Loe kõiki osi siit.

Saksamaa: Rauddiviis ja muud vabakorpused

Raske otsustada, kas Balti Hertsogiriiki (Mecklenburgi hertsog Adolf Freidrich kavandatava riigipeana, kui keiser Wilhelmi kandidatuur Saksas toetust ei leidnud) kavatsesid luua sakslased siinsete baltisakslaste toel või hoopis baltisakslased sakslaste abil, ent jäme ots oli Saksa okupatsioonijõudude käes ja 1918. aasta novembris nad Läti ajutise valitsusega Riias Landesveerile aluse panid, et võidelda peale tungivate punastega.

Selle moodustise 6000 võitlejast 3600 olid baltisakslased ja 1830 lätlased, seega 400 mehe suurune jagu riigisakslasi oli kaduv vähemus. Von der Goltzile allus nii Rauddiviis kui ka Landesveer, aga oli ka endisi Vene keiserlikke vabatahtlikke nii vabanenud sõjavangide kui ka lihtsalt punaste vastu kodusõda pidavate hulgast. Tegelikult juhtis mitut Landesveeri salka endised tsaari ohvitserid. Aeg oli segane ja oht tingis koostöö.

Läti punased kütid moodustasid 1918. aasta detsembris Valgas Läti töörahva ja talupoegade ajutise valitsuse. Siis, 1919. aasta jaanuaris langes nende kätte Jelgava ja Läti valitsus pages Liepajasse.

Samal ajal moodustasid Eesti baltisakslased vabatahtliku Balti pataljoni, mis oli Vabadussõjas punaste vastu lõpuni Eesti väejuhatuse alluvuses.

See oli ligikaudu sama aeg (detsember 1918 kuni jaanuar 1919), kui nii Lätis, Preisimaal kui ka mujal tekkisid vabatahtlikud freikorpsid ehk poolmilitaarsed vabakorpused. Kevadeks oli liikmeid erinevail hinnanguil 200 000 – 400 000, sajapealistes rühmades. Samal ajal oli riigiarmees ligikaudu 350 000 meest (algselt Versailles’ leppega 100 000 tegevväelast). Kuigi 1920. aasta aprillis hakkas Weimari vabariik neid riigiarmeesse integreerima, jäid korpuslased tegutsema veel 1923. aastani.

Oma sümboleid ja erinevaid tunnuseid valisid vabatahtlike rühmad peamiselt ise ning oma rühmitusi moodustasid erinevad liikumised, poliitilised era- ja ringkonnad. Kuigi tuntumad neist on rahvuslikku paremäärmuslust toetanud korpused, kelle sümboolikas juba algusest domineerisid erinevad pealuu ja svastika versioonid (aga ka lihtsalt risti mõõgad) ja kes vastandusid peamiselt punastele spartaklaste-klubidele, moodustasid selliseid paramilitaarseid üksusi teisedki jõud nagu sotsialistid, anarhistid, kommunistid ja isegi sotsiaaldemokraatide/liberaalid/ametiühingud. Neist enamuse, sisuliselt aga kõik keelustasid natsionaalsotsialistid 1933. aastal.

Kuigi siin lihtmatemaatika ei aita, annab siiski vabakorpuste arvu suurusjärk jagatuna sajaga (liikmete ligikaudse arvuga), et kõigi või isegi enamuse sümboleid analüüsida käib üle jõu.

Vabakorpused ja Kappi putš

Wolfgag Kappi kui liidri järgi nime saanud “Kappi putš” Berliini lähistel süttis 1920. aasta märtsis, kui Weimari vabariigi toona esimese kaitseminister Gustav Norske käskis kahel mereväe vabatahtlike eliitüksusel laiali minna. Neist üks, 5000–6000-meheline Marinebrigade Ehrhardt oli osalenud 1919. aastal Lätis võitluses bolševike ja võimalik, et ka Balti rahvusriikide vastu. Juhtis seda Badeni suurhertsogist laevastiku ohvitser Hermann Ehrhardt.

Tolle korpuse lippu pole siinkirjutaja kahjuks leidnud ega tea seetõttu, kas ka see korpus kasutas pealuusümbolit, küll aga väidetavalt kasutas esimesena haakriste kiivritel ning soomukitel. Siiski sellest kõigest hoolimata pidi Ehrhardt lahkuma 1934. aastal Saksamaalt oma vastasseisu tõttu võimule saanud Adolf Hitleriga.

Niisiis marssisid vabakorpuslased seepääle Berliini kesklinna Brandenburgi väravateni, kus riigiarmee ehk Reichswehr keeldus valitsuse käsku täitmast ning endiste lahingusemude pihta tuld avamast. Valitsushooned jäid kaitseta ning sotsiaaldemokraadist president Friedrich Ebert kuulutas välja üldstreigi ja lahkus koos erakonnakaaslastega. Vaid mõned mitte-sotsiaaldemokraatidest ministrid jäid linna putšistidega läbi rääkima.

