejärel saab kas mõlemal poolel olla õigus alustada sõjalist tegevust 21-tunnise etteteatamisega, kujunes sellest siiski kestev rahu. Sel ajal suudeti lahendada olulised küsimused, nagu Eesti iseseisvus, piiride küsimus ja vastastikune sõjagarantii.

Iga-aastane vaikuseminut on sügav kummardus nende meestele ja naistele, kes panustasid Eesti iseseisvuse saavutamisse, riskides oma eludega. See on ka mälestus nendest rasketest aegadest, kui sõda mõjutas iga Eesti kodanikku. 3. jaanuar 1920 tõi rahu Eesti kodumaa piiridele.

Eesti rahva ühtsuse väljendusena on see minut samal ajal ka mõtteavaldus rahule kogu maailmas. Hetkel, mil Euroopas ja mujal maailmas on sõjaliselt keerulised ajad, väljendab Eesti soovi, et rahu jõuaks ka nende rahvaste südametesse, kes praegu kannatavad. Samuti on 3. jaanuar märgiks Eesti ühtsusest, kus kõik avalik-õiguslikud juriidilised isikud ja omavalitsused heiskavad Eesti lipu, jagades ühist austust ja mälestust.

Vabadussõjas langenute mälestuspäev on seega rohkem kui lihtsalt lepingu sõlmimise päev – see oli pöördepunkt Eesti jaoks, mis tõi rahu meie kodumaale ja kogu piirkonnale. Eesti iseseisvuse tunnustamine de jure oli oluline samm, mis mõjutas ka Eesti naabreid. Eesti riigimehed olid selle ajaloolise hetke tähtsust mõistes teinud julgeid otsuseid, mis on aja jooksul osutunud õigeks.

Vaikuseminut ja sellele järgnev lipuheiskamine on hetk mäletamiseks, tänuks ja lootuseks. Seda tehakse austusest nende vastu, kes andsid oma elu meie parema tuleviku nimel, ning soovist, et rahu valitseks nii Eestis kui ka kogu maailmas. 3. jaanuari 1920 mälestamine on hetk, mil Eesti rahvas tunneb uhkust oma mineviku ja tuleviku üle, jagades ühtsustunnet ja soovi elada maailmas, kus rahu on iga rahva südames.