Mässu ideoloogiline taustajõud Kapp, kes ootaski linnas korpuslasi, okupeeris koos nendega ja riigiarmee pataljoni toel Riigikantselei hoone ning kuulutas end kantsleriks. Mingit vastasseisu Kapp ei kohanud ei sõjaväe, muude jõustruktuuride ega ka ametnike poolt, kel pea kõigil olid enam-vähem sarnased sümpaatiad.

Valitsus paiknes esialgu Dresdenis, kus kabinet lootis saada tuge vabakorpuste kontseptsiooni loojalt, kindralmajor Georg Ludwig Rudolf Maerckerilt (nähes sõjajärgset riigi kollapsit, punaste mässe ja nõrka kaitseväge, pakkus too välja korra hoidmiseks vabatahtlikest “musta armee” ehk põrandaaluse “Musta” Reichwehri loomist, mida rahuleping ei keelaks), ent kindral oli Berliinist saanud käsu ministrid vahistada, misjärel nood siirdusid Stuttgarti.

Lõpuks tegi putšile otsa üldstreik ja seda vaid nelja päevaga, sest rahulolematu töölisklass toetas sotse. Berliini taristu jooksis kokku, vee-, elektri ja gaasitarned lõppesid. Kappi lubadused uuteks valimisteks ei toonud tulemust ja ta põgenes linnast.

Poolte läbirääkimiste tulemusel soovitasid seadusliku võimu esindajad putšistidel nüüd riigist lahkuda, kuni Rahvusassamblee pole otsustanud mil määral ja keda tulevane amnestia nende seast puudutab.

Kappi kaitseminister ja vägede ülemjuhataja nende nelja päeva vältel, kindral Walther von Lüttwitz (riigipöördekatse pikem nimi on Kappi-Lüttwitzi putš) esitas lahkumisavalduse. Valitsus selle ka rahuldas. Vabakorpuslaste pealik Ehrhardt sai kirjaliku puutumatuse, kuniks ta jääb korpust juhtima. Korpus lahkus linnast, ent teel kohtas vaenulikku rahvamassi ning avas kuulipildujatule. Surma sai kaksteist vaenulikku tsiviilisikut.

Kapp lahkuski paar nädalat hiljem Rootsi, Lüttwitz algul Saksimaale ja sealt Ungarisse, Ehrhardt jäi Baierimaale.

Nende sündmuste pöördeline käik ja tõik, et keegi ei võtnud nende sisuliselt vastutust, näitab ilmekalt, mis seisus oli riik. Samal ajal toimus midagi sarnast ka Hamburgis, kuhu oli saabunud Leedu kaudu lennuässa Rudolf Bertholdi vabakorpus „Raudne Eskadron“, mis võitles Rauddiviisi koosseisus samuti Lätis.

Berthold oli oma korpuse kokku pannud Saksamaal 1919. aasta kevad-talvel ja suundunud augustis Balti regiooni kommunistidega võitlema. Septembris sai Leedus salgast Rauddiviisi osa, võttis Lätis osa võitlustest vasakpoolsete jõududega Klaipedas ja Riias, aasta viimased kolm nädalat sõdis üksus oma tee üle Leedu-Saksamaa piiri koju.

Nüüd, teel Zossenisse, kus pidi toimuma korpuse demobilisatsioon, sai Berthold teada mässust Berliinis ja streigist raudteedel. Ta oli parajasti Stade linnas ja võttis üle raudteejaama, linnavalitsuse, posti- ja telegraafihooned. Järgmisel päeval alustas üksus omal käel rongi juhtides teed Hamburgi, kuid seal olid Iseseisvate Sotsialistide ühenduse võitlusrühmad arreteerinud riigiarmee ohvitserid, jättes sõdurid juhtideta.

Vabakorpus majutus kohalikku koolimajja, mida hommikuks piiras rahvamiilits. Korpus avas tule, tappis 13 tsivilisti, kaotas ise kolm, lisaks kaheksale vangilangenule, kelle miilits maha lasi. Laskemoona puudus pani Bertholdi läbi rääkima. Ta sai lubaduse, et relvastamata mehed pääsevad miilitsa käest puutumatult, ent väljas oodanud rahvas ründas üksust ja tappis Bertholdi. Selline oli lennuässa lõpp.

Rauddiviis, mille hulgas Raudne Eskadron Baltiriikides võitles, koosnes peamiselt keiserliku 8. armee 4000 vabatahtlikust. Diviisi lipuks oli must plagu valge kolba ja ristis sääreluudega. See on juba üsna sarnane sellele, mis kinnistus natsionaalsotsialistlikul Saksamaal SS-ile. Lipukirjaks “Und Doch” (vabas tõlkes “ikkagi” – hoolimata kaotusest võitluses, eksisteerimas jne). Selle komandöri major Bischoffi kokardi kohal oli samalaadne kolp.